Sissejuhatus mu plaanidesse

Nonii, noniii...

Tervitused kõigile neile, kes pikkisilmi mu blogistamist on oodanud. Möödunud on üle 3 aasta viimasest korrast kui midagi kirja sai pandud. Arvatavasti ma ajaga veits rooste läinud, kuid eesootavate sündmuste keerises ehk on mul miskit asjalikku muljetada ja jagada kõigi nendega, kellel teised prioriteedid elus on.

Just see on põhiline argument, mida ma olen kuulnud kõigilt neilt, kes mu plaanidega natuke kursis on. ''Millal sa paikseks jääd?'', ''Miks sa oma tuleviku planeerimist pidevalt edasi lükkad?'' ja ''Mis häda sind jälle reisima ajab?'' on ainult vähesed asjad neist, millega mul on tulnud viimased kuud kokku puutuda. Kui aus olla, siis ilmselgelt see äkk-idee kõik oma mugav elu Inglismaal jätta ja kuhugi troopikasse seiklema minna, tundus ka mulle endale täiesti mitteminulik, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma jõudsin järeldusele, et see on just see, mida ma praegu tegema pean.

Mu elu oli mugav...ja üksluine. Ma olin pea 3 aastat Manchesteris. Mul oli justkui kõik olemas aga samas kõik puudu. Muidugi meil kõigil on teatud vajadus kindlustatusele ja et sul on mingi läheduskond ümber ning vajadus tunda end vajatuna, aga ma tundsin, et ma justkui tammun seda ühte nõiaringi....töö, kodu, trenn, töö, kodu, trenn jne. Tundub ju tegelikult üsna normaalne igapäevane elukorraldus, aga kui sa ikkagi oled 26-aastane vallaline püss-looking neiu, siis on see nukker. Mul polnud muid huvisid. Ma isegi ei teadnud, mida ma tahaks teha. Mind ei tõmmanud brittide ööelu ja baarirallid. Mul ei olnud selliseid sõpru, kes spontaansetest ideedest mind ülekülvaks. Ka ma ise polnud väga hull ideedegeneraator. Ma elasin puhkusest puhkuseni, et Manchesterist (ja üldse Inglismaalt) minema saada mõneks ajaks. See on ju masendav! Vähemalt oli pminu jaoks. Ja siis ühel heal märtsikuisel päeval, kui ma oma puhkusele Gran Canariale lendasin, oli mul terve igavik aega, et terve raamat, mis ma sünnipäevaks sain (Liina Metsküla ''Maailma peal ripakil'') läbi lugeda. Tänud vanaemale, kes selle motivatsiooniüllitise mulle saatis! Igatahes soovitan soojalt lugeda, sest minu jaoks oli see üsna silmiavav ja mõtlemapanev reisikirjandus. Muidugi sellele lisandus mu kogemus Gran Canarial, kus mu sõber Manchesteri vihmadest põgenes ja täiesti teistsugust elu elas vaatamata sellele, et tal Manchesteris oli päris korralik karjäär käsil. Aga oma eluga rahulolu kaalus karjääri üles ning ma usun, et asjalikud inimesed suudavad ükskõik kus oma kajääri taas ülesehitada. Igatahes seal olles ja kogu see lugemine tegid mulle sellgeks, et ma pean miskit ette võtma, et sellest oma nõiaringist välja saada. Ja nii hakkaski mu peas kerkima plaan kõigest sellest, mis minu eluga peagi toimuma hakkab...

Ma lähen IHUÜKSINDA Kesk-ja Lõuna-Ameerikasse rändama. Ei mingeid all inclusive hotelle ja turismitamist, vaid reaalse elu ja kultuuri kogemine läbi vabatahtliku töö. Hetkel asun ma USAs (Virginia osariigis), kus olen pea kuu aega suve nautinud (vahest on piin, kuna meil igapäev +35 kraadi). Ma olen siin oma pere juures, kelle lapsi ma 2013a hoidsin. Taaskord aitan ma neid lastega, aga kuna lapsed on nüüdseks niivõrd suured (7 ja 8a), siis olen ma pigem järelvaataja ja autojuht. See lahendus suveks tundus mulle ideaalne, kuna esiteks ma saan suve nautida, oma sõpru näha ja oma reisimiseks palju lihtsamalt (ja odavamalt) plaane teha. Ma teadsin, et kui veel suveks ka Inglismaale jään, siis ma jõuan veel miljon korda ümbermõelda ja miljon teist põhjust, miks just praegu pole hea minna. Praegu ma olen kuu ajaga jõudnud rohkem plaane ja ettevalmnistusi teha kui alates märtsiideest kuni juunini kui ma alles Manchesteris olin. Ma olen leidnud endale juba 3 vabatahtlikuprojekti (2 neist pakuti mulle ise) erinevates riikides ja paika pannud oma algusemarsruudi. Minus ei ole mitte ainsadki kahtlust ega kartust, et kas ma ikka tegin õige otsuse või kui ohutu see olema saab. Ma usun, et tuleb muidugi teatud ohtudest teadlik olla, aga kes mind piisavalt hästi teavad-tunnevad, peaksid aru saama kui ebatõenaoline see on, et ma hakkan asjatuid riske võtma. Ma olen üsna iseteadlik ja hea intuitsiooniga, et ära jagada, et kas ikka on mõistlik neilt võõrastelt onudelt see raske tühi kohver endaga üle piiri viia, sest nad ütlesid ju, et ma olen kõige ilusam naine, keda nad elus näinud on. No tegelikult neid varjatud ohte on mitmeid, aga ma kavatsen iga oma järgmist trippi niivõrd palju ette planeerida, et mul on alati koht kuhu minna ja vajadusel leida samasuguste hullude ideedega vandersell juba kohapealt, kellega kurjusega võidelda.

Mu süda on rahul. Esimest korda üle pika aja ma tunnen, et mul on mingi eesmärk. Ma ei tea, mis sellest kõigest tuleb või kui pikale mu reisimine venib, aga esialgne plaan on vähemalt 5 kuud (alates septembrist). Ma ei tea ka mis saab siis, kui mul teadmatusest isu täis saab. Tagasi Eesti? Tagasi Inglismaale? Ma tahan olla avatud ja võtta päev korraga. Miskit ikka väljakujuneb ja ma tean, et ega minu ajutisest teadmatusest elu seisma ei jää ei minu ega ka kellegi teise jaoks. Ma tean ainult, et kui ma seda otsust natuke riske võtta ja end mugavustsoonist eraldada praegu teinud poleks, siis aasta pärast ma oleks ikka oma mugavusrütmis ja ootaks järgmist nädalast puhkust. Kõige väiksem kaotus kogu mu plaanist on aeg, aga kõik see, mis ma sellest kogemusest saada võin on niivõrd suur ja loodetavasti silmiavav, et kõik see materiaalne mugavus, mis ma Manchesteri jätsin, tundub tagasivaadates ikka väga tühine.

Ma olen kindlasti omamoodi vaba hing ja normidevastane, kes teeb täpselt seda, mis enamusele arusaamatu käitumisena tundub. Tõsi, ma võiks ka praegu uhkes facebooki-suhtes olla ja oma lastest Instagrami modelle vorpida, aga see pole minu reaalsus ja ma isegi ei taha, et see oleks. Ma ei ole oma ideaalmeest veel kohanud, aga ma ei kavatse ka ootama jääda, kuni tal kusagil oma praegusest girlfriendist isu täis saab. Ma pean oma elu elama. Ja ma usun, et kõik tuleb oma ajal ja siis kui selleks valmis oled. Ju siis mul on veel teisi eesmärke vaja seada enne kui ma lasen kellegil oma jõusaalipingutused ära nullida.

Järgmises postituses ma valgustan rohkem oma reisialgusest ja viisist, kuidas ma end seal äraelatada plaanin. Juba praegu vabandan ette ära mõningate kirjavigade eest, mis mul siin tahvelarvutiga trükkides võisid/võivad tekkida. Mul nimelt arvutit hetkel pole, sest sellel eelmisel oli mul vahempidulik ärasaatmine enne kui ma USAsse tulin. Ei olnud mõtet vanakraami vedada.

Igatahes järgmise postituseni

K.