Wednesday 7 December 2016

Esimesed muljed vabatahtlikutööst

Olen neljandat päeva Kolumbias hostelis vabatahtlikutööl. Hostel asub Santa Elenas (u. 20km Medellinist) ja on pigem selline campingu koht, kuhu enamus inimesed tulevad oma karavanidega. Tube on meil siin ainult 3 + vabatahtliketuba, suur elutuba, 2 vannituba ja köök. Hästi hubane koht. Vähe külm on siin aint, kuna oleme mägedes. Päeval on enamvähem aga pärastlõunad ja õhtud külmad (max +15°C, mis tundub ülikülm). Ma sain esimest korda oma pulloveri kanda, mida ma kotis olen kandnud, aga varem pole nagu vaja olnud.
Igatahes mu hommikud algavad siis, kui mul endal on isu üles ärgata ehk tavaliselt kell 9. Siis ma teen süüa ja viin kurssi end päevasündmustega ehk kas keegi läheb tubadest välja või ei. Meil oli siin üks 6-liikmeline Hollandi pere, kes näiteks täna lahkusid. Nad olid siin kuu aega olnud. Tavaliselt inimesed tulevad siia pikemaks ajaks oma karavanidega. Ma teen tüüpilisi koristustöid ehk voodilinad pessu, tekid kokku (nt ma magan 3 tekiga, teine vabatahtlik 5 tekiga, külalistel ka tuhat tekki) ning põrand pühkida ja mopiga üle käia. Samamoodi üldruumide põrandad ja ongi kõik. Muidugi vannitoal tuleb suht terve päev silma peal hoida aga kuna siin pole palju inimesi, siis on ka see lihtne. Täna ma näiteks rohisin ka peenraid aias, et midagi teha, kuna see tubade koristamine läheb ülikiiresti. Kuna see pole mingi 5* hotell, siis ei pea ka loodi järgi voodeid tegema ega kõike sättima ülima täpsusega, kuna neis tubades ei peatu eriti keegi.
Ma olen avastanud päris häid asju siin aias ehk meil aias kasvab värske piparmünt ja sidrun-aloisia (tugeva sidrunilõhnaga põõsalehed), millest ma teed endale olen teinud..ülihea! Peale selle on siin 3 põõsast paksult täis inkamarju. Mina teadsin neid aint selle järgi, et Eestis pannakse neid tortidele kaunistuseks. See mari kasvab ainult Lõuna-Ameerika mägedes ehk siin on neid nii palju, et ma olen 2 päeva järjest siis mahla ja smoothiet teinud neist. Need on hullult tervislikud ja maitsevad nagu tikrid. Ma olen siin erilisel magusa võõrutusravil. Ma olen olnud suhkrust üsna kaua sõltuvuses ja see vähenes mul aint siis kui ma korrapäradelt trenni tegin. Kuna hetkel seda trenni enam ei tee, siis on ka kõik näksimisisud tagasi. Aga kuna siin mägedes pole eriti midagi saada peale juur-ja puuviljade, siis on hetkel mu organism suht shokis ehk mul on koguaeg kõht tühi, kuigi tegelikult olen söönud. Aga no ma üritan üle olla sellest ja palju tervislikumana siit lahkuda. Üritan ka uusi retsepte otsida, mida teha siinsetest puuviljadest, kuna siin aias kasvad veel peale inkamarjade mingid iseäralikud asjad, mida ma enne pole näinud aga on söödavad. Saa veel saledaks siin 😋 Peale nende kasvab siin usinasti ka kanep, mida võib vabalt kasutada enda tarbeks ehk suitsetada ja browniesid küpsetada. Hetkel nad veel päris valmis pole, seega meil on seal jõuluehted küljes meeleolu loomiseks 😂 ega ma nagunii ei teaks, kuidas kanepit peaks kuivatama või röstima, et sellel üldse mingi mõju oleks. Ja no kuna ma pole suitsetaja, siis ega mind see ei vaimusta. Pean küpsetama hakkama järelikult 😂
Igatahes peale külma ei ole mul millegi üle kaevata. Mulle meeldib, et siin ei käi asjad kellaaja peale ning kõik inimesed on siin hullult sõbralikud. Peale minu on siin üks USA kutt vabatahtlikuks ja sel nädalal pidi veel 2 Argentiina kutti tulema, kuna see USA kutt läheb järgmine nädal ära. Siin peatub ka üks Kanada paarike oma karavaniga ja nad on siin ka juba üsna kaua olnud. Nad on 50ndates ja hästi kunstiinimesed...mees tegeleb fotograafiaga ja naine maalib. Nad on juba 3 aastat reisinud niimoodi ja igas paigas pikemalt peatunud, kuna neil sai ka oma rutiinsest elust Kanadas suht kõrini. Mulle väga meeldis see Hollandi pere ka, kes täna lahkus. Ema, isa ja 5 poega (kõige vanem läks tagasi Hollandisse). Igatahes nende pojad olid vanuses 4-17 ning nad võtsid nad aastaks koolist ära, et reisida. Ma pole enne nii lahedaid poisse näinud. Nad kõik olid nii abivalmid ja hullult hoidsid teineteist. Nad kõik aitasid oma ema kokkamisel ja koristamisel. Ei olnud mingit tüüpilist teismeliste tujusid ega vingumist, kuigi kolm nendest olid vanuses 11-17. Nad olid ka nii emotsionaalsed kui lahkuma pidid. Selliseid lapsevanemaid võiks rohkem olla, kes oma lapsi ka muudmoodi tahavad koolitada kui ainult koolitarkusega. Peale nende on siin veel 2 USA kutti suure sõjaväeveokiga, mis neil ümber ehitatud karavaniks. Ma ühte neist pole kordagi näinud ja isegi ei tea millega see teine tegeleb, kuna ta on koguaeg seal autos. Nii palju tean, et nad töötavad samal ajal. Spioonid nagunii 😂
Igatahes ma siiamaani olen rahul ja mulle meeldib, et see koht on eemal linna kisa-kärast ja saab värsket õhku hingata ning oma tervisele keskenduda mõnda aega. Ainult see külm on häiriv, aga no samas meil kamin ja miljon tekki siin, et end soojas hoida õhtuti. Ja siin on hetkel 7 koera, kes koguaeg tähelepanu tahavad...paradiis!



Inkamarjad

Jõulupuu Kolombia moodi 😂

Kuuldavuseni

K.

No comments:

Post a Comment