Eile oli mul terve päev lõpuks vabaks võetud ja läksin taaskord oma hosteli omanikuga Guatapesse, kuna tal oli sinna asja ja no mul oli vaja veidike saada siit hostelist välja. Ma olen pea 4 nädalat siin ilma täispika vaba päevata olnud, kuigi ette on nähtud 2 vaba päeva nädalas, aga nagu ma eile nägin, et kui ma ära olen, siis ega keegi teine end väga ei liiguta. Elavad mu hirmu all :D Igatahes meie päev algas kell 9 hommikul kui Guatape poole teele asusime. Guatape on Santa Elenast 2h autosõidu kaugusel ja palju madalamal, ümbritsetud järvedega, seega 2 tunniga põhimõtteliselt talvest suvesse :D Esimene peatus oli meil Peñoni kivi (La Piedra de Peñon) ehk hiiglaslik kivi täiesti lambis kohas. Selle kivi ümber on siiani spekulatsioonid, et kuidas see sinna sai, aga siiani pole keegi väga usutava variandiga lagedale tulnud. Igatahes sinna kivi otsa saab ronida....ainult 659 trepiastet! Ilmselgelt ma tahtsin ka kivikuningas (või noh...kuninganna) olla, seega tuli lõõmavale päiksele vaatamata see retk ette võtta. Täitsa kiiresti võttis läbi, kuna ega see lihtne polnud, sest üsna kitsaid treppe on tihedalt ja inimesi igas vanuses palju, kes ka saledaks tahtsid saada, seega võttis ikka veidi aega, et tippu jõuda. Aga see vaade sealt ülevalt oli seda väärt!! Natuke tõmbasime seal hinge, tegime pilte (vaatest loomulikult, kuna ega ma siiani pole selfiekas) ja suundusime alla tagasi. Allatulemine tegelt võttis palju kauem aega. Kuigi oli lihtsam, aga allaminemiseks olid eraldi trepid ja need olid reaalselt vahepeal sellised, et ma ei kujuta ette, kuidas mõned vähe volüümikamad onud-tädid (ja neid polnud vähe!) sealt end läbi pressivad, kuna isegi mina pidin vahepeal külg ees minema, et puusi ära ei kulutaks 😄 Aga saime hakkama ja oli hea trenn...tagumik ja jalad andsid kohe korralikult tunda terve ülejäänud päeva. Peale seda kivironimist oli kell sealmaal, et lõuna käes ja energiavarud otsas. Suundusime edasi Guatapesse, mis oligi terve päeva eesmärk. Guatape on üsna väike ja ülivärviline linnake, täis restorane, paadiretke pakkujaid järvel ja ka tihedalt turiste. Meil oli väga kalarikas lõunasöök, mida ma täiega igatsesin ja no kala oli tänu lähedal asuvale järvele igas restoranis valikuna saadaval. Kui kered täis, kõndisime seal veidi ringi ja uudistasime linnaelu. Sain ka üle pika aja korraliku kohvi. Kõige naljakam on see, et enamus mu külastatud riikidest on olnud suured kohvitootja-maad, aga siinsed inimesed ise kohvi ei armasta, seega see lurr, mida enamus kohalikes kohvikutes müüakse, on hullem kui Nescafe 3in1 kiirkohv. Seega jah, sellised korralike kohvikuid, kus ikkagi on korralik kohvimasin ja piimavahustaja, ja veidi interjööriga vaeva nähtud, on tulnud mul tikutulega otsida ja no ega see nii öelda lukskohvi (latte, cappuccino) ka odav pole (siinses mõistes), aga need harvad juhud on olnud seda extra kopikat igati väärt, sest kasutatakse orgaanilist kohalikku kohvi ja nähtakse vaeva presentatsiooniga. Mul oli väga tore (ja ka väsitav) päev, aga Guatape on kindlasti üks kohtadest, mida Medellini läheduses külastada.
Mis mul veel Kolumbias on kuu aja jooksul silma hakanud? Naised! Ja nende kohatised ebaloomulikud iluideaalid. Kolumbias on tõesti vaieldamatult ühed ilusamad naised, mida ma kuulsin juba enne siia tulekut. Jah, Kolumbia naistel on loomulik liivakellafiguur ehk shokolaad ladestub sinna kuhu vaja ning neil on kõigil nii pikad ja loomulikud juuksed. Nad armastavad pikki juukseid ja no ma ei saa ette heita, sest tõesti nende juuksed on pilkupüüdvad, seega ma tihti tunnen end nagu inetu pardipojana. Aga kohati on ka siinne loomulik ilu saanud ka ebanormaalsed mõõtmed ehk Kolumbia on üks popupaarsemaid iluoperatsioonide suhtes. Siin linnapildis hakkab ikka väga teravalt silma ekstreemsed kehamuudatused ehk suurendatud tagumikud ja rinnad, botox ning rasvaimu. Ma ei tea täpselt kust sellised kehaideaalid on naistel tulnud aga samas kui siin näiteks kasvõi poodide vaateaknaid vaadata, siis nende mannekeenid on nii ebarealistlikud ja see ikka korralikult kindlasti mõjutab. Siinsed naised armastavad hästi liibuvaid ja paljastavaid riideid, seega ilmselgelt peab olema ka miskit näidata, aga jah, ma olen näinud ikka väga ekstreemseid kehasid, nii et iga loll saab aru, et see pole see, millega neid loomulikult õnnistatud on. Ja neid ilukirurgia austajaid on igas vanuses! Kahju muidugi aga kohati ma olen ikkagi veel Kolmanda Maailma riigis, seega ilu on nende üks trumpe, et end vaesusest välja saada. Costa Rica ja Panama olid täis Kolumbia prostituute. Nukker, mis ohvreid noored neiud on valmis tooma, aga no ma ei saa kritiseerida elu, mida ma ise elanud pole ega tea, mis või kes neid survestab ja motiveerib oma elu ilustandardite järgi elamast. Ka ülejäänud maailm samas läheb samas suunas...just iluoperatsioonide populaarsus on tohutult kasvanud ning Kolumbia on üks kohti, kuhu nendeks suundutakse, kuna nende ekspertiis selles valdkonnas on siin tunduvalt parem...ja odavam.
Vot sellised on mu praegused ülevaated ja arusaamad siiamaani. Esmaspäeval lõpeb mu vabatahtlikutöö ning võtan endale 2-3 nädalat veel mujal Kolumbias ringi vaadata ja uusi muljeid koguda. Järgmiseks sihtkohaks on arvatavasti Cartagena, mis on Medellinist 13h kaugusel bussiga, mida ma teen arvatavasti öise bussiga, aga ma pole veel otsustanud, sest ehk õnnestub mul leida odav lend, sest tihti on ka siselennud üsna odavad kui hästi otsida. Elame-näeme!
Pilte..
Praegu aga ma soovin kõigile oma kaasaelajatele (ja kritiseerijatele!) EDUKAT UUT AASTAT! Loodan, et 2017 on inspireeriv ja rohkem avatud, et uusi väljakutseid ja riske kahe kaega vastu võtta, et oma elu nüristavast rutiinist välja saada ning iga hetke rohkem nautida! Nagu ma poole aastaga olen mõistnud, siis elu tõesti ei tohiks olla vaid "sünni-käi koolis-töö-saa lapsed-sure ära" tsükkel!
Kuulmiseni
K.
No comments:
Post a Comment