Minu jõulud ja Guatape

Lõpuks olen saanud veidi oma hostelist ja igapäevastest vabatahtlikutöödest eemale ning natuke rohkem Medellini ümbrust näha. Ma tegelt käisin juba eelmine nädal Rio Negros (Santa Elenast u. 24km) koos oma hosteli omanikuga...pidin aitama tal jõulukinke otsida sealses suures kaubamajas, kuna Rio Negro on täitsa suur linn ja seal on ka suur lennujaam, kuhu ma Kolumbiasse tulles maandusin. No ma pole ammu nii stressis olnud :D Ma pole jõulukinkide pärast juba päris mitu aastat pidanud muretsema ja need on olnud parimad jõulud mu täiskasvanueas, kuna minu jaoks see jõulueelne osturalli on nii ebameeldiv ja samas ka saada kinke (küünlaid ja värvilisi karvased sokke!), millega mitte sittagi teha pole...need päevad on minu jaoks end ammendanud. Usun, et selline kohatine jõulueelne ärevus tuleb taaskord päevakorda kui mul endal ükskord piisavalt vanad lapsed on, keda päkapikkudega hirmutada tuleb, et nad korralikult käituksid 😂 Seega jah, mu jõulud olid üsna vaiksed. Meil hostelirahvaga ikka väike õhtusöök oli ehk igaüks tegi miskit lauale, aga kuna ma olin terve eelmise nädalavahetuse üksi siin vastutav, kuna kogu omanikepere oli ära ja poisid pidutsesid, siis olingi siin suht orav rattas enamus päeva, kuna ma olen ju perfektsionist. Aga sain hakkama...nagu alati!
Eile oli mul terve päev lõpuks vabaks võetud ja läksin taaskord oma hosteli omanikuga Guatapesse, kuna tal oli sinna asja ja no mul oli vaja veidike saada siit hostelist välja. Ma olen pea 4 nädalat siin ilma täispika vaba päevata olnud, kuigi ette on nähtud 2 vaba päeva nädalas, aga nagu ma eile nägin, et kui ma ära olen, siis ega keegi teine end väga ei liiguta. Elavad mu hirmu all :D Igatahes meie päev algas kell 9 hommikul kui Guatape poole teele asusime. Guatape on Santa Elenast 2h autosõidu kaugusel ja palju madalamal, ümbritsetud järvedega, seega 2 tunniga põhimõtteliselt talvest suvesse :D Esimene peatus oli meil Peñoni kivi (La Piedra de Peñon) ehk hiiglaslik kivi täiesti lambis kohas. Selle kivi ümber on siiani spekulatsioonid, et kuidas see sinna sai, aga siiani pole keegi väga usutava variandiga lagedale tulnud. Igatahes sinna kivi otsa saab ronida....ainult 659 trepiastet! Ilmselgelt ma tahtsin ka kivikuningas (või noh...kuninganna) olla, seega tuli lõõmavale päiksele vaatamata see retk ette võtta. Täitsa kiiresti võttis läbi, kuna ega see lihtne polnud, sest üsna kitsaid treppe on tihedalt ja inimesi igas vanuses palju, kes ka saledaks tahtsid saada, seega võttis ikka veidi aega, et tippu jõuda. Aga see vaade sealt ülevalt oli seda väärt!! Natuke tõmbasime seal hinge, tegime pilte (vaatest loomulikult, kuna ega ma siiani pole selfiekas) ja suundusime alla tagasi. Allatulemine tegelt võttis palju kauem aega. Kuigi oli lihtsam, aga allaminemiseks olid eraldi trepid ja need olid reaalselt vahepeal sellised, et ma ei kujuta ette, kuidas mõned vähe volüümikamad onud-tädid (ja neid polnud vähe!) sealt end läbi pressivad, kuna isegi mina pidin vahepeal külg ees minema, et puusi ära ei kulutaks 😄 Aga saime hakkama ja oli hea trenn...tagumik ja jalad andsid kohe korralikult tunda terve ülejäänud päeva. Peale seda kivironimist oli kell sealmaal, et lõuna käes ja energiavarud otsas. Suundusime edasi Guatapesse, mis oligi terve päeva eesmärk. Guatape on üsna väike ja ülivärviline linnake, täis restorane, paadiretke pakkujaid järvel ja ka tihedalt turiste. Meil oli väga kalarikas lõunasöök, mida ma täiega igatsesin ja no kala oli tänu lähedal asuvale järvele igas restoranis valikuna saadaval. Kui kered täis, kõndisime seal veidi ringi ja uudistasime linnaelu. Sain ka üle pika aja korraliku kohvi. Kõige naljakam on see, et enamus mu külastatud riikidest on olnud suured kohvitootja-maad, aga siinsed inimesed ise kohvi ei armasta, seega see lurr, mida enamus kohalikes kohvikutes müüakse, on hullem kui Nescafe 3in1 kiirkohv. Seega jah, sellised korralike kohvikuid, kus ikkagi on korralik kohvimasin ja piimavahustaja, ja veidi interjööriga vaeva nähtud, on tulnud mul tikutulega otsida ja no ega see nii öelda lukskohvi (latte, cappuccino) ka odav pole (siinses mõistes), aga need harvad juhud on olnud seda extra kopikat igati väärt, sest kasutatakse orgaanilist kohalikku kohvi ja nähtakse vaeva presentatsiooniga. Mul oli väga tore (ja ka väsitav) päev, aga Guatape on kindlasti üks kohtadest, mida Medellini läheduses külastada.

Mis mul veel Kolumbias on kuu aja jooksul silma hakanud? Naised! Ja nende kohatised ebaloomulikud iluideaalid. Kolumbias on tõesti vaieldamatult ühed ilusamad naised, mida ma kuulsin juba enne siia tulekut. Jah, Kolumbia naistel on loomulik liivakellafiguur ehk shokolaad ladestub sinna kuhu vaja ning neil on kõigil nii pikad ja loomulikud juuksed. Nad armastavad pikki juukseid ja no ma ei saa ette heita, sest tõesti nende juuksed on pilkupüüdvad, seega ma tihti tunnen end nagu inetu pardipojana. Aga kohati on ka siinne loomulik ilu saanud ka ebanormaalsed mõõtmed ehk Kolumbia on üks popupaarsemaid iluoperatsioonide suhtes. Siin linnapildis hakkab ikka väga teravalt silma ekstreemsed kehamuudatused ehk suurendatud tagumikud ja rinnad, botox ning rasvaimu. Ma ei tea täpselt kust sellised kehaideaalid on naistel tulnud aga samas kui siin näiteks kasvõi poodide vaateaknaid vaadata, siis nende mannekeenid on nii ebarealistlikud ja see ikka korralikult kindlasti mõjutab. Siinsed naised armastavad hästi liibuvaid ja paljastavaid riideid, seega ilmselgelt peab olema ka miskit näidata, aga jah, ma olen näinud ikka väga ekstreemseid kehasid, nii et iga loll saab aru, et see pole see, millega neid loomulikult õnnistatud on. Ja neid ilukirurgia austajaid on igas vanuses! Kahju muidugi aga kohati ma olen ikkagi veel Kolmanda Maailma riigis, seega ilu on nende üks trumpe, et end vaesusest välja saada. Costa Rica ja Panama olid täis Kolumbia prostituute. Nukker, mis ohvreid noored neiud on valmis tooma, aga no ma ei saa kritiseerida elu, mida ma ise elanud pole ega tea, mis või kes neid survestab ja motiveerib oma elu ilustandardite järgi elamast. Ka ülejäänud maailm samas läheb samas suunas...just iluoperatsioonide populaarsus on tohutult kasvanud ning Kolumbia on üks kohti, kuhu nendeks suundutakse, kuna nende ekspertiis selles valdkonnas on siin tunduvalt parem...ja odavam.

Vot sellised on mu praegused ülevaated ja arusaamad siiamaani. Esmaspäeval lõpeb mu vabatahtlikutöö ning võtan endale 2-3 nädalat veel mujal Kolumbias ringi vaadata ja uusi muljeid koguda. Järgmiseks sihtkohaks on arvatavasti Cartagena, mis on Medellinist 13h kaugusel bussiga, mida ma teen arvatavasti öise bussiga, aga ma pole veel otsustanud, sest ehk õnnestub mul leida odav lend, sest tihti on ka siselennud üsna odavad kui hästi otsida. Elame-näeme!

Pilte..

Praegu aga ma soovin kõigile oma kaasaelajatele (ja kritiseerijatele!) EDUKAT UUT AASTAT! Loodan, et 2017 on inspireeriv ja rohkem avatud, et uusi väljakutseid ja riske kahe kaega vastu võtta, et oma elu nüristavast rutiinist välja saada ning iga hetke rohkem nautida! Nagu ma poole aastaga olen mõistnud, siis elu tõesti ei tohiks olla vaid "sünni-käi koolis-töö-saa lapsed-sure ära" tsükkel!

Kuulmiseni

K.

Maitseelamused: Mahlane banaanikook

Kuna mul pole otseselt midagi hästi lahedat kirjutada, kuna nädal on suht töiselt möödunud ja ega ma väga siit hostelist pole väljas käinud. Mõned vabatahtlikud on vahetunud aga ei midagi dramaatilist. See laisk USA kutt läks ära...õnneks! Igatahes kuna mul on aega olnud siin kokata ja uusi maitseid proovida ning enda järgi kohandada, siis panen siia ühe lihtsa retsepti. Kuna ma olen eriline magusahammas, siis ilmselgelt on tegemist koogiga.

Mahlane banaanikook

Vaja läheb

2 muna
3 hästi valmis banaani
1 tl küpsetuspulbrit
1,5 tassi nisujahu
0,5 klaasi õli (omal valikul)
0,5 klaasi piima
Omal valikul lisand (nt värsked/kûlmutatud marju, pähkleid, kookoshelbeid jne) kui isu on, aga ilma on ka hea!

Valmistamine

1. Kloppi munad lahti.
2. Lisa kahvliga purustatud banaanid ja sega korralikult läbi.
3. Lisa õli (mina kasutasin päevalilleõli, aga ka oliivi-ja kookosõli on head) ja sega läbi.
4. Lisa piim ning eelnevalt kokkusegatud jahu ja küpsetuspulber. Kui pole küpsetuspulbrit, siis ma lisasin näiteks supilusikatäie äädikat piima sisse ja lasin 10 minutit seista enne taignale lisamist. Sama efekt!
Võib lisada ka ekstra suhkrut veidi, aga üldiselt küpsed banaanid on juba piisavalt magusad, et pole lisasuhkrut vaja. Oma eelistuse järgi!
Mina lisasin ka kookoshelbeid ja neid kollaseid füüsleid (inkamarjad) teisel korral ning need jätsid mõnusa hapuka maitse. Aga ka ilma marjadeta on mõnus mahlane. Kui kasutad marju, siis lisa need kõige viimasena enne ahju panemist või näiteks pool taigent, marjad ja pool taigent peale. See koogitaigen peab jääma üsna vedel, et eelnevalt õlitatud koogivormi valades ta võtab ise üsna kergelt koogivormi kuju ilma mässamata.

Küpseta 170° ahjus tund aega või nii kaua kui midagi kahvlile külge ei hakka. Mul võttis tund aega.  Parim süüa veidi jahtununa, aga ka järgmisel päeval on hea, sest mahlasus ei kao!

Mõlemal korral söödi mul see minutitega käest ära. Kindlasti on võimalik teha ka gluteenivaba variant, kasutades riisi - või kookosjahu, aga kuna mul siin mägedes limiteeritud valik toidupoodides, siis tuli mõlemal korral kodune variant.

Head isu!

Nädala ülevaade

Täna sai mul täpselt 3 kuud täis reisimisest Ladina-Ameerikas! Jube, kui kiiresti on aeg lennanud. Mul on täpselt 3 kuud veel järel ning üritan sellest ajast maksimumi võtta. Olen ka nädala oma vabatahtlikukohas üle elanud. No tegelt ega midagi siin üle elada pole, sest töö on lihtne, ümbruskond rahustav ja inimesed igati lahedad. Muidugi on meil siin hetkel mingi gripilaine ehk mu kaasvabatahtlikud järjest luristavad ja üks lausa palavikus. Meile saabus siia eelmise nädala lõpus veel 3 Argentiina kutti, nii et ma olen siin lausa printsess meestekarja sees. Ei saa kurta, kuna ma olen nagu ülemus neil ehk isegi mu ülemus küsib minult, mis ta teistele teha võiks anda ja soovitusi selle hosteli arendamiseks. No ma olen lihtsalt üliorganiseeritud ja puhtusehull, nii et neil ei jää muud üle kui eeskuju võtta, sest no kutid ikka üritavad viilida nii palju kui võimalik. Tegelt need Argentiina kutid on üsna asjalikud aga see USA kutt ikka pidevalt armastab vinguda. Lasteaed!

Igatahes eile ma võtsin endale vaba päeva, st vabatahtlikutööga on tegelt ka ette nähtud 2 vaba päeva, aga kuna ma ei otseselt ei tööta 4h viis päeva nädalas, sest ma olen lihtsalt liiga efektiivne korsistaja (minu kohustus!), siis mul ikka päris palju vaba aega, nii et ma olen raamatut lugenud ja siin ümbrust uudistanud, kuna siin suur rahvuspark ja palju metsa. Ja uusi retsepte proovinud...näieks keetsin ise moosi nendest kollastest inkamarjadest. Täiega hea! Eile käisin ka Medellinis taaskord. Medellin on siit bussiga umbes 40 minutit. Käisin kesklinnas, kus ma veel käinud polnud. No mul oli soojemaid sokke vaja. Ma viimane kord kirjutasin, et siin mägedes ika üsna jahe...eriti hull on siis kui päike loojub. Vahest lähevad kraadid alla +10 kraadi! Ja mul oli kaasas aint 2 paari õhukesi kannasokke. No need ei aita ikka üldse. Ja mul oli veel paari asja vaja, mida siin üksikutes mägedepoodides eriti saada pole või on mõttetult kallis, seega tuli ikkagi linna minna. Ja ega ma ei kahetse, kuna oli hea vaheldus, kuigi peale tundi aega tuhandete inimeste keskel sain aru, kui hea ikka sellises rahulikus kohas nagu Santa Elena on.

Mul olen siiani väga rahul oma kohavalikuga, sest see loodus siin ümber lihtsalt toob positiivse tuju. Ainuke asi, millega ma kohe esimestel päevadel võitlesin, olid putukahammustused. Siin pole sääski, vaid mingid eriti haiged minikärbsed, kes hammustavad nii, et sittagi ei tunne, aga oiiii kuidas need hammustused üles paistevad mitmeks päevaks. Ise muidugi olin loll, et siin ükspäev peenraid rohides lühikeste pükstega riskisin olla, kuna peval on siin üsna soe (+23 kraadi)...eriti kui päike ka on. Igatahes ma ei jõudnud end ära sügada 2 ööd järjest (sügelusvastanekreem tõi aint ajutise lahenduse) ja mu jalad olid neid punaseid kupjasid täis. Ma pidin oma OFFi putukatõrje ka Panama lennujaamas ära andma, sest ilmselgelt oli sellega oht, et see rõhu tõttu võib plahvatada. Aga olen targem nüüd ja kannan ainult pikki retuuse...ja nüüd ka sokke, mis ma eile endale ostsin...3 paari 1.50 euri eest! Hea diil!

Mis siis veel? Mul on täiega fänne siin ümbruses.....koerad! Eile kui ma 2km bussipeatusesse kõndisin, siis käis mul üks pruun isane labrador terve tee kannul ja ootas minuga bussi. Mul oli nii kahju ta maha jätta, kuna ta vist tõesti arvas, et ma olen ta omanik. Tagasi hostelisse kõndides sedasama 2km ülesmäge käis mul vahepeal 2 erinevat koera kannul. Siin on täiega lahtiselt jooksvaid puhtatõulisi koeri, kes ei paista nälgivat ja enamusel isegi kaelarihmad, aga lihtsalt lastakse niisama joosta. Mul jätab muidugi igakord süda lööke vahele kui nad autoteel vabalt jooksevad ja autod sõidavad (vahepeal ikka üsna tiheda liiklusega), aga samas siin kõikjal märgid, et need teed on mõeldud nii jalakäijatele kui autodele, seega autojuhtidel tuleb arvestada nendel kurvilistel teedel, et iga hetk võib mingi loom või inimene vastu jalutada, seega mingeid kiirendusvõistlusi siin korraldada arvatavasti ei saaks. Vot nii on lood siiamaani. Olen elus, terve ja armastatud...mida veel tahta!? 😉

Mõned klõpsud ka hostelist ja jõuluehtes Medellinist

Kuulmiseni

K.

Esimesed muljed vabatahtlikutööst

Olen neljandat päeva Kolumbias hostelis vabatahtlikutööl. Hostel asub Santa Elenas (u. 20km Medellinist) ja on pigem selline campingu koht, kuhu enamus inimesed tulevad oma karavanidega. Tube on meil siin ainult 3 + vabatahtliketuba, suur elutuba, 2 vannituba ja köök. Hästi hubane koht. Vähe külm on siin aint, kuna oleme mägedes. Päeval on enamvähem aga pärastlõunad ja õhtud külmad (max +15°C, mis tundub ülikülm). Ma sain esimest korda oma pulloveri kanda, mida ma kotis olen kandnud, aga varem pole nagu vaja olnud.
Igatahes mu hommikud algavad siis, kui mul endal on isu üles ärgata ehk tavaliselt kell 9. Siis ma teen süüa ja viin kurssi end päevasündmustega ehk kas keegi läheb tubadest välja või ei. Meil oli siin üks 6-liikmeline Hollandi pere, kes näiteks täna lahkusid. Nad olid siin kuu aega olnud. Tavaliselt inimesed tulevad siia pikemaks ajaks oma karavanidega. Ma teen tüüpilisi koristustöid ehk voodilinad pessu, tekid kokku (nt ma magan 3 tekiga, teine vabatahtlik 5 tekiga, külalistel ka tuhat tekki) ning põrand pühkida ja mopiga üle käia. Samamoodi üldruumide põrandad ja ongi kõik. Muidugi vannitoal tuleb suht terve päev silma peal hoida aga kuna siin pole palju inimesi, siis on ka see lihtne. Täna ma näiteks rohisin ka peenraid aias, et midagi teha, kuna see tubade koristamine läheb ülikiiresti. Kuna see pole mingi 5* hotell, siis ei pea ka loodi järgi voodeid tegema ega kõike sättima ülima täpsusega, kuna neis tubades ei peatu eriti keegi.
Ma olen avastanud päris häid asju siin aias ehk meil aias kasvab värske piparmünt ja sidrun-aloisia (tugeva sidrunilõhnaga põõsalehed), millest ma teed endale olen teinud..ülihea! Peale selle on siin 3 põõsast paksult täis inkamarju. Mina teadsin neid aint selle järgi, et Eestis pannakse neid tortidele kaunistuseks. See mari kasvab ainult Lõuna-Ameerika mägedes ehk siin on neid nii palju, et ma olen 2 päeva järjest siis mahla ja smoothiet teinud neist. Need on hullult tervislikud ja maitsevad nagu tikrid. Ma olen siin erilisel magusa võõrutusravil. Ma olen olnud suhkrust üsna kaua sõltuvuses ja see vähenes mul aint siis kui ma korrapäradelt trenni tegin. Kuna hetkel seda trenni enam ei tee, siis on ka kõik näksimisisud tagasi. Aga kuna siin mägedes pole eriti midagi saada peale juur-ja puuviljade, siis on hetkel mu organism suht shokis ehk mul on koguaeg kõht tühi, kuigi tegelikult olen söönud. Aga no ma üritan üle olla sellest ja palju tervislikumana siit lahkuda. Üritan ka uusi retsepte otsida, mida teha siinsetest puuviljadest, kuna siin aias kasvad veel peale inkamarjade mingid iseäralikud asjad, mida ma enne pole näinud aga on söödavad. Saa veel saledaks siin 😋 Peale nende kasvab siin usinasti ka kanep, mida võib vabalt kasutada enda tarbeks ehk suitsetada ja browniesid küpsetada. Hetkel nad veel päris valmis pole, seega meil on seal jõuluehted küljes meeleolu loomiseks 😂 ega ma nagunii ei teaks, kuidas kanepit peaks kuivatama või röstima, et sellel üldse mingi mõju oleks. Ja no kuna ma pole suitsetaja, siis ega mind see ei vaimusta. Pean küpsetama hakkama järelikult 😂
Igatahes peale külma ei ole mul millegi üle kaevata. Mulle meeldib, et siin ei käi asjad kellaaja peale ning kõik inimesed on siin hullult sõbralikud. Peale minu on siin üks USA kutt vabatahtlikuks ja sel nädalal pidi veel 2 Argentiina kutti tulema, kuna see USA kutt läheb järgmine nädal ära. Siin peatub ka üks Kanada paarike oma karavaniga ja nad on siin ka juba üsna kaua olnud. Nad on 50ndates ja hästi kunstiinimesed...mees tegeleb fotograafiaga ja naine maalib. Nad on juba 3 aastat reisinud niimoodi ja igas paigas pikemalt peatunud, kuna neil sai ka oma rutiinsest elust Kanadas suht kõrini. Mulle väga meeldis see Hollandi pere ka, kes täna lahkus. Ema, isa ja 5 poega (kõige vanem läks tagasi Hollandisse). Igatahes nende pojad olid vanuses 4-17 ning nad võtsid nad aastaks koolist ära, et reisida. Ma pole enne nii lahedaid poisse näinud. Nad kõik olid nii abivalmid ja hullult hoidsid teineteist. Nad kõik aitasid oma ema kokkamisel ja koristamisel. Ei olnud mingit tüüpilist teismeliste tujusid ega vingumist, kuigi kolm nendest olid vanuses 11-17. Nad olid ka nii emotsionaalsed kui lahkuma pidid. Selliseid lapsevanemaid võiks rohkem olla, kes oma lapsi ka muudmoodi tahavad koolitada kui ainult koolitarkusega. Peale nende on siin veel 2 USA kutti suure sõjaväeveokiga, mis neil ümber ehitatud karavaniks. Ma ühte neist pole kordagi näinud ja isegi ei tea millega see teine tegeleb, kuna ta on koguaeg seal autos. Nii palju tean, et nad töötavad samal ajal. Spioonid nagunii 😂
Igatahes ma siiamaani olen rahul ja mulle meeldib, et see koht on eemal linna kisa-kärast ja saab värsket õhku hingata ning oma tervisele keskenduda mõnda aega. Ainult see külm on häiriv, aga no samas meil kamin ja miljon tekki siin, et end soojas hoida õhtuti. Ja siin on hetkel 7 koera, kes koguaeg tähelepanu tahavad...paradiis!

Inkamarjad

Jõulupuu Kolombia moodi 😂

Kuuldavuseni

K.

Medellín ja jõudmine Santa Elenasse

Olen jõudnud Kolumbiasse! Juba on ka olnud mõned päevad sisseelamiseks. Ma ei saa öelda, et ma hetkel veel hästi vaimustuses oleks, kuna mul on suht mitmeid tagasilööke olnud...mitte midagi dramaatilist, kuid ikka isegi väiksed asjad ajavad suht närvi, kuigi peaks juba harjunud olema. Esimene ebamugavus oli reedel kui oma Couchsurfingu kohta jõudsin. No mu võõrustaja unustas ära, et ma tulen. Ma jõudsin tema juurde alles kell 11 õhtul ka ning ta oli ise just Bogotast jõudnud samal päeval, seega oli väsinud. Aga jah, ta ei viitsinud minuga väga tegeleda ega miskit seletada. Näitas mulle toa kätte ja headööd! Seal polnud ei tekki ega mingeid linu + ma olin üsna nälga suremas. Mul polnud ju aega kusagil poes käia ja polnud mõtet Panamast kaasa osta, kuna need oleks mul nagunii lennujaamas käest ära võetud. See lennujaam Panamas oli nii väike ka, et seal oli aint see automaat, kus kopika eest krõpsu sai nupule vajutades. Mu lennuk oli väike ehk umbes 120 reisijat. Reis kestis tund aega ja selle aja jooksul anti tasuta pakk küpsiseid (snäkipakk) ja omal valikul juua. Mõned lennufirmad ei anna isegi 6-tunnise lennu jooksul suht midagi, aga selles suhtes Air Panama oli küll normaalne. Igatahes Kolombiasse jõudes tabas veel teine šokk - nii külm! Medellini Rio Negro lennuväli oli väga kõrgel mägedes, seega temperatuur ilmselgelt madal. Tegelt isegi linnas sees õhtupoolikul oli üsna jahe,nii et esimene öö mul möödus suht lödisedes. Lõpuks käisin kõik kapid omavoliliselt läbi ja leidsin teki....seegi hea! No kuna ma ei teadnud täpselt, kus linnaosas ma Medellinis olin ja kas seal ümberringi ka midagi on, siis lõpuks mu võõrustaja ikka järgmisel hommikul seletas veidi, kust ma süüa saaks, sest selleks hetkeks olin suht 22 tundi söömata. Veits kõndisin omapead seal naabruskonnas ringi...ega seal midagi asjalikku polnud. See oli elamurajoon, seega paar kioskit hädavajalikuga ning ainult pargid. Lõpuks ikka veits leidsin endale süüa. Kui oma peatuspaika tagasi jõudsin, siis mu võõrustaja pakkus välja, et kuna tal kesklinna asja tööasjus, siis ma võin temaga kaasa minna. Läksingi! Algul käisime ta vanematekodus. Ta ema tegi mulle kohvi ja ma uudistasin nende elamist ja kahte kassi, kes neil olid. Ma pole eriline kassiinimene, aga need kassid olid tõesti ilusad ja hästi hoolitsetud. Peale seda läksime kesklinna ehk El Poblado'sse, mis on populaarne turistide seas, kuna seal palju hosteleid, restorane ja poode. Ma sain proovida ka paari tüüpilist Kolumbia toitu...taaskord kõik õlis fritüüritud ja saial põhinev, aga no ei saa kurta. Iga päev ei toituks neist, aga turistina ikka peab ju proovima. Muidugi ei vedanud mul esimesel päeval ka ilmaga..lihtsalt sadas vahetpidamata lõunast saati. Ma ikka veidi kõndasin ringi...linn nagu linn ikka: kaubamajad, palju autosid ja inimesi ning tänu lähenevatele jõuludele ka rohkem sagimist. Siin ju ka jõulud eriliselt suur püha...mõned elumajad paistsid vaevalt jõulukaunustuste tagant välja 😂 igatahes see sagimine oli linnas nii suur, et ma ei saanud isegi taksot, et koju tagasi saada. Ja no siin on palju taksosid. Nagu New York..kõik on kollane. Aga lihtsalt polnud vabu ja UBER kergitas ka kohe jõudsalt oma hindu tänu suurele nõudlusele. Seega pidin ootama oma võõrustajat, kuni ta töö lõpetas, kuna ilmselgelt ma ei teadnud bussidest mitte midagi. Igatahes jah, laupäev möödus linnas muljetades. Eile ehk pühapäeval ma võtsin sama retke ette aga üksinda ja jala. Üsna ilus ilm oli ja kuna ma ei viitsinud tervet päeva kodus passida, siis läksingi kõndima. Nägin palju rohkem kohalike linnaosasid, mis meenutavad laburünte. Pühapäev on muidugi üsna vaikne päev ehk paljud kohad üldse kinni. Ma ikka jõin kohalikus kohviketis (Juan Valdez Cafe....nagu Starbucks) kohvi ja kõndisin tagasi. Selline hea 12km vähemalt oli mul see retk aga hea oli end liigutada ja ma sain rohkem aimu ka ümbrusest. Ega ma eriliselt oma Couchsurfingu võõrustajaga ei suhelnudki, sest ta oli üsna tõbine ja tal oli oma prantslannast tüdruksõber ka seal, kellega nad päevad läbi telekat vaatasid.
Täna ehk esmaspäeval algas mu retk Santa Elenasse, kus asub mu uus "kodu" terveks detsembriks ehk siis töötan vabatahtlikuna hostelis El Bosque Hostal & Glamping. Santa Elena on Medellinist 20km mägedesse, aga mul võttis pea 5h aega, et see koht leida. Algul tellisin endale UBERi, mis välja ei ilmunud. Siis võtsin takso ja palusin viia end kohta, kus ma saan bussi Santa Elenasse. Ta viis mu Terminal del Norte (Põhjaterminal) ning seal tuli välja, et ma pean Terminal del Sur (Lõunaterminal) minema, kuna mõlemast lähevad küll bussid Rio Negrosse (kus mu lennujaam oli), kuid põhjaterminali bussid ei sõida Santa Elenast läbi (Santa Elena jäi vahepeale kusagiltpidi). No tore! Otsisin siis liinibussi, mis mu teise terminali viiks, kuna ega see lühike ots polnud, kuna ikkagi põhja-Medellinist oli vaja lõunasse minna. Aga sain hakkama. Muidugi pidin küsima mitmelt inimeselt ja kõik andsid erinevaid vastuseid. Aga läbi korraliku närvikava ikka leidsin bussi Santa Elenasse. Küsisin siis veel bussiabilt (siinsetes bussides on alati juht ja abiline, kes pileteid müüb ja lõugab sihtkohta potentsiaalsetele klientidele tänaval) kinnitust, et see buss peatub Santa Elenas. Sain vastuseks JAH! No ega ei pea pikalt mõtlema, mis mu selle jutu mõte on...ilmselgelt ta ei peatunud. Minibuss oli silmini inimesi täis (paljud seisid) ja pani Santa Elenast mööda nagu niuhti. Lõpuks ma tõstsin häält ja siis sellel abilisel oli nii piinlik, kuna tema isiklikult kinnitas mulle, et on peatus, aga selleks ajaks olime me juba pea 5km Santa Elenast väljas kui ma avastasin, et kuidagi kahtlaselt kaugel oleme. No mis mul üle jäi kui uut bussi oodata, et tagasi minna. Mingi 10 minutit ootasin, siis sain tagasi. Siis ma sõin lõunat seal kohalikus kohvikus, kuna ma teadsin, et mul energiat vaja ja kell oli juba 13 ka. Energiat, et 2km ülesmäge oma 12kg seljakotiga minna. Mul vahepeal oli tõesti tunne, et sinna ma suren ka ja samal ajal pahane nii enda kui oma vabatahtliku hosteli juhataja peale, et ta mulle üldse mingeid juhiseid ei andndud, kuidas siia jõuda. Aga sain hakkama! Leidsin koha üles ja olen juba veidi ka kohanenud. Olen kõrgel mägedes ning temperatuur on siin väga madal. Ma veidi põen isegi, et kas ma elan siin kuu aega üle kui pidevalt nii jahe on, sest ega mul pole ju mingeid kampsuneid ja villaseid sokke. Pole nagu vaja olnud. Õnneks hostelis sees on üsna soe, kuna meil siin kamin, mis korralikult kütab. Samas on hea, et higistama ei aja pidevalt aga no päris haigeks ka ei taha jääda. Mu hostel on selline hubane, kus enamus inimesi on need, kes suurte karavanidega reisivad. Minusuguseid pole. Enamus kõik Euroopa pered. Peale selle saab siin telkida ja on ainult 3 magamistuba,sest enamus magavad oma karavanides. Minu tööks saab siin olema koristamine ja muude vajalike asjadega aitamine. Siin ka üks USA kutt vabatahtlikuks ja ütles, et hullult lebo on. Siin lähedal on suur rahvuspark, mis on tasuta (Parque Arví), nii et seal saan hakata veits end kiiremini liigutama kui külm hakkab. Suht vaikne koht on iseenesest...paar väikest poodi ja Santa Elena kesklinn 2km kaugusel, mis iseenesest pole kaugel, aga seal pole ka eriliselt midagi nagu ma täna nägin. Eks näis kuidas siin läheb, aga need hosteli omanikud (Kolumbia pere) on hullult sõbralikud ja neil on 2 suurt koera, kes mul järgi käivad ja tähelepanu lunivad. Mul lihtsalt on mõneks ajaks vaja ajutist peatuspaik, kuna ma tunnen, et mu keha veits stressis pidevast reisimisest. Ilmselgelt on pidevalt ärevus, et mis ees ootab jne, seega organism on pidevalt pinge all. Muidugi pole toitumine ka eriti regulaarne ja tervislik, seega on tekkinud mõned kõrvalnähud (juuste väljalangemine). Ma pole ainuke ja see on normaalne, kuna ilmselgelt pole kindlat rutiini ja tihedamini on pingelisi olukordi kui kõik just ei lähe nagu plaanitud. Mul saab ka üsna pea 3 kuud täis teel olles, seega ehk ka mingi vahemasendus. Aga kas ma olen valmis lõpetama? Veel mitte! Ma ei tunne veel, et ma olen piisavalt näinud ja kogenud, et tagasi pöörduda. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib mul enda suhtes arusaamu ja tõekspidamisi, mida hiljem rakendada oma elus. Reisimine ilma kindla plaanita on väga tõhus, et end paremini tundma õppida ja mõista, mis eelnevalt valesti oli ning kuidas seda muuta. Hinnangud ja väärtused muutuvad ikka korralikult...aga mul on veel aega veidi, kuna praegu ma alles tunnen, et sissejuhatus on tehtud ja nüüd vaja see veidike tagasilöökideperiood üle elada ning alles siis jõuan selleni, millepärast ma üldse reisima hakkasin. Seniks aga üritan sisse elada oma uutesse kohustustesse ja Kolumbia eluga end rohkem kurssi viia. Kolumbia ametlik rahaühik on Colombian Peso (1€ = 3267,4 COP) ning siin on odav võrreldes Costa Rica ja Panamaga. Sain suht kotitäie toitu, millest mul jätkub mitmeks päevaks, vähem kui 3€. Seega jah, ennast üleval pidada on odav. Transpordihinnad on ka täitsa OK. Lihtsalt tundub ülipalju kui nad neid tuhandelisi numbreid ütlevad, aga kui ümber arvutan, siis on vähem kui 1€.

Vot nii on lood. Pilte mul eriti jagada pole, kuna pole olnud midagi erilist pildistada siiani. Medellinist välja sõites nägin palju asjalikemaid linnaosi aga küll mul on aega siin kuu aja jooksul veel käia ja pildistada.

Jagan peagi oma esimesi muljeid vabatahtlikutööst

K.

Panamá City

Nonii nonii, on lõpule jõudnud mu reisimised Kesk-Ameerikas. Pea 3 kuud ja 8 riiki!! Hetkel olen siiani veel Panama pealinnas Panama City's (Ciudad de Panama), aga täna õhtul on mul lend Kolumbiasse Medellini.
Jõudsin pealinna teisipäeva pärastlõunal koos oma eelmise Couchsurfingu võõrustajaga. Tema ja ta sõber tõid mind mu uude Couchsurfingu kohta ning ise läksid omi asju ajama. Minu 3-päevane Couchsurfing on taaskord üks uhkemaid kohti, kus ma peatunud olen. Minu võõrustajaks on 29a. türklane, kes siin 2 aastat on elanud ja töötab Panama valitsuses inimsmuugeldamise paljastamisega. Nagu enamusele teada, siis siin asub Panama kanal, kus käib suur kaubavedu laevadega. Ma sõitsin ka sealt sillast tulles üle ja no see sagimine mis seal käib...laevad, konteinerid, suured veoautod järjekordades. Ilmselgelt üritatakse tuua üle ka igast keelatud asju ning inimsmuugeldamine on üks neist aktuaalsetest probleemidest, millega siis see Türgi kutt tegeleb. Tegemist on väga toreda noormehega. Mul pole kunagi otseselt türklastega kokkupuudet olnud (välja arvatud kui nad põhikooliajal Orkutis ründasid)  ja kuulnud lugusid kõikidest neist neidudest, kes omal Türgi puhkuse ajal "eluarmastuse" leidsid. Vaata ja imesta! Minu jaoks tundusid nad alati sellised geeltukkatega libekeeltena, sest no ega Inglismaal neid ka vähe pole..kõik kebabiärid neid täis, geeliga tukasalgud peene täpsusega eraldatud ja valmis naisi jalust niitma 😂 igatahes mu võõrustaja on hoopis teistmoodi. Ta on kõrgelt haritud, õppinud ja töötanud mitmetes riikides ning väga alalhoitud. Ta seletas mulle ka, et türklasi on kahesuguseid ja need, kelle järgi me Euroopas neid tunneme (need pisartukad), ongi just sealpool Türgit, kus naisturistid käivad oma ego upitamas, sest nende jaoks on need tähelepanuvajadusega naised igakuine sissetulek ja heal juhul ka viisa Inglismaa kebabiärisse sisenemiseks.
Mu võõrustaja on isegi Eestis käinud ja ta on Eestist siiani väga vaimustunud...eiei, mitte silmailu pärast. Ta ütles, et talle meeldis meie taimeteedevalik. Ta istus Tallinnas kusagil kohvikus 3h ja jõi vähemalt 10 tassi erinevat teed 😂 Arvatasti ta ei proovinud ehtsat põdrasamblateed...sel juhul oleks ta kohe tagasi Türki põgenenud 😂
Igatahes ma peatun tema korteris. Me tegelt näeme suht harva, kuna tal pikad tööpäevad. Kui ma tulin, siis oli siin veel üks Kanada neiu, kuid ta oli juba enne mind siin 3 päeva olnud, seega ta lahkus Costa Ricasse järgmine päev. Korter on suur ja ruumikas ning 41.korrusel. Täpselt kesklinnas teiste pilvelõhkujate keskel. Panama City on paras šokk kui reisida sedapidi nagu mina ehk vaesematest riikidest rikkamatesse. Siin on tunne nagu oleks Miamis. Otseselt kultuuri siia pole mõtet tulla otsima. Siin on pigem rikkus ja pidu. Mulle tegelt iseenesest siin meeldib. Ma olen paar päeva käinud üksinda ringi ja mulle meeldib, et siin on justkui 2 poolt: see kesklinn, kus on pilvelõhkujad ning vanem osa, mida hetkel restaureeritakse, kuid kus näeb ehtsat Panama elu. Casco Viejo on siit mu peatuspaigast umbes 3km mööda merepromenaadi kõndides. Seal on palju madalamad majad ning eriliselt silma hakkab kuidas üleühe elavad rikkad ja vaesed ehk üks maja on restaureeritud ja uhke ning elab Panama koorekiht ning kõrvalmajas pole isegi uksi olemas. Samas on seal palju kohvikuid ja restorane ning nii päeval kui õhtul käib üsna tihe sagimine. Käisin ka päris kohalike kesklinnas ehk kus neil on oma turud ja poed ning ma ei tundnud end üldse ebamugavalt. Muidugi vahiti veidi aga mitte nii, et mul nii intensiivselt. Seal uudistas teisigi väljamaalasi. Mu esimestel päevadel siin sadas ka üsna palju vihma ning lõpuks täna, mu viimasel päeval, on terve päev päike paistnud. Muidugi vihmasajud on siin ka pigem selline sabin või korra mingi lahmakas ning peale seda kõik. Õhk on troopiliselt soe ja ma isegi olen päris korraliku päevituse (pilvedest hoolimata) näkku saanud. Tänaseks oli ära kuivanud ka suur osa kalasadamast, kuna üsna kuiv on olnud ning vesi taandub kiiresti. Kuna Panama kanalis saavad kokku Vaikne ookean ja Kariibi meri, siis oli nii lahe näha kuidas ühelpool kanali silda on helesinine merevesi ja teiselpool tume ookeanivesi. Ega nad erineva soolasusastme tõttu väga ei segune. Ka praegu aknast paistab mul Kariibi meri ja see on täis erinevaid laevu. Ma ei tea kas ma ise siin linnas elada sooviksin, kuna siin on nii tihe liiklus igalpool ja üsna mürarikas. Samas on siin hea vaheldus lihtsalt ringi käia. Mul oli võimalik ka vähe sportlik olla, kuna siin majas on oma väike jõusaal ja suur bassein, mida ma ilmselgelt julgelt (ilma venitamata) kasutama asusin. Siiamaani olen nagu invaliid 😂

Täna lendan siit Medellini. Ka seal ootab mind Couchsurfing esmaspäevani ning peale seda suundun Santa Elenasse (40 minti Medellinist), kus ootab mind mu vabatahtlikutöö ühes hostelis. Aga sellest ma juba muljetan siis kui olen sinna kohale jõudnud!

Pilte pealinnast..

Kuulmiseni Kolumbiast

K