Medellín ja jõudmine Santa Elenasse

Olen jõudnud Kolumbiasse! Juba on ka olnud mõned päevad sisseelamiseks. Ma ei saa öelda, et ma hetkel veel hästi vaimustuses oleks, kuna mul on suht mitmeid tagasilööke olnud...mitte midagi dramaatilist, kuid ikka isegi väiksed asjad ajavad suht närvi, kuigi peaks juba harjunud olema. Esimene ebamugavus oli reedel kui oma Couchsurfingu kohta jõudsin. No mu võõrustaja unustas ära, et ma tulen. Ma jõudsin tema juurde alles kell 11 õhtul ka ning ta oli ise just Bogotast jõudnud samal päeval, seega oli väsinud. Aga jah, ta ei viitsinud minuga väga tegeleda ega miskit seletada. Näitas mulle toa kätte ja headööd! Seal polnud ei tekki ega mingeid linu + ma olin üsna nälga suremas. Mul polnud ju aega kusagil poes käia ja polnud mõtet Panamast kaasa osta, kuna need oleks mul nagunii lennujaamas käest ära võetud. See lennujaam Panamas oli nii väike ka, et seal oli aint see automaat, kus kopika eest krõpsu sai nupule vajutades. Mu lennuk oli väike ehk umbes 120 reisijat. Reis kestis tund aega ja selle aja jooksul anti tasuta pakk küpsiseid (snäkipakk) ja omal valikul juua. Mõned lennufirmad ei anna isegi 6-tunnise lennu jooksul suht midagi, aga selles suhtes Air Panama oli küll normaalne. Igatahes Kolombiasse jõudes tabas veel teine šokk - nii külm! Medellini Rio Negro lennuväli oli väga kõrgel mägedes, seega temperatuur ilmselgelt madal. Tegelt isegi linnas sees õhtupoolikul oli üsna jahe,nii et esimene öö mul möödus suht lödisedes. Lõpuks käisin kõik kapid omavoliliselt läbi ja leidsin teki....seegi hea! No kuna ma ei teadnud täpselt, kus linnaosas ma Medellinis olin ja kas seal ümberringi ka midagi on, siis lõpuks mu võõrustaja ikka järgmisel hommikul seletas veidi, kust ma süüa saaks, sest selleks hetkeks olin suht 22 tundi söömata. Veits kõndisin omapead seal naabruskonnas ringi...ega seal midagi asjalikku polnud. See oli elamurajoon, seega paar kioskit hädavajalikuga ning ainult pargid. Lõpuks ikka veits leidsin endale süüa. Kui oma peatuspaika tagasi jõudsin, siis mu võõrustaja pakkus välja, et kuna tal kesklinna asja tööasjus, siis ma võin temaga kaasa minna. Läksingi! Algul käisime ta vanematekodus. Ta ema tegi mulle kohvi ja ma uudistasin nende elamist ja kahte kassi, kes neil olid. Ma pole eriline kassiinimene, aga need kassid olid tõesti ilusad ja hästi hoolitsetud. Peale seda läksime kesklinna ehk El Poblado'sse, mis on populaarne turistide seas, kuna seal palju hosteleid, restorane ja poode. Ma sain proovida ka paari tüüpilist Kolumbia toitu...taaskord kõik õlis fritüüritud ja saial põhinev, aga no ei saa kurta. Iga päev ei toituks neist, aga turistina ikka peab ju proovima. Muidugi ei vedanud mul esimesel päeval ka ilmaga..lihtsalt sadas vahetpidamata lõunast saati. Ma ikka veidi kõndasin ringi...linn nagu linn ikka: kaubamajad, palju autosid ja inimesi ning tänu lähenevatele jõuludele ka rohkem sagimist. Siin ju ka jõulud eriliselt suur püha...mõned elumajad paistsid vaevalt jõulukaunustuste tagant välja 😂 igatahes see sagimine oli linnas nii suur, et ma ei saanud isegi taksot, et koju tagasi saada. Ja no siin on palju taksosid. Nagu New York..kõik on kollane. Aga lihtsalt polnud vabu ja UBER kergitas ka kohe jõudsalt oma hindu tänu suurele nõudlusele. Seega pidin ootama oma võõrustajat, kuni ta töö lõpetas, kuna ilmselgelt ma ei teadnud bussidest mitte midagi. Igatahes jah, laupäev möödus linnas muljetades. Eile ehk pühapäeval ma võtsin sama retke ette aga üksinda ja jala. Üsna ilus ilm oli ja kuna ma ei viitsinud tervet päeva kodus passida, siis läksingi kõndima. Nägin palju rohkem kohalike linnaosasid, mis meenutavad laburünte. Pühapäev on muidugi üsna vaikne päev ehk paljud kohad üldse kinni. Ma ikka jõin kohalikus kohviketis (Juan Valdez Cafe....nagu Starbucks) kohvi ja kõndisin tagasi. Selline hea 12km vähemalt oli mul see retk aga hea oli end liigutada ja ma sain rohkem aimu ka ümbrusest. Ega ma eriliselt oma Couchsurfingu võõrustajaga ei suhelnudki, sest ta oli üsna tõbine ja tal oli oma prantslannast tüdruksõber ka seal, kellega nad päevad läbi telekat vaatasid.
Täna ehk esmaspäeval algas mu retk Santa Elenasse, kus asub mu uus "kodu" terveks detsembriks ehk siis töötan vabatahtlikuna hostelis El Bosque Hostal & Glamping. Santa Elena on Medellinist 20km mägedesse, aga mul võttis pea 5h aega, et see koht leida. Algul tellisin endale UBERi, mis välja ei ilmunud. Siis võtsin takso ja palusin viia end kohta, kus ma saan bussi Santa Elenasse. Ta viis mu Terminal del Norte (Põhjaterminal) ning seal tuli välja, et ma pean Terminal del Sur (Lõunaterminal) minema, kuna mõlemast lähevad küll bussid Rio Negrosse (kus mu lennujaam oli), kuid põhjaterminali bussid ei sõida Santa Elenast läbi (Santa Elena jäi vahepeale kusagiltpidi). No tore! Otsisin siis liinibussi, mis mu teise terminali viiks, kuna ega see lühike ots polnud, kuna ikkagi põhja-Medellinist oli vaja lõunasse minna. Aga sain hakkama. Muidugi pidin küsima mitmelt inimeselt ja kõik andsid erinevaid vastuseid. Aga läbi korraliku närvikava ikka leidsin bussi Santa Elenasse. Küsisin siis veel bussiabilt (siinsetes bussides on alati juht ja abiline, kes pileteid müüb ja lõugab sihtkohta potentsiaalsetele klientidele tänaval) kinnitust, et see buss peatub Santa Elenas. Sain vastuseks JAH! No ega ei pea pikalt mõtlema, mis mu selle jutu mõte on...ilmselgelt ta ei peatunud. Minibuss oli silmini inimesi täis (paljud seisid) ja pani Santa Elenast mööda nagu niuhti. Lõpuks ma tõstsin häält ja siis sellel abilisel oli nii piinlik, kuna tema isiklikult kinnitas mulle, et on peatus, aga selleks ajaks olime me juba pea 5km Santa Elenast väljas kui ma avastasin, et kuidagi kahtlaselt kaugel oleme. No mis mul üle jäi kui uut bussi oodata, et tagasi minna. Mingi 10 minutit ootasin, siis sain tagasi. Siis ma sõin lõunat seal kohalikus kohvikus, kuna ma teadsin, et mul energiat vaja ja kell oli juba 13 ka. Energiat, et 2km ülesmäge oma 12kg seljakotiga minna. Mul vahepeal oli tõesti tunne, et sinna ma suren ka ja samal ajal pahane nii enda kui oma vabatahtliku hosteli juhataja peale, et ta mulle üldse mingeid juhiseid ei andndud, kuidas siia jõuda. Aga sain hakkama! Leidsin koha üles ja olen juba veidi ka kohanenud. Olen kõrgel mägedes ning temperatuur on siin väga madal. Ma veidi põen isegi, et kas ma elan siin kuu aega üle kui pidevalt nii jahe on, sest ega mul pole ju mingeid kampsuneid ja villaseid sokke. Pole nagu vaja olnud. Õnneks hostelis sees on üsna soe, kuna meil siin kamin, mis korralikult kütab. Samas on hea, et higistama ei aja pidevalt aga no päris haigeks ka ei taha jääda. Mu hostel on selline hubane, kus enamus inimesi on need, kes suurte karavanidega reisivad. Minusuguseid pole. Enamus kõik Euroopa pered. Peale selle saab siin telkida ja on ainult 3 magamistuba,sest enamus magavad oma karavanides. Minu tööks saab siin olema koristamine ja muude vajalike asjadega aitamine. Siin ka üks USA kutt vabatahtlikuks ja ütles, et hullult lebo on. Siin lähedal on suur rahvuspark, mis on tasuta (Parque Arví), nii et seal saan hakata veits end kiiremini liigutama kui külm hakkab. Suht vaikne koht on iseenesest...paar väikest poodi ja Santa Elena kesklinn 2km kaugusel, mis iseenesest pole kaugel, aga seal pole ka eriliselt midagi nagu ma täna nägin. Eks näis kuidas siin läheb, aga need hosteli omanikud (Kolumbia pere) on hullult sõbralikud ja neil on 2 suurt koera, kes mul järgi käivad ja tähelepanu lunivad. Mul lihtsalt on mõneks ajaks vaja ajutist peatuspaik, kuna ma tunnen, et mu keha veits stressis pidevast reisimisest. Ilmselgelt on pidevalt ärevus, et mis ees ootab jne, seega organism on pidevalt pinge all. Muidugi pole toitumine ka eriti regulaarne ja tervislik, seega on tekkinud mõned kõrvalnähud (juuste väljalangemine). Ma pole ainuke ja see on normaalne, kuna ilmselgelt pole kindlat rutiini ja tihedamini on pingelisi olukordi kui kõik just ei lähe nagu plaanitud. Mul saab ka üsna pea 3 kuud täis teel olles, seega ehk ka mingi vahemasendus. Aga kas ma olen valmis lõpetama? Veel mitte! Ma ei tunne veel, et ma olen piisavalt näinud ja kogenud, et tagasi pöörduda. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib mul enda suhtes arusaamu ja tõekspidamisi, mida hiljem rakendada oma elus. Reisimine ilma kindla plaanita on väga tõhus, et end paremini tundma õppida ja mõista, mis eelnevalt valesti oli ning kuidas seda muuta. Hinnangud ja väärtused muutuvad ikka korralikult...aga mul on veel aega veidi, kuna praegu ma alles tunnen, et sissejuhatus on tehtud ja nüüd vaja see veidike tagasilöökideperiood üle elada ning alles siis jõuan selleni, millepärast ma üldse reisima hakkasin. Seniks aga üritan sisse elada oma uutesse kohustustesse ja Kolumbia eluga end rohkem kurssi viia. Kolumbia ametlik rahaühik on Colombian Peso (1€ = 3267,4 COP) ning siin on odav võrreldes Costa Rica ja Panamaga. Sain suht kotitäie toitu, millest mul jätkub mitmeks päevaks, vähem kui 3€. Seega jah, ennast üleval pidada on odav. Transpordihinnad on ka täitsa OK. Lihtsalt tundub ülipalju kui nad neid tuhandelisi numbreid ütlevad, aga kui ümber arvutan, siis on vähem kui 1€.

Vot nii on lood. Pilte mul eriti jagada pole, kuna pole olnud midagi erilist pildistada siiani. Medellinist välja sõites nägin palju asjalikemaid linnaosi aga küll mul on aega siin kuu aja jooksul veel käia ja pildistada.

Jagan peagi oma esimesi muljeid vabatahtlikutööst

K.