Esiteks tahan tänada kõiki, kes on mu blogi usinasti lugenud ja mulle kaasa elanud. Olen oma otsuse kohta kuulnud nii negatiivset kui positiivset vastukaja, ja ma ei eeldanudki, et kõik sellest vaimustuses on. Ka mu blogi mõte ei olnud hakata mingit reisimanuaali kirjutama, vaid kirjutada puhtalt ainult oma kogemusest, läbielamistest ja arvamustest....ausalt! Neid blogisid ja veebilehti on tuhandeid, kust leiab iga väiksemagi detaili hindadest, transpordist ja muudest pisidetailidest, seega ma üritasin säästa end selliste pisifaktide kajastamisest. Seega vabandan nende ees, kes ootasid Seljakotiränduri ABC ja pidid leppima minu isiklike draamadega.
Miks ma reisima läksin ja miks Ladina Ameerika? Ma elasin oma mugavustsoonis. Mul oli justkui kõik olemas aga samas kõik puudu. Ma võin julgelt väita, et minus on ka olemas ambitsioon ja tahe töötada millegi nimel, mis mulle mugava äraelamise võimaldab, kuid ma ei teadnud, mis see täpselt olema peaks. Kui ma saaks aega tagasi keerata, ma oleks selle reisimise ette võtnud kohe peale keskkooli, et täpselt oma soovides selgusele jõuda. Aga meie väikse Eesti ühiskond on kahjuks selline, et tuleb kohe järjestikku kõik koolid läbi käia ja siis hiljem mõelda, mida täpselt oma tähtsa paberiga peale hakata. Muidugi ma ei kahetse oma õpinguid ja kuigi mul seesama tähtis paber kusagil kogub tolmu, siis sain ma siiski Inglismaale ülikooli minnes rohkem iseseisvamaks ja kogeda teistsugust ühiskonda, kuhu ma siiani tagasi kipun juba kolmandat korda. Igatahes ka mina olin peale keskkooli siiski suht sõltuv ja segaduses, seega sai vaikiv ühiskonnasurve minust võitu ja tegin kogu selle kadalipu läbi, ise pidevalt mõeldes, et kas mulle üldse meeldib see turundus ja mida ma teen sellega peale kooli. Muidugi tol hetkel oli ka hirm (mu Inglise keel oli alla igasuguse arvestuse ja mu Inglise keele õpetaja reaalselt naeris mu üle kui ütlesin, et ma Inglismaale ülikooli lähen), samuti kohatine uhkus, kuna vanemad justkui tundusid rahul olevat mu mõistliku otsusega ning mina ise ootusärev, et minust saab ametlikult väljamaalane ja lõpuks saab tiibu sirutada. Peale ülikooli oli mul Inglismaast (õigemini Birminghamist) jummala kopp ees ja otsustasin Eesti minna karjääri tegema. Hea optimist! Muidugi 3 kuuga Eestis sai mulle selgeks, et mulle ikka ei sobi see variant, millega mul igapäevaselt silmitsi tuli seista....12-tunnised vahetused ettekandjana, et 3 inimesega 1-toalist korterit jagada Tallinna kesklinnas ja põrandal magada. Masendav!
Welcome to America! See lapsehoidmistöö justkui tuli nagu päästeingel ning võimalus ära saada selle pideva surve alt, et miks sa juba ei roni karjääriredelil ja endale pensioni ei kogu. Ma olin tol hetkel 22! Laske hingataaaa! Ma ei tea miks või kust see minu loomusesse tuli, aga ma olen pikka aega juba ellu teistmoodi suhtunud. Võibolla olen ma vaikiv mässumeelne, kes tahab kõike ristivastupidi teha sellele, mis on justkui normaalne elu kulg...sünni-käi koolis-karjäär-lapsed-sure ära....aa, vahepeal võid Egiptuses ja Türgis ka käia nädalakese, et end poputada lasta kas siis tähelepanust või 5 tärni hotelli mõnudest. See on muidugi naispoolne kogemus, Mehed enamasti lihtsalt ei oska puhata, sest nad on ju "asendamatud" igas olukorras. Minul aga polnud kuhugi kiiret, seega otsustasin proovida võimalikult erinevaid asju, et ennast tundma õppida läbi erinevate olukordade ja kogemuste. Ja no see lapsehoidmistöö oli üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai tol hetkel. Muidugi oli see kõik ajutine, kuid samas ma olin oma tegemistes vaba ning lastega tegeledes on pidevalt vaja mõelda erinevaid kaasahaaravaid ja loovaid tegemisi, et neil oleks pidevalt põnev ja samuti tekiks mingi püsivus. Ma arvan, et see on olnud mu üks raskemaid, kuid samas üks kõige silmiavavamaid kogemusi. See oli piin ja õnnistus samal ajal, sest palju oli igasuguseid tujusid, millega tuli võidelda, kuid samas oli alati rohkem hetki kui mul oli tunne, et ma olen tähtis. Et kõik, mida ma nendega tegin ja ette võtsin, arendas neid ja oli juskui ettevalmistus eelkooliks. Ja et ma olin usaldusisik ja mind võeti justkui perekonnaliiget. See on kõik see, mida eales ei saa 8-17 liinitöölt, kus sa oled aint üks number tuhandeist. Kedagi ei huvita, kuidas sa end tunned või kas sul oleks eeldusi palju kasulikumaks ametiks tolles firmas. Peaasi et sa kasumit tooks sealt, kuhu sa oled määratud. Just sedasama tunnet sain ma kogeda tagasi Inglismaale minnes. Seekord Mancehesteri. Mu tööotsimine võttis aega 2 kuud! Ma olin suht masenduses juba, et kuidas on võimalik, et pole tööd. Ükskõik millist tööd. Aga lõpuks pidev otsimine kandis vilja. Selleks ajaks ma olin Manchesteri suht ristirästi läbi jalutanud, et oma vaba ajaga midagi teha ja Manchesteri kasvav kõikehõlmav õhkkond mõjus mulle hästi. Ma kohanesin oma uue töö ja inimestega üsna kiirelt, aga ma koguaeg tundsin, et ma olen kõrvaline, kuigi kogu mu tiim oli 90% immigrandid. Nagu kogu teenendavas sektoris Inglismaal. Küll ma sain tunda armukadedust, kuna ma sain päris palju tähelepanu oma klientidelt; küll üritati mu initsitiivsust maha suruda, kuna kõike pidi täpselt eeskirja järgi; ma olin lükata-tõmmata, kuna minu peale sai alati loota ja seetõttu ma töötasin vahest 2 nädalat järjest ilma puhkepäevata. Muidugi ma olin tänulik, et mul üldse oli töö ja ma elasin üsna vabalt ära, kuid ma ei kuulunud sinna. Enamus mu kaastöötajaid olid täiesti ajusurnud. Nendega polnud millestki rääkida peale saiakeste, mida me iga hommik valmistama pidime. Ja muidugi kõik need kuulujutud, mida suudeti toota igavusest. Ja pidev vingumine kui halvasti kõik on ja keegi ei hooli. Lõpuks kui mind teise kohvikusse üle viidi, sain ma rohkem iseseisvuda ning läbi pika ooteaja ja lubaduste ka ametikõrgendust, mis põhimõtteliselt tähendas aint palgakõrgendust. Keegi kedagi ei usaldanud ja aint käis pidev süüdistamine. Ja ma muidugi olin see, keda kardeti, kuna mul olid teiste arusaama järgi liiga kõrged standardid ja eeldused, mis nende laiskusele vastukarva käis. Mitu korda ma üritasin sellest nõiaringist välja saada, kuid sellisest kohast on väga raske end suruda hoopis teistsugusesse ametisse ja firmasse. Muidugi tulid sealt head omadused ehk tiimitöö ja klientidega suhtlemine, kuid samas oli see üks ja sama rutiin, mida alati uus tööandja kardab, kuna tihti teenindussektorist tulnud inimesed ei suuda end välja suruda sellest, et nad kuuletuvad ainult käsklustele. Ma arvan, et ma käisin oma uutel intervjuudel liiga suure ettevalmistusega ehk ma teadsin igast firmast suht iga pisidetaili, mis polnud üldse tähtis. Ma üritasin olla just see rõõmupall ja positiivsuse etalon, keda ma arvasin, et kõik otsivad ja vajavad oma firmasse. Ilmselgelt üheltmaalt tekkis mul trots, et britid ongi ülirassistlikud, kuna mu nimi kõlab nagu kardiauto kui nad mu nime üritasid hääldada, seega olengi ma igavesest ajast igavesti määratud töötama seal köögis ja mu suurimaks saavutuseks elus saabki latte art ehk õpin kohvile pildikesi kallama. Tegelikult mul suur respekt kõigi oskuslike baristade vastu, sest kohvi on kunst ja palju parem kui see on oskuslikult valmistatud ja serveeritud. Aga see kohvikuketi õhkkõnd ja inimesed lämmatasid mind. Muidugi mitte alati ja kõik, sest muidu ma oleks 2,5 aastaga seal end ise ahju pannud, aga piisavalt, et aru saada, et ma ei kuulu sellesse ringi ega hakka ka kuuluma.
Nii, mida siis teha? Nagu ma ühes esimestes postitustes mainisin, siis tõuke ja idee reisimiseks andis mulle mu vanaema saadetud raamat "Maailma peal ripakil". Muidugi ma olin varemalt ka reisinud, aga mitte kunagi seljakotiga ja mitte kunagi nii kaugel. Ma eeldasin, et niimoodi reisivad ainult hipid ja muud sotsiaalheidikud, kes tahavad ise lõket teha ja toitu küttida, sest poed on kõik GMOd täis ning ühiskond on isekas ja enesekasupüüdlik. Ega väga vale see arusaam pole, aga ma siiski ei olnud selles faasis, et ma peaks dzunglisse põgenema. Ma arvan, et ma lihtsalt vajasin adrenaliini. Midagi uut ja shokeerivat. Ma ise nimetan pidevalt oma reisimise põhjust soul searching ehk isiksuse otsingud. Ma tundsin, et kui mul on võimalus mingi aeg viibida eemal kõigest ja kõigist, siis mul on suurem tõenäouses ainult endale keskenduda ja õppida end usaldama, sest see tuleb reisimisel väga kasuks. Ma alati kahtlesin endas...et küll ma polnud piisavalt tark ja osav ja isikupärane, et muljet avaldada. Ma olin liiga reserveeritud, et end kiita ja esile tõsta. Liiga arg, et enda tahtmine läbi suruda. Väga pessimistlik! Ja siis lisandusid koguaeg küsimused, et miks ma ei tea, mis ma teha tahan ja kuidas ikka saab nii segaduses olla minu vanuses ning miks ma endale meest ei ole leidnud, sest kogu ajaarvamine käib ju minu bioloogilise kella järgi. Ma sain aru, et mu tahe midagi saavutada ruttu on lihtsalt mingi vajadus tõestada teisele, et ma olen edukas ja õnnelik ja igati rahul oma eluga. No see mull, milles enamus me leplikult elame, sest keegi ei taha ju tunnistada, et miskit valesti on ja veel vähem midagi ette võtta, eriti kui see tähendab enda ja oma tunnetega tegelemist. Konkurents on liiga tihe, et hinge tõmmata. Ka mina ei halanud avalikult, vaid otsustasin, et see on minu elu ja mul on piisavalt aega, et kõike jõuda ning ma ei kavatse surra kahetsustega, et "Ma sooviks, et ma oleks teinud seda ja teist kui mul oli tervist ja hakkamist".
Valisin Ladina-Ameerika oma eksperimendiks lihtsa asjaolu tõttu...võimalus ainult maismaad mööda reisida, piisavalt kõike (randu, metsi, mägesid) ja hispaania keel. Hispaania keele taasõppimine oli mulle väga tähtis, kuna see sai mul aastaid varem üsna edukalt omandatud, kuid aastaid hiljem selle mittekasutamine oli oma töö teinud. No ei julgenud enam rääkida kui võimalus oli, sest ma arvasin, et ma ajan mingit segast. Muidugi huvi siinse elu vastu oli tulnud ka seebiooperitest, millele usinasti sai verinoorena kaasa elatud. Ja muidugi lihtne asjaolu, et siinsed riigid on siiski tunduvalt lähemal harjumuspärasele, et kui miskit peaks valesti minema või kui ma oleks avastanud, et ongi ainult hipid, et siis oleks kerge olnud ots ringi pöörata ja minna tagasi saiakesi meisterdama. Tuli kõiki variante siiski kaaluda. Aga ma ei pidanud pettuma. Ja nagu näha, siis elasin 6 kuud üle. Muidugi ei hakka ma utsitama, et minge nüüd kõik reisima ja jätke oma kohusused sinnapaika, sest ma tean nüüd, et seesugune reisimine ei ole kõigi jaoks. Ma olen kohanud väga palju erinevaid seljakotirändureid: hipid ehk need, kelle jaoks see ongi tähtajatu eluviis end ühest riigist teise töötavad tänavamuusikuna, kunstnikuna või muid juhutöid tehes. Tihti reisivad gruppidena (eriti just muusikud). Templikogujad ehk need, kellel vanemad pangakontot täiendavad (tavaliselt alla 20-aastased) ja nad suht sisutult ühest riigist teise tormavad, et ainult templeid passi saada ja end Facebookis täägida. Peolõvid ehk enamasti 20ndate alguses kutid, kes nädalavahetuste ja narkootikumide nimel elavad. Paarikesed, kes üksteist reisi jooksul leidnud (tavaliselt erirahvusest) ja ainult omaette kudrutavad/ paarikesed, kes on ühest ja samast riigist pärit ning nende jaoks on see justkui suhte proovilepanek enne tõsisemate sammude ettevõtmiseks. Fuckboyd ehk kutid, kes igas riigis ainult kohtamas käivad (tavaliselt Tinderi või Couchsurfingu abil) ja oma saavutuste üle igal võimalusel praalivad. Ja siis on minusugused üksikud uitajad. Paljudel on mingi põhjus miks nad eemale tahtsid mõneks ajaks: karjääri tupikseis, õpingute lõpp ja valus lahkuminek on vaid mõned üksikud põhjused. Paljudel on siiski ka mingid erihuvid, et nad näiteks tahavad kogeda kõrgustes matkamist, uusi retsepte leida veganitele või hoopis sukeldumissertifikaati teha. Ma olin selline, et kuna mul polnud ühegi asjaga otseselt kogemusi, siis tegin seda, mis ette tuli ja suht ilma kindla plaanita, mis andis mulle rohkem vabadust. Muidugi ei saa mainimata jätta elupõliseid seljakotirändureid, kellel on küll olnud lapsed ja karjäär, kuid igal võimalusel käivad mingiks ajaks kusagil maailmas uitamas. Kusjuures enamus neist on 60-ndates! Ja reisivadki 2-4 kuu kaupa seljakottidega ning siis pöörduvad tagasi koju. Mul just siin hostelis peatus 2 paarikest Kanadast. Käisid aga usinasti dzunglimatkadel ja polnud miskit häda. Vanim neist oli 72-aastane! Nii, et jah, kui sa ennast ei oskaks ühtegi kategooriasse panna, siis ilmselt sul läheks raskeks...eriti üksinda reisides, kuna üksildus on kiirelt peale tulema kui sa oled harjunud pidevalt tuttavate keskel olema.
Seljakotirändurielul on nii plusse kui miinuseid. Ma alustan miinustest, kuna neid on vähem, aga paljude jaoks saavad need siiski määravaks.
Negatiivsed aspektid minu kogemusele toetudes:
- Mul on tekkinud mitmed terviseprobleemid tänu pidevale kliimamuutusele ja ka stressile. Näiteks on mu nahk ülikuiv ja aknene, mul tuli päris palju juukseid alati peast, kõhuprobleemid (kuiv ja rasvane toit, mis mul tekitab puhitust ja gaase) ning samuti läheb mul järgmine suurem investeering hammastesse ehk pean endale breketid muretsema, sest stressi tõttu olen ma liiga aktiivselt magades oma hambaid krigistanud, mis arvatavasti tähendab tarkushammaste väljatõmbamist, et just alumine rivi jälle sirgeks saada. Võibolla mul lihtsalt liiga palju hambaid ja 8 suurt tarkushammast 4 asemel :D
- Üksindus. No sellega mul õnneks otseselt väga palju probleeme polnud, kuna ma ka varem olin pigem antisotsiaalne kui pideva vajadusega kusagil rahva seas olla. Aga just siis kui miskit negatiivset juhtus, siis rõhub see üksindaolek just eriti tugevalt, kuna pole kellegiga otseselt oma mure jagada või lihtsalt rääkida, et mõtteid eemale saada.
- Ootamatud negatiivsed läbielamised. Ükski seljakotirändur pole kaitstud varguste ja röövimiste eest. No nagu ka mul kott läks ööbussis kellegi saagiks. Samuti üksinda reisival naisterahval on kindlasti rohkem tegemist kohalike noorhärrade tähelepanu vältimisega, mis võib tihti ka muutuda liiga agressiivseks ja ebamugavaks. Kindlasti jäävad mõned läbielamised ka kripeldama ja kohati tekib paranoia, et kõik tahavadki sulle ainult halba.
Positiivsed aspektid minu kogemusele toetudes:
- Hispaania keel! Ükskõik kus sa reisid pikemalt, alati tuleb kasuks kasvõi algelist sihtkoha keelt rääkida ja alati õpib palju juurde kui just mingit erilist keeleblokki pole või egoistlikkust, et kõik justkui peaksid inglise keelt rääkima. Ladina-Ameerikas räägivad kõik hispaania keelt, seega õnneks mul jäi see segadus ära, mis kindlasti Aasias oleks tekkinud kui kõigis riikidel on oma keel.
- Tutvused üle maailma. Ma võin julgelt väita, et ma olen tutvunud inimestega, kes kindlasti jäävad mu ellu pikemaks ajaks ning kellega ma siiani aktiivselt suhtlen. Neilt õpib palju ning olen saanud ka mitmeid teisi kontakte ja kasulikke nippe. Ja see muudab palju avatumaks, kuna kõik erinevad rahvused suhtlevad kuidagi omamoodi ning see on väga huvitav ja hariv.
- Ma usun, et see kogemus on mind kohati lähedasemaks teinud ka oma pere ja sõpradega, kes maha jäid. Näiteks mu vanavanemad on ühed mu suurimatest fännidest, kes iga mu blogipostituse välja prindivad ja eraldi kausta panevad, et oleks ikka pidevalt silma all. Samuti mu ema on olnud alati minu jaoks olemas ja igapäevaselt ühenduses. Ja samuti mõndadele sõbrannadele olen ma olnud nii hispaania keele õpetajaks kui ka isiklikuks suhtenõustajaks, sest mul on ju olnud aega kuulata ja mõistust pähe panna.
- Õpid iseenda eest seisma! Isegi kui sa oled kõige arem isiksus, üheltmaalt viskab üle kuidas igapäevaselt üritatakse sinust kasu lõigata ehk kõiksugused tänavakaubitsejad ja eriti just taksojuhid on väga nahhaalsed. Oii ma olen ikka mitmeid kordi saanud taksojuhtidega vaielda kui mingid ulmesummasid 5km taksosõidu eest küsitakse. Samuti pole kusagil hindu, seega alati tuleb hinnaläbirääkimisi pidada enne millegi ostu.
- Näed ennast erineva vaatenurga alt ja avastad endas uusi külgi. Näiteks ma sain õpetajana töötada vabatahtlikuna ühes Guatemala keeltekoolis. Samuti ma mõistsin, et kuigi ma üritasin eemale saada oma rõhuvast klienditeenindaja tööst, on minu loomuses siiski töötada inimestega ja nende heaks. Ja ka kirjutamine on miski, mis mul aitab oma mõtteid loogilisse järjekorda panna ja end paremini väljendada.
- Õpid oma emotsioone kontrollima. Ma ei hakka isegi tagasi ajama, et ma olin tihti ülikärsitu ja suht kergesti ärrituv. Reisimine paneb selle asja kohe paika, sest vastasel juhul saab suht ruttu närvivapustuse. Mõistad, et iga asi ei ole väärt reaktsiooni ning pidevalt pinge all olles midagi paremaks ei lähe. Kahjustad aint enda tervist rohkem.
- See on parim aeg lugemiseks ja mõtisklemiseks. Ma lugesin selle 6 kuuga 8 raamatut läbi igast eri zanritest. Muidugi mu eelistused on olnud psühholoogia, spirituaalsed ja huvitavate inimeste autobiograafiad. Näiteks mu viimane raamat oli ühest Briti neiust, kes lolli peaga Taist väga väikest kogust heroiini üritas smuugeldada sõbra heaks ning määrati 25 aastaks vangi. Ja ta kirjeldab oma elu nii Tai kui Inglise vanglates, kuhu ta hiljem üle viidi. Väga õudne ja peaks olema suht kohustuslik kirjandus enne reisimist. Raamatu nimi Sandra Gregory "Forget you had a daughter" (ka eesti keeles olemas "Unustage, et teil on tütar"). Samuti lugemine arendab eneseväljendusoskust ning viib läbi lehekülgede maailma eri paiku ja ajastustesse.
- OMA SILM ON KUNINGAS!!! On täiesti häbiväärne, mida meedia meile vahest ette söödab ja kui palju inimesi end sellest mõjutada laseb. Kui palju ma kuulsin igast hoiatusi erinevate maade kohta, et kui hirmus seal on ja aint tapavad üksteist maha. Muidugi narkootikumid on suur probleem kõigis Ladina-Ameerika riikides, aga see on probleem nende jaoks, kes sellega seotud on. Ja no ilmselgelt peab siiski endal olema terve mõitus, et mitte end ise lolli olukorda panna ja eirata suht loogilisi hoiatusi. Ega päris niisama ei räägita, et peale pimedat mitte välja minna üksi jne. Aga no on idioote ja mitte vähe, kes arvavad, et nendega ei juhtu ja kes nende nõmedat Blackberry telefoni ikka tahab. Kõik läheb kaubaks, mis võtta on. Samuti tõdemus, et enamus Ladina-Ameerika on justkui n.ö kolmas maailm. Siin olles mõistad, et mitte sellepärast, et nad on vaesemad või justkui suletud ühiskond, vaid nende religioosus on rõhuv ja teeb nad alandlikuks, mis ei lase neil väga kiirelt oma eluolu paremaks muuta. Kõik, mis on üle (just raha), läheb kirikule!
Palju ma raha kulutasin 6 kuuga? ligi 3500 eurot! Sinna hinna sisse kuuluvad ka kõiksugused lennupiletid, seega kui need maha arvestada, siis 2000 euro ringis. Kindlasti oleks saanud ka odavamalt, kuna suht kogenematuna ma tegin paar lolli viga. Näiteks kandsin raha pidevalt erinevate pangakontode vahet, millel on igast teenustasud, sest ma arvasin, et mu inglise pangakaart ei tööta väljamaal,Töötas väga hästi kui ma seadistusi muutsin, aga samas sularaha oli pideval vaja välja võtta ning ka see ei ole just kõige odavam lõbu.
Minu lemmik riigid? Guatemala ja Kolumbia. Guatemala meeldis mulle oma isikupära poolest ehk siiani tugevad mõjutused maiadest ning kliima suhtes suht ideaalne koht, kus reisida. Kolumbias ma veetsin aega kõige pikemalt oma reisi jooksul ehk pea 2,5 kuud. No Kolumbia on lihtsalt üüratu. Ma pidin mitu korda riigisiseselt lendama, et mitte bussis vähemalt 20h veeta. Aga Kolumbias tunneb kõige tugevamalt latiinode kultuuri ja inimesed on palju avatuvamad.
Lemmiksöök? Pupusad El Salvadoris
Mis sööki ma enam pikka aega näha ei taha? Valge riis. Mul on täiesti kõriauguni, et siin riisi saab nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks. Eriti just Kolumbias ja Ecuadoris. Valge riis käib kõige kõrvale ja see on nii rõvedalt kuiv ning pannake alati ülipalju, sest see on odav. Ja maitsetu.
Silm puhkas? Hondurase ja Kolumbia kuttidel
Kuttidele kindlasti meeldiks? Costa Rica ja Kolumbia volüümikad ja piltilusad naised
Kust ma vabatahtlikutöid leidsin? www.workaway.info. Samuti kuulsin ühest teisest kohast nimega Help Exchange www.helpx.net
Kas ma plaanin veel kunagi backpackida ehk seljakotiga rännata? Kindlasti, aga mitte nii pikalt korraga. Mul siiani on ju käimata enamus Lõuna-Ameerikast, aga ma tahaks Brasiilia, Argentiina, Tsiili ja Peruu (ja võibolla ka väiksemad riigid nagu Bolivia, Uruguay, Paraguay) ette võtta eraldi reisidena ehk kui ma end jälle Inglismaal sisse sean ning piisavalt finantse on, siis minnagi 2-3 nädalaks ainult Brasiiliasse seljakotiga. Siis järgmine kord Argentiina ja nii edasi ehk vähemalt üks uus riik iga aasta.
Ma ei oskagi enam lahterdada, mis ma veel eraldi välja võiks tuua. Mul oli oma kaotatud telefonis terve nimekiri asju, millest ma märkmeid tegin oma viimaseks postituseks, aga hetkel aju täitsa tühi. No ma loodan, et sellest piisab, mis ma siia kokkuvõtteks kirjutasin ning ilmselgelt olen ma alati lahkesti nõus rohkem detaile jagama või nõu andma kui kellegil peaks sama hull idee tulema. Kusjuures mul siia Quito hostelisse eksis üks Eesti neiu ära ka üleeile, nii et 6 kuu jooksul ma kohtasin 3 eestlast - 2 neiut Tallinnast ja 1 mees Pärnust. Juheiiii!
Ecuador
Ilusat kevadet!
K.
