Kuna ma juba eelmine nädal suutsin päris mõnda šokeerida ja positiivselt üllatada, siis ma nüüd üritan mõlemat osapoolt veidi valgustada, et ei tunduks, et ma justkui pea ees tundmatusse hüppan. No muidugi mul ei ole olnud enne sellise reisimisega kogemusi ja samas ma ka ei tunne kedagi isiklikult, kes oskaks mind valgustada, seega mingis mõttes on see suht tundmatusse minemine. Aga just see mind tõmbabki, et ma ei pea mingit kindlat plaani ja kellaaegasid jälgima. Ma küll plaanin oma asju veidi ette, aga samas tahan piisavalt paindlik olla, et kui mulle kusagil täiega meeldib ja tahan veel kauemaks jääda kui esialgne planeeritud aeg, siis ei teki sellest mingit paanikat. Eestlasena on mul enamus Kesk-ja Lõuna-Ameerika riikides õigus viisavabalt vähemalt 90 päeva viibida. No ma usun, et päris 3 kuud ma ei plaani kusagile jääda, kuna ma tahaks ikkagi võimalikult palju näha. Mul küll otseselt pole ka kuhugi kiiret, kui ainult fakt, et mu pass aegub 2017a sügisel ning 6 kuud enne seda võib tekkida probleeme väljaspool Euroopa Liitu reisimisel, aga samas kui väga häda, siis saab seda ka igas Eesti konsulaadis uuendada. No millegipärast ma ikka arvan, et umbes kevadega ma üritan lõpetada seda seiklust, aga samas ma ei luba ei endale ega kellegile teisele midagi, sest ma ei tea ju kindlalt, mis mind ees ootab. Mul on reisikindlustus aastaks tehtud (juuni 2017), seega kui ma tõesti ei taha oma £10m ravikulusid tuulde lasta, siis ma tõesti ehk seiklen edasi, et ehk saan pinnu kusagilt, mida kirurgiliselt eemaldada.
Nii, mu reisialgusest siis.
Ma alustan reisimist 13.september 2016 kui lendan Washington DCst Mexico City'sse. Olen seal 3 päeva ühes kesklinna üüritud toas, mille ma leidsin Airbnb'st (www.airbnb.com). Kes ei tea, mis Airbnb on, siis võin julgelt soovitada. Ma olen seda ise paar korda kasutanud reisides ja säästab tunduvalt rohkem raha kui hotellid. Nimelt leiab sealt inimeste enda kodudes väljaüüritavaid tube, majaosi, terveid maju ja kortereid. Näiteks kui sa elad 3-magamistoaga korteris ja sa ainult kasutad kahte ning see kolmas on veidi eraldatud või en-suite (eraldi vannitoaga), siis sa võid seda justkui hotellitoana vãlja üürida. See on hea lisasissetulek ja kui sulle meeldib uute inimestega tutvuda ning vaheldus, siis on see parem lahendus kui ühte igavat korterinaabrit pikaajaliselt taluda. Kui ma Gran Canarial käisin, siis ma leidsin Airbnb kaudu endale terve bungalo nii odava hinna eest, et ma elusees poleks sellise raha eest saanud kusagil hotellis isegi ühte ööd olla. Islandil ma olin ühe pere villas, kelle lapsed olid täiskasvanud ja kodust välja kolinud, seega neil oli 3 vaba tuba, mida nad välja üürivad turistidele. Selline lahendus annab hea vabaduse valida üüriaegu ja hooajati hindu vahetada, kuid tihtilugu on isegi kõige kallimad hinnad kordades odavamad kui kusagil hotellikuurortis. Mulle isiklikult see variant meeldib, sest tihtilugu need inimesed, kes oma kortereid/maju lisasissetulekuallikana kasutavad, on väga abivalmid ja igati külalislahked. Näiteks Islandil mu võõrustajapere tõi ja viis mind lennujaama oma autoga. Gran Canarial mu itaallasest võõrustaja viis mind sööma. Mul siiani pole ühtegi halba kogemust olnud. Kui leiad endale huvipakkuva võõrustaja, siis alati saab nende kohta tagasisidet lugeda teistelt külastajatelt ja ise ühendust võtta, et uurida nende kohta või näiteks uurida mingi koha kohta, mis sind huvitab, et teada kui kaugel nad sealt elavad ja kuidas transpordiga lood on, et see otsustamisel aitaks. Mexico City's ma peatun ühe kunstnikest paarikese juures, kes olid mulle valmis oma check-in ajaga vastu tulema, sest ma saabun palju varem sinna kui nad on tavaliselt valmis vastu võtma. Ja ma maksan £9/ öö ehk siis pea 11€! No see on ju praktiliselt poolmuidu! Kuna ma ikkagi reisin eelarvega, siis Airbnb on minu jaoks ideaalne lahendus, kui mul just vabatahtlikuprojekti asukohariigis pole. Mehhikosse ma väga pikalt ei plaani jääda. Mexico Cityst ma lendan 3 päeva hiljem Cancuni, mis on Mehhiko lõunaosas ja täiesti turistikas. Tavaliselt, kui keegi ütleb, et nad on Mehhikos kainud, siis on see tihtipeale Cancun, kuna see on nii Euroopa kui USA turistide lemmikpaiku....rand, hotellikuurortid ja ööelu. No Mehhiko Miami ühesõnaga. Cancunis veedan ma ka 3 päeva ehk nädalavahetuse. Mul tuleb ka üks sõber USAst sinna selleks ajaks, seega on see justkui seltskondlik puhkus. Me taaskord leidsime Airbnb'st ideaalse rannakorteri suht olematu hinna eest sellise koha kohta. Peale sealset väikest 'puhkust' siirdub tema LAsse tagasi oma rutiinsesse ellu ja ma saan Cancunist võtta ööbussi Belize'. Belize on esimene Kesk-Ameerika riik, kus ma plaanin vähemalt 2 nädalat olla. Sinna sain ma endale ka vabatahtlikutöö, mis korvab mu elamiskulud. Nimelt lähen ma abiks ökohosteli ülesehitamisele, kus ma abistan peamiselt koristustööde ja turistide (enamasti teised seljakotituristid) majandamisega. See hostel on nii öko, et mul pole lubatud ühtegi keemiat kasutada ehk siis šampoone-kreeme pole mõtet vedada. Nad teevad seal kõik ise kookostest ja kohalikest troopilistest taimedest. Minu jaoks tundus see piisavalt väljakutsuv. Eriti, kuna ma ise olen suht tundliku nahaga ja aastaid igast erinevaid apteegitooteid kasutanud, et vähegi oma kuiva nahka kontrolli all hoida, siis tahan näha, mis muutusi täielik orgaaniline lähenemine toob. Eks ma hoian teid oma pH tasemega kursis kui aeg sinnamaale jõuab.
Kust ma vabatahtlike projekte leian?
Www.workaway.info
See on koht, kus iga inimene saab endale teha konto (seal on väike aastane liikmemaks) ning ligipääsu üle maailma erinevatesse kohtadesse, kus lahkelt vabatahtlike vastu võetakse. Ei pea minema läbi organisatsiooni ja tuhat erinevat paberimajandust täitma, et kellegile abiks olla. Põhilised kohad, kus vabatahtlike vajatakse, on farmid, hostelid, erinevad projektid, vaeste külade koolid, orbudekodud ja loomade varjupaigad. Ka see ökohostel, kus ma Belize's peatun, tegeleb kodutute loomadega. Neil on seal hetkel 9 koera...paradiis minu jaoks!!!
Kuidas WORKAWAY töötab?
Ühesõnaga on võimalik leida erinevaid projekte üle maailma ja võtta nendega ühendust.. Tavaliselt nad tahavad vähemalt 2 nädalat varem teada, millal sa täpselt tuled ja kui kauaks plaanid jääda. Sa saad oma workaway kontol ülesehitada ennast tutvustava profiili, mis on nähtav kõikidele võõrustajatele. See töötab justkui Airbnb aga sinu abi vahetatakse sinu ülalpidamise vastu ehk keegi ei pea kellegile miskit maksma. Tavaliselt on nõutud 20h nädalas tööd ehk 4h päevas (nädalavahetused tihti vabad), mis jätab sulle piisavalt aega, et ringi käia ja tutvuda kultuuriga ning edasisi plaane teha. See on väga hea lahendus just minusugusele, kes soovib näha pigem iga kultuuri realistliku elukorraldust ja tutvuda pärismaalastega, kes oskavad kõige paremini juhatada, soovitada ja tutvustada uusi huve. Ja muidugi parim viis leida sarnaste huvide ja marsruudiga inimesi. Sellisest äraelamisviisist õpib kindlasti palju ja kunagi ei tea, milleks miski kasuks võib tulla tulevikus.
Minuga on ise ühendust võtnud üks hostel Nicaraguas ja külalistemaja Ecuadoris, kes mõlemad pakkusid mulle vabatahtlikutööd ajal, millal ma nendesse riikidesse ükskord jõuan. Nimelt, seal Workaway kontol sa saad lisada oma profiili kõik riigid, mida plaanid külastada, seega vastavad projektid saavad sinuga ka ise ühendust vötta, kui sa neile huvi pakud. Ju ma siis olen huvitav! Ja nad kõik on väga vastutulelikud ehk keegi ei nõua sinult, et sa neile kohe kindla kuupäeva ütleksid (kuid samas siiski veidi ette teataksid oma saabumisest) ja täpset pãevade arvu, kui kauaks plaanid jääda. Näiteks, ma ūtlesin oma Belize projektile kohe, et plaanin vähemalt 2 nädalat olla, kuna ma tahan enne näha, kuidas mul seal meeldib ja siis juba seal olles planeerida, kuidas ma järgmisesse riiki reisin, sest seal olles on mul rohkem ligipääsu asjakohasele informatsioonile ja inimestele, et kuidas ja kuhu on soovitatav järgmiseks liikuda ning vastavalt sellele hakkan oma järgmist projekti otsima. Kuna ma plaanin järjest lõunapoole liikuda, siis arvatavasti mu järgmised sihtkohad on Guatemala ja Honduras. Nii et jah, ma ise maksan ainult ma reisimise eest ehk kõiksugused lennupileid jne.
Loodan, et mõnel on süda rahulikum nüüd ja ehk keegi leidis hea idee oma pikema suvepuhkuse sisustamiseks tulevikus.
Järgmine kord kirjutan oma eelarvest ja kuidas ma reisiks valmistun ehk mida on ellujäämiseks vaja sellise reisimise puhul.
Kuuldavuseni
K.
Wednesday 27 July 2016
Thursday 21 July 2016
Sissejuhatus mu plaanidesse
Nonii, noniii...
Tervitused kõigile neile, kes pikkisilmi mu blogistamist on oodanud. Möödunud on üle 3 aasta viimasest korrast kui midagi kirja sai pandud. Arvatavasti ma ajaga veits rooste läinud, kuid eesootavate sündmuste keerises ehk on mul miskit asjalikku muljetada ja jagada kõigi nendega, kellel teised prioriteedid elus on.
Just see on põhiline argument, mida ma olen kuulnud kõigilt neilt, kes mu plaanidega natuke kursis on. ''Millal sa paikseks jääd?'', ''Miks sa oma tuleviku planeerimist pidevalt edasi lükkad?'' ja ''Mis häda sind jälle reisima ajab?'' on ainult vähesed asjad neist, millega mul on tulnud viimased kuud kokku puutuda. Kui aus olla, siis ilmselgelt see äkk-idee kõik oma mugav elu Inglismaal jätta ja kuhugi troopikasse seiklema minna, tundus ka mulle endale täiesti mitteminulik, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma jõudsin järeldusele, et see on just see, mida ma praegu tegema pean.
Mu elu oli mugav...ja üksluine. Ma olin pea 3 aastat Manchesteris. Mul oli justkui kõik olemas aga samas kõik puudu. Muidugi meil kõigil on teatud vajadus kindlustatusele ja et sul on mingi läheduskond ümber ning vajadus tunda end vajatuna, aga ma tundsin, et ma justkui tammun seda ühte nõiaringi....töö, kodu, trenn, töö, kodu, trenn jne. Tundub ju tegelikult üsna normaalne igapäevane elukorraldus, aga kui sa ikkagi oled 26-aastane vallaline püss-looking neiu, siis on see nukker. Mul polnud muid huvisid. Ma isegi ei teadnud, mida ma tahaks teha. Mind ei tõmmanud brittide ööelu ja baarirallid. Mul ei olnud selliseid sõpru, kes spontaansetest ideedest mind ülekülvaks. Ka ma ise polnud väga hull ideedegeneraator. Ma elasin puhkusest puhkuseni, et Manchesterist (ja üldse Inglismaalt) minema saada mõneks ajaks. See on ju masendav! Vähemalt oli pminu jaoks. Ja siis ühel heal märtsikuisel päeval, kui ma oma puhkusele Gran Canariale lendasin, oli mul terve igavik aega, et terve raamat, mis ma sünnipäevaks sain (Liina Metsküla ''Maailma peal ripakil'') läbi lugeda. Tänud vanaemale, kes selle motivatsiooniüllitise mulle saatis! Igatahes soovitan soojalt lugeda, sest minu jaoks oli see üsna silmiavav ja mõtlemapanev reisikirjandus. Muidugi sellele lisandus mu kogemus Gran Canarial, kus mu sõber Manchesteri vihmadest põgenes ja täiesti teistsugust elu elas vaatamata sellele, et tal Manchesteris oli päris korralik karjäär käsil. Aga oma eluga rahulolu kaalus karjääri üles ning ma usun, et asjalikud inimesed suudavad ükskõik kus oma kajääri taas ülesehitada. Igatahes seal olles ja kogu see lugemine tegid mulle sellgeks, et ma pean miskit ette võtma, et sellest oma nõiaringist välja saada. Ja nii hakkaski mu peas kerkima plaan kõigest sellest, mis minu eluga peagi toimuma hakkab...
Ma lähen IHUÜKSINDA Kesk-ja Lõuna-Ameerikasse rändama. Ei mingeid all inclusive hotelle ja turismitamist, vaid reaalse elu ja kultuuri kogemine läbi vabatahtliku töö. Hetkel asun ma USAs (Virginia osariigis), kus olen pea kuu aega suve nautinud (vahest on piin, kuna meil igapäev +35 kraadi). Ma olen siin oma pere juures, kelle lapsi ma 2013a hoidsin. Taaskord aitan ma neid lastega, aga kuna lapsed on nüüdseks niivõrd suured (7 ja 8a), siis olen ma pigem järelvaataja ja autojuht. See lahendus suveks tundus mulle ideaalne, kuna esiteks ma saan suve nautida, oma sõpru näha ja oma reisimiseks palju lihtsamalt (ja odavamalt) plaane teha. Ma teadsin, et kui veel suveks ka Inglismaale jään, siis ma jõuan veel miljon korda ümbermõelda ja miljon teist põhjust, miks just praegu pole hea minna. Praegu ma olen kuu ajaga jõudnud rohkem plaane ja ettevalmnistusi teha kui alates märtsiideest kuni juunini kui ma alles Manchesteris olin. Ma olen leidnud endale juba 3 vabatahtlikuprojekti (2 neist pakuti mulle ise) erinevates riikides ja paika pannud oma algusemarsruudi. Minus ei ole mitte ainsadki kahtlust ega kartust, et kas ma ikka tegin õige otsuse või kui ohutu see olema saab. Ma usun, et tuleb muidugi teatud ohtudest teadlik olla, aga kes mind piisavalt hästi teavad-tunnevad, peaksid aru saama kui ebatõenaoline see on, et ma hakkan asjatuid riske võtma. Ma olen üsna iseteadlik ja hea intuitsiooniga, et ära jagada, et kas ikka on mõistlik neilt võõrastelt onudelt see raske tühi kohver endaga üle piiri viia, sest nad ütlesid ju, et ma olen kõige ilusam naine, keda nad elus näinud on. No tegelikult neid varjatud ohte on mitmeid, aga ma kavatsen iga oma järgmist trippi niivõrd palju ette planeerida, et mul on alati koht kuhu minna ja vajadusel leida samasuguste hullude ideedega vandersell juba kohapealt, kellega kurjusega võidelda.
Mu süda on rahul. Esimest korda üle pika aja ma tunnen, et mul on mingi eesmärk. Ma ei tea, mis sellest kõigest tuleb või kui pikale mu reisimine venib, aga esialgne plaan on vähemalt 5 kuud (alates septembrist). Ma ei tea ka mis saab siis, kui mul teadmatusest isu täis saab. Tagasi Eesti? Tagasi Inglismaale? Ma tahan olla avatud ja võtta päev korraga. Miskit ikka väljakujuneb ja ma tean, et ega minu ajutisest teadmatusest elu seisma ei jää ei minu ega ka kellegi teise jaoks. Ma tean ainult, et kui ma seda otsust natuke riske võtta ja end mugavustsoonist eraldada praegu teinud poleks, siis aasta pärast ma oleks ikka oma mugavusrütmis ja ootaks järgmist nädalast puhkust. Kõige väiksem kaotus kogu mu plaanist on aeg, aga kõik see, mis ma sellest kogemusest saada võin on niivõrd suur ja loodetavasti silmiavav, et kõik see materiaalne mugavus, mis ma Manchesteri jätsin, tundub tagasivaadates ikka väga tühine.
Ma olen kindlasti omamoodi vaba hing ja normidevastane, kes teeb täpselt seda, mis enamusele arusaamatu käitumisena tundub. Tõsi, ma võiks ka praegu uhkes facebooki-suhtes olla ja oma lastest Instagrami modelle vorpida, aga see pole minu reaalsus ja ma isegi ei taha, et see oleks. Ma ei ole oma ideaalmeest veel kohanud, aga ma ei kavatse ka ootama jääda, kuni tal kusagil oma praegusest girlfriendist isu täis saab. Ma pean oma elu elama. Ja ma usun, et kõik tuleb oma ajal ja siis kui selleks valmis oled. Ju siis mul on veel teisi eesmärke vaja seada enne kui ma lasen kellegil oma jõusaalipingutused ära nullida.
Järgmises postituses ma valgustan rohkem oma reisialgusest ja viisist, kuidas ma end seal äraelatada plaanin. Juba praegu vabandan ette ära mõningate kirjavigade eest, mis mul siin tahvelarvutiga trükkides võisid/võivad tekkida. Mul nimelt arvutit hetkel pole, sest sellel eelmisel oli mul vahempidulik ärasaatmine enne kui ma USAsse tulin. Ei olnud mõtet vanakraami vedada.
Igatahes järgmise postituseni
K.
Tervitused kõigile neile, kes pikkisilmi mu blogistamist on oodanud. Möödunud on üle 3 aasta viimasest korrast kui midagi kirja sai pandud. Arvatavasti ma ajaga veits rooste läinud, kuid eesootavate sündmuste keerises ehk on mul miskit asjalikku muljetada ja jagada kõigi nendega, kellel teised prioriteedid elus on.
Just see on põhiline argument, mida ma olen kuulnud kõigilt neilt, kes mu plaanidega natuke kursis on. ''Millal sa paikseks jääd?'', ''Miks sa oma tuleviku planeerimist pidevalt edasi lükkad?'' ja ''Mis häda sind jälle reisima ajab?'' on ainult vähesed asjad neist, millega mul on tulnud viimased kuud kokku puutuda. Kui aus olla, siis ilmselgelt see äkk-idee kõik oma mugav elu Inglismaal jätta ja kuhugi troopikasse seiklema minna, tundus ka mulle endale täiesti mitteminulik, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma jõudsin järeldusele, et see on just see, mida ma praegu tegema pean.
Mu elu oli mugav...ja üksluine. Ma olin pea 3 aastat Manchesteris. Mul oli justkui kõik olemas aga samas kõik puudu. Muidugi meil kõigil on teatud vajadus kindlustatusele ja et sul on mingi läheduskond ümber ning vajadus tunda end vajatuna, aga ma tundsin, et ma justkui tammun seda ühte nõiaringi....töö, kodu, trenn, töö, kodu, trenn jne. Tundub ju tegelikult üsna normaalne igapäevane elukorraldus, aga kui sa ikkagi oled 26-aastane vallaline püss-looking neiu, siis on see nukker. Mul polnud muid huvisid. Ma isegi ei teadnud, mida ma tahaks teha. Mind ei tõmmanud brittide ööelu ja baarirallid. Mul ei olnud selliseid sõpru, kes spontaansetest ideedest mind ülekülvaks. Ka ma ise polnud väga hull ideedegeneraator. Ma elasin puhkusest puhkuseni, et Manchesterist (ja üldse Inglismaalt) minema saada mõneks ajaks. See on ju masendav! Vähemalt oli pminu jaoks. Ja siis ühel heal märtsikuisel päeval, kui ma oma puhkusele Gran Canariale lendasin, oli mul terve igavik aega, et terve raamat, mis ma sünnipäevaks sain (Liina Metsküla ''Maailma peal ripakil'') läbi lugeda. Tänud vanaemale, kes selle motivatsiooniüllitise mulle saatis! Igatahes soovitan soojalt lugeda, sest minu jaoks oli see üsna silmiavav ja mõtlemapanev reisikirjandus. Muidugi sellele lisandus mu kogemus Gran Canarial, kus mu sõber Manchesteri vihmadest põgenes ja täiesti teistsugust elu elas vaatamata sellele, et tal Manchesteris oli päris korralik karjäär käsil. Aga oma eluga rahulolu kaalus karjääri üles ning ma usun, et asjalikud inimesed suudavad ükskõik kus oma kajääri taas ülesehitada. Igatahes seal olles ja kogu see lugemine tegid mulle sellgeks, et ma pean miskit ette võtma, et sellest oma nõiaringist välja saada. Ja nii hakkaski mu peas kerkima plaan kõigest sellest, mis minu eluga peagi toimuma hakkab...
Ma lähen IHUÜKSINDA Kesk-ja Lõuna-Ameerikasse rändama. Ei mingeid all inclusive hotelle ja turismitamist, vaid reaalse elu ja kultuuri kogemine läbi vabatahtliku töö. Hetkel asun ma USAs (Virginia osariigis), kus olen pea kuu aega suve nautinud (vahest on piin, kuna meil igapäev +35 kraadi). Ma olen siin oma pere juures, kelle lapsi ma 2013a hoidsin. Taaskord aitan ma neid lastega, aga kuna lapsed on nüüdseks niivõrd suured (7 ja 8a), siis olen ma pigem järelvaataja ja autojuht. See lahendus suveks tundus mulle ideaalne, kuna esiteks ma saan suve nautida, oma sõpru näha ja oma reisimiseks palju lihtsamalt (ja odavamalt) plaane teha. Ma teadsin, et kui veel suveks ka Inglismaale jään, siis ma jõuan veel miljon korda ümbermõelda ja miljon teist põhjust, miks just praegu pole hea minna. Praegu ma olen kuu ajaga jõudnud rohkem plaane ja ettevalmnistusi teha kui alates märtsiideest kuni juunini kui ma alles Manchesteris olin. Ma olen leidnud endale juba 3 vabatahtlikuprojekti (2 neist pakuti mulle ise) erinevates riikides ja paika pannud oma algusemarsruudi. Minus ei ole mitte ainsadki kahtlust ega kartust, et kas ma ikka tegin õige otsuse või kui ohutu see olema saab. Ma usun, et tuleb muidugi teatud ohtudest teadlik olla, aga kes mind piisavalt hästi teavad-tunnevad, peaksid aru saama kui ebatõenaoline see on, et ma hakkan asjatuid riske võtma. Ma olen üsna iseteadlik ja hea intuitsiooniga, et ära jagada, et kas ikka on mõistlik neilt võõrastelt onudelt see raske tühi kohver endaga üle piiri viia, sest nad ütlesid ju, et ma olen kõige ilusam naine, keda nad elus näinud on. No tegelikult neid varjatud ohte on mitmeid, aga ma kavatsen iga oma järgmist trippi niivõrd palju ette planeerida, et mul on alati koht kuhu minna ja vajadusel leida samasuguste hullude ideedega vandersell juba kohapealt, kellega kurjusega võidelda.
Mu süda on rahul. Esimest korda üle pika aja ma tunnen, et mul on mingi eesmärk. Ma ei tea, mis sellest kõigest tuleb või kui pikale mu reisimine venib, aga esialgne plaan on vähemalt 5 kuud (alates septembrist). Ma ei tea ka mis saab siis, kui mul teadmatusest isu täis saab. Tagasi Eesti? Tagasi Inglismaale? Ma tahan olla avatud ja võtta päev korraga. Miskit ikka väljakujuneb ja ma tean, et ega minu ajutisest teadmatusest elu seisma ei jää ei minu ega ka kellegi teise jaoks. Ma tean ainult, et kui ma seda otsust natuke riske võtta ja end mugavustsoonist eraldada praegu teinud poleks, siis aasta pärast ma oleks ikka oma mugavusrütmis ja ootaks järgmist nädalast puhkust. Kõige väiksem kaotus kogu mu plaanist on aeg, aga kõik see, mis ma sellest kogemusest saada võin on niivõrd suur ja loodetavasti silmiavav, et kõik see materiaalne mugavus, mis ma Manchesteri jätsin, tundub tagasivaadates ikka väga tühine.
Ma olen kindlasti omamoodi vaba hing ja normidevastane, kes teeb täpselt seda, mis enamusele arusaamatu käitumisena tundub. Tõsi, ma võiks ka praegu uhkes facebooki-suhtes olla ja oma lastest Instagrami modelle vorpida, aga see pole minu reaalsus ja ma isegi ei taha, et see oleks. Ma ei ole oma ideaalmeest veel kohanud, aga ma ei kavatse ka ootama jääda, kuni tal kusagil oma praegusest girlfriendist isu täis saab. Ma pean oma elu elama. Ja ma usun, et kõik tuleb oma ajal ja siis kui selleks valmis oled. Ju siis mul on veel teisi eesmärke vaja seada enne kui ma lasen kellegil oma jõusaalipingutused ära nullida.
Järgmises postituses ma valgustan rohkem oma reisialgusest ja viisist, kuidas ma end seal äraelatada plaanin. Juba praegu vabandan ette ära mõningate kirjavigade eest, mis mul siin tahvelarvutiga trükkides võisid/võivad tekkida. Mul nimelt arvutit hetkel pole, sest sellel eelmisel oli mul vahempidulik ärasaatmine enne kui ma USAsse tulin. Ei olnud mõtet vanakraami vedada.
Igatahes järgmise postituseni
K.
Subscribe to:
Posts (Atom)