Loodan, et kõigil oli meeleolukas aastavahetus ning et uue aastaga kaasneksid ka veel suuremad ja kohati hirmutavad ootused iseendale, sest ainult niimoodi on võimalik isiksusena kasvada ja areneda. Pole mõtet ühte ja sedasama aastat 75 korda elada ja arvata, et selline ongi elu. Ainult sina ise saad miskit muuta, seega unustagem vabandused, ettekäänded ja lootmise kõrgemasse väesse, et see valgustaks ja vihjeid annaks. Sittagi ei juhtu nii. Kui sa ei tea, kuhu suunas minna (nagu mina olin), siis lihtsalt hakka minema esimese intuitsiooni järgi ja küll kõik jookseb paika. Ma usun, et elus pole juhuseid, vaid kõik juhtub täpselt nii, mis energiat sa ise edasi annad. See on ka see, mida sa endale ligi tõmbad. Tahad pidevalt pahurdada ja kõiges halba näha, siis see negatiivne energia viib sind järjest enam sellisesse olukordadesse, kus kõik ongi nõme. Reisides ma olen õppinud enda emotsioone kontrollima. Ma olin suht kärsitu ja tavaliselt kaotasin oma temperamendi kiiresti, kui miskit ei läinud just nii nagu vaja, aga ma olen mõistnud, et ega sellest ju miskit ei muutu kui ma närvi lähen. Ainult iseendale teen kahju ja sellises pinges olekust tuleb ainult rohkem väikseid pisiasju ette, mis kõik üha enam ärritavad, seega pigem rahulikuks jääda ning küll olukord laabub. Ja tavaliselt nii ongi...
Eile ma lahkusin Santa Elenast ja siht oli Armenia. Ma eelmises postituses kirjutasin, et ma arvatavasti suundun Cartagenasse, aga mu plaanid muutusid. Kohati sellepärast, et Cartagena on kuradi kaugel ja samas ka sellepärast, et ma ei tunne end suurlinnades hästi. Nad lihtsalt ei meeldi mulle. Eriti siinsete riikide suurlinnad (v.a Panama City). Liiga palju rahvast ja sagimist ja mõttetult kallis. Eelistan olla linna lähedal, aga mitte päris linnas sees. Aga praegusel juhul ma kaalusin kõiki oma võimalusi ning kuna mulle väga pakub huvi siinne kohvikultuur (eiei, mitte see lurr, mida kohalikud joovad, vaid see, mis enamus juhtudel expordiks läheb), siis otsustasin suunduda Kolumbia kohvi kolmnurka ehk Manizales - Pereira - Armenia. See on väga mägine ala ja siit tuleb suurem osa Kolumbia kohvist. Ma otsustasin Armenia kasuks, kuna leidsin siia suht üleöö vabatahtlikutöö. Tegelikult mulle pakuti seda kohta juba detsembris, aga siis olin just end Santa Elenas sisse seadnud, kuid õnneks mul vedas ning neil oli just uut vabatahtliku ka jaanuaris vaja. Igatahes töötan vabatahtlikuna ühes 6-toaga hostelis, kus on ka kohvik ja baar. Minu ülesanne on vastuvõtulaud ehk 5 päeva nädalas olen asjalik. Töö on taaskord suht lebo. Ma saan selle eest korra päevas tasuta süüa (lõunat), kohvikus ja baaris allahindulust ning tasuta tuure, mida see hostel pakub. Enamus inimesed, kes siin peatuvad, on kohalikud, kes on tulnud siia loodust ja korralikku kohvi nautima. Armenia on tegelikult ka üsna suur linn, aga ma olen pigem äärelinnas ehk kõik on olemas, aga pole seda kesklinna hullu sagimist.
Ma jõudsin Armeniasse eile kell 21 ajal. Mul oli väga pikk päev, kuna taaskord olin teinud ise valearvestuse ja kõige hullema päeva valinud reisimiseks ehk kus kõik aastavahetuse pidulised Medellinist tagasi kodudesse siirdusid. Oma arust alustasin oma retke Santa Elenast hullult vara ehk kell 9 hommikul. Medellini bussijaama jõudes muidugi tabas reaalsus, et no "tubli" otsus. Ma ootasin bussipileti järjekorras tund aega! Ja siis sain pileti 2,5 tundi hilisemale bussile, kuna kõik oli välja müüdud. Ja siin pole aint üks bussifirma, kes siia piirkonda sõitis, aga lihtsalt hullumaja oli. Päris palju oli ka minusuguseid ning hiljem kuulsin, et siin lähedal algab aasta suurim karneval see nädalavahetus ning Kolumbialastel on alati jaanuari algusel puhkused, seega sellepärast need järjekorrad.
Rääkides aastavahetusest, siis ega ka seda siin kergelt vastu ei võetud....pea 3 päeva käis meil Santa Elena hostelis mingi möll ja no kohalikud (hosteli omaniku sõbrad ja ka ta ise) olid suht non-stop lääbakil. Jube! Kolumbialased armastavad alkoholi ja eriti nende kohalikku "limpsi" - Aguardiente - mis on elurõve alkohoolne jook. Nagu lagritsaviin. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga see on pea 40vol kange ja populaarne on osta kartongpakis..ja no see maitse: ongi nagu lagrits ja kananahk tuleb peale kui suutäis (seda juuakse shotidena) alla neelata.....vuihhh! Ka ma käisin aastavahetusel pidus Medellinis koos 4 Argentiina kutiga, kes mu hostelis ka vabatahtlikud olid. Ma ei saa öelda, et mulle see pidu meeldis, kuna see oli mingis kahtlases baaris ja ainult techno-muusika ehk jube plekitagumine, aga kutid olid ülisillas. Nalja sai, kuigi nägin reaalsust, kuidas siin pidutsetakse....no narkootikumid käisid ringi nagu see oleks jummala legaalne endale mingit jama läbi 20 000 peso sisse hingata. Ma üritasin küll argentiinlastele ka mõistust pähe panna, et pole vaja end laksu alla tõmmata, aga no ma olen ju igav vanainimene. Kanep on olnud väga lahja asi selle kõrval, mis tabletid ja pulbrid siin käest kätte käisid. Mul pole isiklikult kunagi narkootikumide vastu huvi olnud, seega olen kauge kaarega eemale hoidnud. Eks see ole normaalsus siinsetes riikides, seega tuleb endal lihtsalt kahe jalaga maapeal olla ja silmad lahti hoida kõige ja kõigi suhtes. Aga juba olen ka samasuguste reisisellide huumorit kuulnud narkootikumide kohta. Just kutid: "Ma sooviks, et keegi mind tahaks salaja laksu alla panna. Et nagu tasuta pilve? Milline sääst!" 😂 Aga jah, tundub et enamus kutid nii immuumsed selle jama suhtes, sest ma küll ei näinud kedagi kujutletavaid liblikaid püüdmas või üllatavalt "geniaalseid" ideid pildumas. Ma sain aint ülinaljaka komplimendi: "Sa oled nii perfektselt proportsioonis. Mulle meeldib kui naisel on suur jalanumber" 😂 no kaunis!
Tagasi Armenia juurde...kui eile Medellinis lõpuks bussile sain kella 14 ajal, siis arvestasin, et no 5 tunniga peaks Armeniasse jõudma. Hea naiivitar! 7 tundi bussis! Ja mitte, et see vahemaa pikk oleks olnud aga kuna kogu tee läbi mägede ehk iga 50m tagant oli OHTLIK KURV märk, siis ei saa ju kihutada. Seega jõudsin Armeniasse veidi peale kella 21. Siis oli mul muidugi vaja hosteli otsida ehk hoopis teise linnaossa saada. Algul mõtlesin, et otsin liinibussi, kuna mul olid juhised, aga peale paarilt kohalikult tänaval nõu kûsides nõustusin, et mul kergem ja ohutum taksoga minna. Muidugi polnud see mu esialgne eelistus aga võõras linnas õhtupimeduses siiski tuleb enda ohutusele mõelda, kuigi inimesi liikus palju. Õnneks sattusin ülisõbraliku taksojuhi otsa, kes Eesti kohta terve sõiduaja uuris ning mind taevani kiitis, et kui asjalik ma olen ja kui hästi ma ikka hispaania keelt räägin. Ta oli vähemalt 70- aastane aga no nii rõõmus ja jutukas. Igatahes võeti mind ka hostelis hästi vastu ja kuigi ma olin üliväsinud, siis ikka südaööni istusin teiste vabatahtlikega. Tegelt 2 Uruguay tüdrukul oli eile siin viimane päev ja täna suundusid Salentosse, mis on siinse regiooni ûks populaarsemaid sihtkohti ja kuhu ma arvatavasti lähen neljapäeval lihtsalt päevaseks uudistamiseks. Seega praegu olen siin aint mina ja üks kutt Horvaatiast vabatahtlikuks, aga ega meil polekski siin rohkematega midagi teha, kuna hostel on väike ja ainult vastuvõtulaud on meie vastutada. Plaanin siin 2 nädalat olla. Ei taha jälle mugavaks muutuda ja ära harjuda rutiiniga. Inimloomus on ikka nii ettearvatav. Ka minu puhul. Seega üritan end veel viimased kuud rohkem liikumises hoida. Ma ei välista küll uusi lühiajalisi vabatahtlikeprojekte, aga mitte pikemalt kui 2 nädalat ühes kohas. Armenia on hea asukohaga, kuna ülejäänud kohvituuride kohad kõik tunnise bussisõidu kaugusel, et saan teha päevaseid reise ilma oma asju vedamata.
Vot selline on olnud minu aasta algus. Mul on 2017 aastaks üsna mitmeid plaane tehtud. Eiii, ma siiani ei hakka abielluma ega lapsi saama. Sorry vanaema 😂 2016 oli minu jaoks pigem nagu tagasivaate aasta ehk mõistsin paljusid asju, mille ignoreerimisega ma olin nii harjunud. Samuti tänu reisimisele õppisin hindama seda, mis mul tegelt olemas oli ning mõistsin, et oma limiteeringud olin ma endale ise seadnud. Puhas enesepettus...ja mugavus. Kõik oli justkui ju olemas ja hästi, kuid samas oli kõik puudu. Just endaga rahulolu. Ma siiani ei ole keegi, kes kellegi teise ootuste ja standardite järgi üritab elada, aga ma tahan ise rahul olla, kes ja kus ma olen. See on kõige tähtsam ja sinna ma üritan nüüd selle aastaga järjepidevalt jõuda. Edu ja õnne mulle!!! Hea on, et ma ennast kiitmast ei väsi 👌😂
Uute muljeteni juba üsna pea, kui olen jõudnud rohkem sisse elada.
K.
No comments:
Post a Comment