Täna on mu kolmas päev päikesepaistes ja siin millegi ärakuivamisega probleene pole. Juba olen ka suutnud veits ära põleda, kuigi olen end pidevalt päiksekaitsekreemiga marineerinud, aga no kuna mu nahk pole pikka aega nii intensiivset päikest näinud, siis ilmselgelt veits vajab harjumist. Aga ma alustan Santa Martasse jõudmisest, sest see oli omamoodi komöödia...
Nii, kolmapäeval oli mu viimane päev Bogotas külmetamist. Siinjuures mainin ära, et Bogota on tegelt väga OK linn, aga lihtsalt sattusin väga vihmasel ajal sinna. Igatahes tegin ettevalmistusi ka oma lennule jõudmiseks, kuna mul oli lend kell 4:40 varahommikul (paberite järgi), seega broneerisin endale takso kell 3:15. Ärkasin kell 3, et viimased asjad kokku panna ning siis nägin, et mu bronn oli tühistatud! No nii palju siis sellest. Õnneks on olemas UBER ja sain endale auto ukse ette 10 minutit hiljem. Vähemalt seegi hea. Muidugi UBERi vastu sõditakse ka siin riigis usinasti, kuna ilmselgelt võtab see suure osa taksojuhtide sissetulekust ja taksosid kasutatakse siin usinasti, aga minusugusele on tavaline takso rahakotitühjendus, sest ilmselgelt taksomeetreid pole ja öeldakse hind gringo-meetri (välismaalase) järgi. Igatahes sain edukalt lennujaama ja kõik toimingud seal tehtud. Saime ka varakult lennukisse, aga siis teatis - "ilmaolude tõttu on lend lükatud kell 6ks hommikul". Kui me juba lennukis istusime!! Ühesõnaga üle tunni aja me lihtsalt passisime, kuigi tegelt ilm polnud sitt...lihtsalt jube pilvine. Kui me lõpuks õhku tõusime, siis turbulents oli ikka korralik pilvedest läbi sõites, aga üldiselt läks see tunnine lend suht valutult. Kui lennukist maha sain ja lennujaamast vãlja, siis tervitas mind kohe teine kliima...troopika! Õnneks polnud nii palav kui ma kartsin. Kuna kõik hoiatasid mind, et jubedalt palav on siin piirkonnas, siis ma eeldasin, et äkki on nagu Belizes, et +40°C ja õhk lihtsalt seisab, aga ka siin on ikka päeval pea samapalju soojakraade, aga samas on pidevalt tuul. Igatahes ma maandusin Barranquillas, mis on täiesti mõttetu tehaselinn ehk minusugusel pole midagi seal teha, seega oli kohe mõte buss Santa Martasse võtta (pea 100km Barranquillast). Mõeldud-tehtud! Lennujaamast väljudes ründas mind kohe miljon taksojuhti oma diilidega, et põhimõtteliselt võivad mind kohe Santa Martasse kiirelt ja "odavalt" ära visata. No nii kiire mul ka polnud ning kell oli alles 7 hommikul. Mingit bussi ma kesklinna ei leinud (tegelt ega ma ei teadnud kus bussijaam asub, kust bussid Santa Martasse lähevad), nii et lasin end illegaalsel mototaksol ära rääkida, et ta viib mu kohta, kust bussid lähevad. Motikas oli selline korralik sääreväristaja, aga mul oli vähemalt kiiver, mis rõvedalt haises ja polnud ühtegi rihma ega silmakaitset. Nii et jah, suht " turvaline". Aga no see vend oskas sõita ja tagantjärele ma sain tõesti kiiresti, kuna suured liiklusummikud olid sellisel hommikusel kellaajal, aga motikaga saab ju autode vahelt minna 😂 vähemalt viis ta mu kohta, kust bussid läksid. Muidugi olid ka seal kohe igast erinevad bussifirmade assistendid mul kohe abis, et kuhu ma ikka minna tahan ning AINULT nendega saab otse ja odavalt. Ühe niisugusega ma siis liitusin, kuid see oli vist mu elu üks hullemaid bussisõite. Autobuss oli väga korralik ja igast mugavustega, aga mind pandi bussijuhi kõrvale istuma ning see bussijuht oli sent surmale võlgu vanamees. Üks kolmest: kas ta kruttis oma Nokia 3310, luges oma raha või tukkus sõidu ajal! Mul oli tõesti hirm, et me lihtsalt kaldume vastassõiduritta, kust suured rekkad vastu tulid pidevalt. Õudne! Ma olin terve selle sõiduaja nii pinges ja valmis kohe rooli haarama, kui vana jälle silmad kinni pani. Peale selle kui me lõpuks kohale jõudsime, siis ta ei suvatsenud üldse Santa Martasse sissegi sõita. Meid pandi kusagil teepeal maha ja kästi takso edasi võtta oma sihtkohta. Minu hostelini oli 5km. No mis mul üle jäi. Aga jaaa, elusees ei sõida selliste "DIRECTO" bussidega, mis ilma peatusteta lubavad kohale viia kohe ukseette, kuhu vaja on. Õnneks maksis see sama palju kui oleks tavalise bussiga läinud, aga jah, väga ebameeldiv oli pidevalt elu ja surma vahel kõikuda. Ma ei saa ka aru, miks mind ette istuma pandi, kuna tegelt taga oli piisavalt ruumi. Taaskord olin tasuta reklaam, et "vaadake ometi mis mamasita meie bussiga sõidab. Kõik hinnas!" 😂 Vähemalt sain ma taksoga hostelisse ja mul oli ülitore taksojuht, kes mulle mandariini andis ja 5km jooksul kogu Santa Marta elu tutvustas. Sain oma hostelisse kohe ka voodikoha kuigi saabusin hullult varem kui neil tavaliselt check-in on, aga vedas, et oli juba inimesi läinud. Sain oma asjad ära panna, oma talveriided (pikad riided) õhemate vastu vahetatud ning läksin kohe ümbrust uudistama. Santa Marta on suht väike linn ja ûsna loogiline, seega pole mingit hullu tänavate rägastikku. Turiste on palju. Sain veits söödud (lõunat) ning tulin hostelisse tagasi magama. Ma ju polnud eelmine öö praktiliselt üldse maganud, seega polnud palju vaja, et üks pärastlõunane iluuni teha. Neljapäev oligi lihtsalt chill, et isegi kui ma tõusin, siis käisin veidi randa uudistamas ning ülejäänud õhtu arutasime Hollandlastega hostelis maailmaasju.
Reede algas hostelipoolse "tasuta" hommikusöögiga ehk see oli hinnas sees. Ma eelnevalt olin hosteli kohta lugenud kommentaare, kus täiega hommikusöögivalikut kiideti ning see sai ka põhjuseks, miks ma siia hostelisse plaanisin tulla. Nii, hommikusöögi gurmeelaud sisaldas: röstsai ja banaan! Nii palju kui jõuad sisse ajada. Aa,ja röster oli puruks, seega sai saia röstida mingis imelikus miniahjus, mis saia aint soojendas 😂 no kurat küll! Tegelt hostel ise on jummala korralik ja puhas ja vaikne, aga hommikusöögivalik on kindlasti alla igasuguse arvestuse. Kohvi ja teed sai ka, et see soe saiaviil alla loputada. Kusjuures Kolumbias on ka palju igasuguseid puuvilju (papaya, mangod, banaanid jne), mis on üliodavad, aga no ei raatsita. Taaskord kust kokku hoida, aga samas üritatakse pidevalt igast kalleid tuure müüa. Ei ole eriti reisijasõbralikud need nii öelda backpackersite (seljakotirändurite) hostelid. Eriti ei kannata ma selliseid hosteleid, kus on hull jutt kirjutatud nende kodulehele, et nt "selle hosteli omanikud olid ise rändurid ja siiani armastavad reisida ning nähes kui keeruline on leida kvaliteetset majutust, siis otsustasid oma ideed teoks teha ning avada selle mitmekülgse hosteli siin"...ja siis hinnad algavad nii, et odavam on hotelli minna ning rootsi laua all reklaamitavas hommikusöögilauas ongi banaan ja sai. Täiesti haige. Minu hosteli hommikusöök on reklaamitud nende kodulehel kui continental breakfast...ja on! 😂 Nii, kõht sooja võisaia täis, läksin randa. Otsustasin hommikul kohe kell 11 minna, et liiga kuuma kätte ei jääks. Rannaala on siin üsna tilluke, kuna liiv on end ebaühtlaselt jaotanud. Mingit imelist vaadet seal ka polnud, kuna ühelpool on suured hotellikompleksid ja teisel pool suurte kaubalaevade sadam, nii et ainult suured MAERSK konteinerid ja kraanad pakuvad silmailu. Peale selle ei saa siin ranna rahulikult olla. Ma suutsin poolteist tundi lamada ning selle aja jooksul pakuti mulle vähemalt 8 korda masaazi ning müüa igast asju alates päikseprillidest kuni puuviledeni 😂 No ei saanud rahu! Sain ka proovmasaazi ühele jalale, kuna EI ei ole mingi vastus. Ikka peavad näitama ja rääkima kui pinges sa oled ja sulle täpselt kulub see masaaz ära praegu. Ja kui sul pole praegu raha kaasas, saab ka järelmaksuga 😂 No tere hommikust! Kuidas see järelmaks siis siin linnas välja näeb? No ikka nii, et saad oma masaazi kätte ning siis hiljem tuleb see tädi su hostelisse oma rahale järele 😂 Oijah, ma ei jõua ära imestada, mida siin raha nimel kõike ära tehakse. Eile üritas üks USA onu mult kanepit osta 😂😂😂 Et tal jubedalt vaja ja kas mul on müüa või tean kedagi, kes müüks. Siin tegelt suht kõik suitsetavad, seega vist eeldataksegi, et kõigil on. Kolumbia seaduse järgi võib sul endal 19 kanepitaime aias kasvada, kui ainult oma tarbeks kasvatad. Eile just üks kohalik jutustas, kuidas nad terve perega suitsetavad kanepit tähtpäevade puhul kõik koos. Toon kõik uued traditsioonid Eestisse! 😂
Igatahes mu 2 päeva lãksid siin hostelis ülikiirelt. Ma olin ka suht ainuke üksikrändur siin...kõik on paarikesed, seega pidev kudrutamine käib ja nad pole üldse nii avatud suhtlema teiste inimestega, seega ma olen ka suht omaette hoidnud. Aga ma täna suundun Tagangasse (15min Santa Martast) kuna seal on mind Couchsurfing ootamas. Olen terve päeva ikka hostelis olnud, kuna mu Couchsurfingu võõrustaja palus mul alates kella 17 jõuda. Sobib mulle väga hästi see variant ja kuna mu hostel väga lebo, siis saan siin nii kaua redutada ja oma raamatut Marie Antoinette'st lugeda. Kusjuures ma olen selle 4 kuu jooksul mingi 7 paksu raamatut lugenud...väga tõhus lugemisperiood! :)
Igatahes järgmised muljed juba Tagangast! Mu võõrustaja peab seal tegelt külalismaja, seega põhimõtteliselt ma lähen justkui uude hosteli, aga seekord tasuta. Ei saa kurta! :)
Paar klõpsu..
Kuuldavuseni
K.
No comments:
Post a Comment