Pealinna jõudmine ja siinsed esimesed muljed

Pühapäeval oli mul viimane vahetus Armenia hostelis ning esmaspäeva hommikul seadsin oma sammud bussijaama, et Bogotasse tulla. Õnneks läks kogu asjaajamine lihtsalt ja õnneks olid bussipiletijärjekorrad olematud võrreldes eelnevate nädalate. Sain pileti kella 9 bussile hommikul, nii et ootamist oli ehk 20 minti. Tegelt buss oli üsna täis aga buss oli igast mugavustega (ekraanid igal istmel, wifi, lõunasöögipeatus, wc jne), nii et pikk sõit võis alata. Armeniast Bogotasse bussiga on ligi 8h, aga mitte et see vahemaa pikk oleks, vaid pool sellest on mägedes ehk bussi max kiirus koguaeg 35km/h. No ega seal kihutada ei saa. Ja no siis oli meil veel paar peatust...bussijuhil oli vaja endale banaane osta 😂 Nimelt siin üsna lebo see, et kui ikkagi juht tahab peatuse teha, et endale kohvi või puuvilju osta, siis on see igati OK. Ja siin riigis ka see, et kui buss sõidab vähemalt 4h, siis on ettenähtud vähemalt 20-minutiline söögipeatus, et saab jalgu sirutada ja süüa osta, kes pole endale miskit ise kaasa valmistanud (mul olid omad pannkoogid kotis). Igatahes sõit algas kell 9 hommikul ja Bogotasse jõudsin veidi enne kella 17. Siis tuli mul muidugi leida oma Couchsurfingu koht. Otsustasin veidi nüüd jälle Couchsurfingule keskenduda, kuna ma enam vabatahtlikutööd Kolumbias ei plaani teha, aga mul siiski veel umbes kuu aega vaja siin ellu jääda, seega ainult hostelites peatumine läheks liiga kulukaks. Igatahes leidsin ühe kuti Inglismaalt, kes siin elab ja oli nõus mind majutama. Aga kuna ma olen krooniline äraeksija (no ei ole neiul orienteerumisoskust), siis ilmselgelt tema seletused mingist bussist mulle palju abi ei pakkunud. Ma ikka paarilt inimeselt küsisin, et kust ma leian bussi sellesse linnaossa, kuhu mul vaja minna oli - Teusaquillo. Lõpuks ikka kõige "abistavam" juhatus oli, et võtta buss, millel on Calle 45 peale kirjutatud, et see läheb üsna lähedale sinna. No väga tore! Tuligi siis seesama buss ette ja trügisin peale. Samal ajal hoidsin lahti oma MAPS.ME äppi, et jälgida, et ma ikka liigun eesmärgi suunas. No paar mini- südamerabandust hiljem (sest buss ikka keeras vahel tundmatutesse kohtadesse ja eemale mu sihtkohast) sain ma ikka umbes 1,5km kaugusele oma aadressist. Hüppasin siis bussist maha, kui see jälle kuhugi kahtlasesse kohta ära keeras ning otsustasin kindluse mõttes jala minna selle viimase otsa. Kuna hakkas ka pimenema, siis oli mul eriti tuli takus. Ja muidugi nagu kiuste hakkas mul ka telefoniaku ülikiirelt tühjenema (see GPS sööb akut!). No kõik vaevused ikka korraga...nagu alati! Telefon pani pildi tasku umbes 500m enne oma sihtkoha leidmist aga ma eeldasin, et ma olen õiges kohas ja õnneks mu naiselik vaist ei vea mind kunagi alt.

Tutvusin siis oma võõrustaja ja veel tosina teise inimesega, kes siin elavad. Nimelt mu võõrustaja on pärit küll Inglismaalt, aga Bogotas juba 2a elanud. Ta alustas reisimist nagu mina aga Kolumbiasse jõudes said tal rahad otsa. Siis leidis ta siia töö inglise keele õpetajana ning talle hakkas nii meeldima Bogotas, et jäigi siia. Aga hetkel on ta siia juba oma äri püsti pannud ehk ta üürib 2 suurt maja, kus ta omakorda tube välja üürib. Tundub väga tulus äri olevat, kuna mõlemad elamised on rahvast täis. See maja, kus ma olen, on alles remondijärgus, aga samas kõik eluks vajalik on olemas (internet 😂), nii et ei saa kurta. Mul ka suht oma tuba. No ega siin peale madratsi ja laua mingit luksust pole, aga ma ei kurda. Mind võeti hästi vastu ja tundub, et väga paljud eurooplased jäävad Bogotasse pikemaks. Ilmselgelt mul pole olnud veel piisavalt aega, et Bogota võlu talletada, aga samas ma ei tunne siin end ka ebamugavalt. Tavaliselt ma pole eriti suurlinnadest vaimustatud.

Igatahes täna ehk teisipäeval oli mu esimene täispikk päev Bogotas. Mu ööuni oli tegelt üsna lünklik,kuna ma pidevalt suutsin oma tekid kuidagi ära magada, et mul oli külm pidevalt. Nimelt Bogotas on külm...nagu Santa Elenas oli, et vaja ikka 2 tekki. Igatahes kui end korda tegin, siis sain ma kokku ühe sõbraga, kes peatus mu Armenia hostelis. Kuna ma olin sel ajal vastuvõtulauas tööl, siis tuli välja, et ta Bogotast pärit ja vahetasime numbreid. Tegemist on varajastes 30ndates Kolumbia kutiga, kes omab Bogotas kunstikooli. Ta tuli mulle siia mu peatuspaika järele...mootorrattaga! Nii, Bogota on teine koht mu reisimiste jooksul, kus mul on au olnud mootorrattaga autode vahel süstida. Ilmselgelt kaasreisijana, sest ma ise süstiks kohe kellegile tagant sisse 😂 Motikas on siinsetes maades vist levinum sõiduvahend kui auto, sest neid on tõesti palju. Samas on ka mugavam kohati ja siinne ilm lubab aastaringi sõitmist. Seega läksime ka meie Yamaha seljas hommikust sööma. Peale seda viis ta mind ühte hiiglaslikku parki, kus me veits jalutasime ja ta mul laterdada lasi mu reisimuljetest. Mulle väga meeldis see park, sest seal oli suur järv ning palju ruumi igast tervisesportlastele, koertega jalutajatele ja lastele. Mulle meeldib, kui linnas sees on sellised võimalused. Väga paljudes suurlinnades ei näe üldse rohelust. Nii et Bogotale üks plusspunkt kirja! Peale seda otsustasime minna ühte väiksemasse külakesse Bogota külje all, kuhu sõitsime mingi pool tundi. See oli üldvaates nagu ikkagi linn aga ilmselgelt võrreldes Bogotaga täielik köömes...nimeks oli Chia. No ongi köömes igas mõttes 😂 aga mulle meeldis seal. Ilmselgelt mind jõllitati justkui ilmaimet taaskord, kuna sinna turiste just palju ära ei eksi, aga ma ei lasknud end häirida. Jalutasime ka seal veidi ringi ja käisime ka lõunat söömas ehk tüüpilist selle piirkonna suppi - kana-maisisupp. Serveeriti riisi ja avokaadoga. Väga maitsev oli! Peale lõunatamist suundusime tagasi Bogotasse, kuna mu sõbral oli töökoosolek kella 14 ajal, nii et ta tõi mind tagasi mu "kodukohta". Ma otsustasin siin piirkonnas veidi ringi vaadata, kuna eile ma tulin ju pimedas ja panin aint elamuid veits tähele. Aga ka pimedas tundus üsna turvaline. Päevavalguses samamoodi. Siin on palju ärihooneid lähedal ja tihe sagimine käib pidevalt. Ilmselgelt Bogota on hiiglaslik ja mind on ikka hoiatatud ka teatud piirkondade suhtes ning siiski vaesus pole ka siit mööda läinud ehk on piirkondi, kuhu kindlasti ära eksida ei ole mõtet. Ja oma asjadel tuleb ka silma peal hoida. Ma üldiselt kotiga ringi ei käi, et tõmbaks vähem tähelepanu, aga ka täna Chias ringi käies üks mees mööduavast autost hoiatas meid, et üks paarike eemal hoiab meid vaatluse all, et ärgu me oma telefonidega väga hooletult ringi käigu (ma tegin purskkaevust pilti). Väga väärtuslik Samsung S5 on mul 😂 aga no ei tahtnud keegi mu "uusimat" mudelit...õnneks!

Igatahes terve õhtupooliku olen siin "kodus" inimeste seltsis  veetnud. Homme on mul teine ja viimane täispikk päev Bogotas ning plaan on oma lennupilet kusagil internetikohvikus (neid on siin palju) välja printida ning pärastlõunal pidin jälle oma Yamaha sõbraga kokku saama, et Bogota kesklinna minna avastama. 

Ah kuhu ma lendan? Kolumbia teise otsa. Sinna, kuhu ma esialgu üldse ei plaaninud minna, aga mul on külmetamisest kõrini ja tahan mere äärde....Kariibi mere äärde ehk siis Barranquilla, Santa Marta, Tayrona, Palomino ja Cartagena. Seega alates neljapäevast algab mu 2-nädalane rannatuur. Kindlasti ootab mind väga suur temperatuurimuutus, aga ma olen selleks higist kleepumiseks valmis, sest viimati oli mul nii palav Belizes ehk 3,5 kuud tagasi. Aga ma tahan veidi oma ihule värvi saada, sest kuigi on üldiselt ikka igalpool üsna soe olnud päevasel ajal, pole ma bikiine selga saanud väga pikka aega. Tunnen kohe kuidas mul D-vitamiini puudus on ja kõik randid ammu kadunud. Lähen nüüd sinna mälu värskendama. Järgmises postituses nagunii halan taaskord kui rõve palav on ja kõik kleepub ja ei ole jaksu ega isu elada 😂 Miks ma lendan? Sellel lihtsal põhjusel, et ma pole nõus sama raha eest 20h bussis veetma. See ei ole tore. Kuigi bussid on siin kõigi mugavustega, aga siselend on täpselt sama kallis ja vahest isegi odavam. Ning ainult tund aega! Seega jah - lendan! 

Kolumbia on ikka kuradi suur. Ja see pole üldse üks suurimaid maid Lõuna-Ameerikas. Ma ei tea kust kuradi ajusopist mina selle idee võtsin, et ma jõuan 6 kuuga terve Kesk-ja Lõuna-Ameerika läbi käia. Muidugi ma oleks jõudnud tunduvalt rohkem kui ma poleks üheski kohas vabatahtlikuna kauem olnud, aga ma oleks siis ka sel juhul praeguseks emotsinaalselt ja füüsiliselt jummala ribadeks olnud. Reisimine pole kerge...kaugel sellest! Eriti nii nagu mina seda teen...ja tuhanded teised vandersellid. Palju on trajektooride planeerimist, rahadega arvestamist, pikki istumisi, ootamisi ja äreeksimisi. Üksinda kõike seda läbi tehes ka emotsionaalselt laastav, sest pole kellegile toetuda ja kelle peale närvi minna. Aint iseendaga peab leppima. Aga see õpetab ka enda peale lootma ja ennast usaldama, nii et ilmselgelt kõigel sellel on oma ilu ja valu.

Minu viimaseks sihtkohaks jääb Ecuador aga seda alates veebruari keskpaigast. Praegu aga mul veel jäänud mõned nädalad Kolumbia maagia kogemisele ja peale 6 nädalat siin on mul tõesti enamus positiivsed muljed ja kindlasti tuleb neid veel juurde. 

Veits pilte tänasest päevast...

Kuulmiseni

K