Igatahes eile ma võtsin endale vaba päeva, st vabatahtlikutööga on tegelt ka ette nähtud 2 vaba päeva, aga kuna ma ei otseselt ei tööta 4h viis päeva nädalas, sest ma olen lihtsalt liiga efektiivne korsistaja (minu kohustus!), siis mul ikka päris palju vaba aega, nii et ma olen raamatut lugenud ja siin ümbrust uudistanud, kuna siin suur rahvuspark ja palju metsa. Ja uusi retsepte proovinud...näieks keetsin ise moosi nendest kollastest inkamarjadest. Täiega hea! Eile käisin ka Medellinis taaskord. Medellin on siit bussiga umbes 40 minutit. Käisin kesklinnas, kus ma veel käinud polnud. No mul oli soojemaid sokke vaja. Ma viimane kord kirjutasin, et siin mägedes ika üsna jahe...eriti hull on siis kui päike loojub. Vahest lähevad kraadid alla +10 kraadi! Ja mul oli kaasas aint 2 paari õhukesi kannasokke. No need ei aita ikka üldse. Ja mul oli veel paari asja vaja, mida siin üksikutes mägedepoodides eriti saada pole või on mõttetult kallis, seega tuli ikkagi linna minna. Ja ega ma ei kahetse, kuna oli hea vaheldus, kuigi peale tundi aega tuhandete inimeste keskel sain aru, kui hea ikka sellises rahulikus kohas nagu Santa Elena on.
Mul olen siiani väga rahul oma kohavalikuga, sest see loodus siin ümber lihtsalt toob positiivse tuju. Ainuke asi, millega ma kohe esimestel päevadel võitlesin, olid putukahammustused. Siin pole sääski, vaid mingid eriti haiged minikärbsed, kes hammustavad nii, et sittagi ei tunne, aga oiiii kuidas need hammustused üles paistevad mitmeks päevaks. Ise muidugi olin loll, et siin ükspäev peenraid rohides lühikeste pükstega riskisin olla, kuna peval on siin üsna soe (+23 kraadi)...eriti kui päike ka on. Igatahes ma ei jõudnud end ära sügada 2 ööd järjest (sügelusvastanekreem tõi aint ajutise lahenduse) ja mu jalad olid neid punaseid kupjasid täis. Ma pidin oma OFFi putukatõrje ka Panama lennujaamas ära andma, sest ilmselgelt oli sellega oht, et see rõhu tõttu võib plahvatada. Aga olen targem nüüd ja kannan ainult pikki retuuse...ja nüüd ka sokke, mis ma eile endale ostsin...3 paari 1.50 euri eest! Hea diil!
Mis siis veel? Mul on täiega fänne siin ümbruses.....koerad! Eile kui ma 2km bussipeatusesse kõndisin, siis käis mul üks pruun isane labrador terve tee kannul ja ootas minuga bussi. Mul oli nii kahju ta maha jätta, kuna ta vist tõesti arvas, et ma olen ta omanik. Tagasi hostelisse kõndides sedasama 2km ülesmäge käis mul vahepeal 2 erinevat koera kannul. Siin on täiega lahtiselt jooksvaid puhtatõulisi koeri, kes ei paista nälgivat ja enamusel isegi kaelarihmad, aga lihtsalt lastakse niisama joosta. Mul jätab muidugi igakord süda lööke vahele kui nad autoteel vabalt jooksevad ja autod sõidavad (vahepeal ikka üsna tiheda liiklusega), aga samas siin kõikjal märgid, et need teed on mõeldud nii jalakäijatele kui autodele, seega autojuhtidel tuleb arvestada nendel kurvilistel teedel, et iga hetk võib mingi loom või inimene vastu jalutada, seega mingeid kiirendusvõistlusi siin korraldada arvatavasti ei saaks. Vot nii on lood siiamaani. Olen elus, terve ja armastatud...mida veel tahta!? 😉
Mõned klõpsud ka hostelist ja jõuluehtes Medellinist
Kuulmiseni
K.
No comments:
Post a Comment