Nädal Armenias

On möödunud nädal mu vabatahtliku hostelis ja lõpuks on mul vaba päev. Esimesed päevad olin ma informatsiooniga täiesti ülekülvatud ja veidi segaduses, sest kõik hispaania keeles ja pidin kogu nende booking- süsteemi endale selgeks tegema ja toad ja muud reeglid. Hostel on tegelt väike aga terve nädal oleme me täiesti täis bookitud olnud ja 80% on alati kohalikud kolumbialased. Ja kui kiiresti nad laterdavad!!! Mul vaja palju ka telefonile vastata ja siis alati tuleb sealt nagu elueest vurin, millest ma tihtipeale ainult lõike aru saan. No ma ikka alati viisakalt olen palunud aeglasemalt vuristada ja no oleme ikka hakkama saanud. Tavaliselt küsitakse tubade kohta, aga mul oli ka ikka päris palju uut sõnavara (nt. Nari - camarote) kohe alguses, mis mind segadusse ajas. Ja muidugi need suured summad. Kuna Kolumbia pesod nii suured ja neil kuidagi oma meetod, kuidas nad neid summasid poolitavad rääkides, seega mul oli ikka palju küsimärke. Ja siis muidugi küsiti palju soovitusi siinse piirkonna kohta, et kust bussid lähevad jne...oijoppaijaa, ma ei teadnud isegi, mis kuradi tänaval meie hostel on, seega kedagi kusagile mujale juhatada oli eriti äge. Aga no tuli kiiresti kohaneda ja kõigega suht ühe päevaga end kurssi viia.
Mul neljapäev oli vaba ja siis tahtsin Salentosse minna päevaseks uudistamiseks, aga no ilm ei soosinud. Lihtsalt niimoodi sadas vihma, et ma tegelt suure hurraaga hakkasin minema juba aga bussi oodates ma olin täiesti läbiligunenud, et otsustasin tagasi hostelisse minna. Meil sadaski terve eelmise nädala lõpp iga päev. Vahepeal ikka lööb selgeks aga siis tuleb jälle padukat ja äikest. Aga ma ikka olen saanud Armeniat uudistada päris mitu korda peale tööd ehk sain listi erinevate kohvikutega ning olen käinud neid otsimas. Ja leidnud ka! Mulle väga meeldib nende kohvikultuur siinses piirkonnas ja seepärast tahan ka Salentos ära käia, kuna see on põhiline piirkond kuhu turistid kohvielamuseks suunduvad. Aga ega ma ei saa kurta valiku üle ka siin. Ma eeldan, et Salento on veidi sarnane Guatape'le, kus ma käisin paar nädalat tagasi...selline värviline ja hubane linnake. Aga no eks ma muljetan kui käidud seal saan. Kuna 6.jaanuarist hakkasid seal mingid suured pidustused (ka täna on Kolumbias riiklik püha), siis oli terve see piirkond ja ka Armenia ülerahvastatud. Tegelt vist siiani on, kuna need pidid nädala kestma.
Kuna mul täna oli vaba päev ja sain hommikul lõpuks ilma äratuseta magada, siis nõustusin oma hosteli omaniku 3a tütart veidi õpetama...inglise keelt! Ma pole enne nii hüperaktiivset last näinud 😂 ta absoluutselt ei võõrasta uusi inimesi ja ma kohe siia tulles pidin temaga Frozen mängima ehk pidin olema Elsa ja Anna ja kõiksugused muud multikategelased. Tema kujutlusvõimel pole piire! Ja täiesti väsimatu. Ta isegi ei maga lõunati. Veits kahtlesin, et kuidas teda õpetada oleks, kui ta ema mult küsis kas ma oleks nõus,kuna ta nii püsimatu, aga täitsa hästi saime hakkama. Ta oli täna hommikul nii õhinas kui kuulis, et läheb "kooli" 😂 Ja kui kiiresti talle kõik meelde jäi! Näiteks peale 2h teadis ta kõiki värve inglise keeles ning sai aru igast algelisest küsimusest (Mis su nimi on? Kui vana sa oled? Mis su lemmik värv on? jne).  Vot nii, saan Teacher jälle olla natukeseks aga ma pole enne nii noort pidanud õpetama, kuna Guatemalas keeltekoolis vabatahtlikuks olles tegeles nii noortega teine õpetaja ja ma ahhetades vaatasin, mis tsirkust ta peab tegema pidevalt, et nende huvi üleval hoida, kuna nii noored veel tähti ei tunne, vaid kõik käibki läbi piltide, värvide ja mängu. Ei ole lihtne. Eriti kuna mu tänane väike õpilane oli ka megapüsimatu, aga sain hakkama. Ma arvan, et terve klassitäiega ma läheks hulluks 😂 seega au ja kuulsus kõigile lasteaia -ja algklassideõpetajatele, sest see amet vajab ikka väga raudseid närve ja kannatlikkust!

Paar klõpsu, mis ma olen nädalaga jõudnud teha...

Kuulmiseni

K.