Lõppsõna...ehk romaan!

Möödunud on 6 kuud ja ma täna mõtlesin lõpuks välja, kuidas ma siin hosteli lauaarvutil klaviatuuri keelt saaks vahetada, et ma ei peaks neid kuramuse täpitähti pidevalt kopeerima. Ma tean, palju mõtlevad, et ma ikka täis idioot ja ma mõtlen hetkel sama, aga no lõpuks mõtlesin välja ja kuna see postitus kindlasti tuleb vähe mahukam, siis on hea, et ma ei pea koodikirjas seda kirjutama. Igapäev ikka õpin miskit uut :D

Esiteks tahan tänada kõiki, kes on mu blogi usinasti lugenud ja mulle kaasa elanud. Olen oma otsuse kohta kuulnud nii negatiivset kui positiivset vastukaja, ja ma ei eeldanudki, et kõik sellest vaimustuses on. Ka mu blogi mõte ei olnud hakata mingit reisimanuaali kirjutama, vaid kirjutada puhtalt ainult oma kogemusest, läbielamistest ja arvamustest....ausalt! Neid blogisid ja veebilehti on tuhandeid, kust leiab iga väiksemagi detaili hindadest, transpordist ja muudest pisidetailidest, seega ma üritasin säästa end selliste pisifaktide kajastamisest. Seega vabandan nende ees, kes ootasid Seljakotiränduri ABC ja pidid leppima minu isiklike draamadega.

Miks ma reisima läksin ja miks Ladina Ameerika? Ma elasin oma mugavustsoonis. Mul oli justkui kõik olemas aga samas kõik puudu. Ma võin julgelt väita, et minus on ka olemas ambitsioon ja tahe töötada millegi nimel, mis mulle mugava äraelamise võimaldab, kuid ma ei teadnud, mis see täpselt olema peaks. Kui ma saaks aega tagasi keerata, ma oleks selle reisimise ette võtnud kohe peale keskkooli, et täpselt oma soovides selgusele jõuda. Aga meie väikse Eesti ühiskond on kahjuks selline, et tuleb kohe järjestikku kõik koolid läbi käia ja siis hiljem mõelda, mida täpselt oma tähtsa paberiga peale hakata. Muidugi ma ei kahetse oma õpinguid ja kuigi mul seesama tähtis paber kusagil kogub tolmu, siis sain ma siiski Inglismaale ülikooli minnes rohkem iseseisvamaks ja kogeda teistsugust ühiskonda, kuhu ma siiani tagasi kipun juba kolmandat korda. Igatahes ka mina olin peale keskkooli siiski suht sõltuv ja segaduses, seega sai vaikiv ühiskonnasurve minust võitu ja tegin kogu selle kadalipu läbi, ise pidevalt mõeldes, et kas mulle üldse meeldib see turundus ja mida ma teen sellega peale kooli. Muidugi tol hetkel oli ka hirm (mu Inglise keel oli alla igasuguse arvestuse ja mu Inglise keele õpetaja reaalselt naeris mu üle kui ütlesin, et ma Inglismaale ülikooli lähen), samuti kohatine uhkus, kuna vanemad justkui tundusid rahul olevat mu mõistliku otsusega ning mina ise ootusärev, et minust saab ametlikult väljamaalane ja lõpuks saab tiibu sirutada. Peale ülikooli oli mul Inglismaast (õigemini Birminghamist) jummala kopp ees ja otsustasin Eesti minna karjääri tegema. Hea optimist! Muidugi 3 kuuga Eestis sai mulle selgeks, et mulle ikka ei sobi see variant, millega mul igapäevaselt silmitsi tuli seista....12-tunnised vahetused ettekandjana, et 3 inimesega 1-toalist korterit jagada Tallinna kesklinnas ja põrandal magada.  Masendav! 

Welcome to America! See lapsehoidmistöö justkui tuli nagu päästeingel ning võimalus ära saada selle pideva surve alt, et miks sa juba ei roni karjääriredelil ja endale pensioni ei kogu. Ma olin tol hetkel 22! Laske hingataaaa! Ma ei tea miks või kust see minu loomusesse tuli, aga ma olen pikka aega juba ellu teistmoodi suhtunud. Võibolla olen ma vaikiv mässumeelne, kes tahab kõike ristivastupidi teha sellele, mis on justkui normaalne elu kulg...sünni-käi koolis-karjäär-lapsed-sure ära....aa, vahepeal võid Egiptuses ja Türgis ka käia nädalakese, et end poputada lasta kas siis tähelepanust või 5 tärni hotelli mõnudest. See on muidugi naispoolne kogemus, Mehed enamasti lihtsalt ei oska puhata, sest nad on ju "asendamatud" igas olukorras. Minul aga polnud kuhugi kiiret, seega otsustasin proovida võimalikult erinevaid asju, et ennast tundma õppida läbi erinevate olukordade ja kogemuste. Ja no see lapsehoidmistöö oli üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai tol hetkel. Muidugi oli see kõik ajutine, kuid samas ma olin oma tegemistes vaba ning lastega tegeledes on pidevalt vaja mõelda erinevaid kaasahaaravaid ja loovaid tegemisi, et neil oleks pidevalt põnev ja samuti tekiks mingi püsivus. Ma arvan, et see on olnud mu üks raskemaid, kuid samas üks kõige silmiavavamaid kogemusi. See oli piin ja õnnistus samal ajal, sest palju oli igasuguseid tujusid, millega tuli võidelda, kuid samas oli alati rohkem hetki kui mul oli tunne, et ma olen tähtis. Et kõik, mida ma nendega tegin ja ette võtsin, arendas neid ja oli juskui ettevalmistus eelkooliks. Ja et ma olin usaldusisik ja mind võeti justkui perekonnaliiget. See on kõik see, mida eales ei saa 8-17 liinitöölt, kus sa oled aint üks number tuhandeist. Kedagi ei huvita, kuidas sa end tunned või kas sul oleks eeldusi palju kasulikumaks ametiks tolles firmas. Peaasi et sa kasumit tooks sealt, kuhu sa oled määratud. Just sedasama tunnet sain ma kogeda tagasi Inglismaale minnes. Seekord Mancehesteri. Mu tööotsimine võttis aega 2 kuud! Ma olin suht masenduses juba, et kuidas on võimalik, et pole tööd. Ükskõik millist tööd. Aga lõpuks pidev otsimine kandis vilja. Selleks ajaks ma olin Manchesteri suht ristirästi läbi jalutanud, et oma vaba ajaga midagi teha ja Manchesteri kasvav kõikehõlmav õhkkond mõjus mulle hästi. Ma kohanesin oma uue töö ja inimestega üsna kiirelt, aga ma koguaeg tundsin, et ma olen kõrvaline, kuigi kogu mu tiim oli 90% immigrandid. Nagu kogu teenendavas sektoris Inglismaal. Küll ma sain tunda armukadedust, kuna ma sain päris palju tähelepanu oma klientidelt; küll üritati mu initsitiivsust maha suruda, kuna kõike pidi täpselt eeskirja järgi; ma olin lükata-tõmmata, kuna minu peale sai alati loota ja seetõttu ma töötasin vahest 2 nädalat järjest ilma puhkepäevata. Muidugi ma olin tänulik, et mul üldse oli töö ja ma elasin üsna vabalt ära, kuid ma ei kuulunud sinna. Enamus mu kaastöötajaid olid täiesti ajusurnud. Nendega polnud millestki rääkida peale saiakeste, mida me iga hommik valmistama pidime. Ja muidugi kõik need kuulujutud, mida suudeti toota igavusest. Ja pidev vingumine kui halvasti kõik on ja keegi ei hooli. Lõpuks kui mind teise kohvikusse üle viidi, sain ma rohkem iseseisvuda ning läbi pika ooteaja ja lubaduste ka ametikõrgendust, mis põhimõtteliselt tähendas aint palgakõrgendust. Keegi kedagi ei usaldanud ja aint käis pidev süüdistamine. Ja ma muidugi olin see, keda kardeti, kuna mul olid teiste arusaama järgi liiga kõrged standardid ja eeldused, mis nende laiskusele vastukarva käis. Mitu korda ma üritasin sellest nõiaringist välja saada, kuid sellisest kohast on väga raske end suruda hoopis teistsugusesse ametisse ja firmasse. Muidugi tulid sealt head omadused ehk tiimitöö ja klientidega suhtlemine, kuid samas oli see üks ja sama rutiin, mida alati uus tööandja kardab, kuna tihti teenindussektorist tulnud inimesed ei suuda end välja suruda sellest, et nad kuuletuvad ainult käsklustele. Ma arvan, et ma käisin oma uutel intervjuudel liiga suure ettevalmistusega ehk ma teadsin igast firmast suht iga pisidetaili, mis polnud üldse tähtis. Ma üritasin olla just see rõõmupall ja positiivsuse etalon, keda ma arvasin, et kõik otsivad ja vajavad oma firmasse. Ilmselgelt üheltmaalt tekkis mul trots, et britid ongi ülirassistlikud, kuna mu nimi kõlab nagu kardiauto kui nad mu nime üritasid hääldada, seega olengi ma igavesest ajast igavesti määratud töötama seal köögis ja mu suurimaks saavutuseks elus saabki latte art ehk õpin kohvile pildikesi kallama. Tegelikult mul suur respekt kõigi oskuslike baristade vastu, sest kohvi on kunst ja palju parem kui see on oskuslikult valmistatud ja serveeritud. Aga see kohvikuketi õhkkõnd ja inimesed lämmatasid mind. Muidugi mitte alati ja kõik, sest muidu ma oleks 2,5 aastaga seal end ise ahju pannud, aga piisavalt, et aru saada, et ma ei kuulu sellesse ringi ega hakka ka kuuluma. 

Nii, mida siis teha? Nagu ma ühes esimestes postitustes mainisin, siis tõuke ja idee reisimiseks andis mulle mu vanaema saadetud raamat "Maailma peal ripakil". Muidugi ma olin varemalt ka reisinud, aga mitte kunagi seljakotiga ja mitte kunagi nii kaugel. Ma eeldasin, et niimoodi reisivad ainult hipid ja muud sotsiaalheidikud, kes tahavad ise lõket teha ja toitu küttida, sest poed on kõik GMOd täis ning ühiskond on isekas ja enesekasupüüdlik. Ega väga vale see arusaam pole, aga ma siiski ei olnud selles faasis, et ma peaks dzunglisse põgenema. Ma arvan, et ma lihtsalt vajasin adrenaliini. Midagi uut ja shokeerivat. Ma ise nimetan pidevalt oma reisimise põhjust soul searching ehk isiksuse otsingud. Ma tundsin, et kui mul on võimalus mingi aeg viibida eemal kõigest ja kõigist, siis mul on suurem tõenäouses ainult endale keskenduda ja õppida end usaldama, sest see tuleb reisimisel väga kasuks. Ma alati kahtlesin endas...et küll ma polnud piisavalt tark ja osav ja isikupärane, et muljet avaldada. Ma olin liiga reserveeritud, et end kiita ja esile tõsta. Liiga arg, et enda tahtmine läbi suruda. Väga pessimistlik! Ja siis lisandusid koguaeg küsimused, et miks ma ei tea, mis ma teha tahan ja kuidas ikka saab nii segaduses olla minu vanuses ning miks ma endale meest ei ole leidnud, sest kogu ajaarvamine käib ju minu bioloogilise kella järgi. Ma sain aru, et mu tahe midagi saavutada ruttu on lihtsalt mingi vajadus tõestada teisele, et ma olen edukas ja õnnelik ja igati rahul oma eluga. No see mull, milles enamus me leplikult elame, sest keegi ei taha ju tunnistada, et miskit valesti on ja veel vähem midagi ette võtta, eriti kui see tähendab enda ja oma tunnetega tegelemist. Konkurents on liiga tihe, et hinge tõmmata. Ka mina ei halanud avalikult, vaid otsustasin, et see on minu elu ja mul on piisavalt aega, et kõike jõuda ning ma ei kavatse surra kahetsustega, et "Ma sooviks, et ma oleks teinud seda ja teist kui mul oli tervist ja hakkamist". 

Valisin Ladina-Ameerika oma eksperimendiks lihtsa asjaolu tõttu...võimalus ainult maismaad mööda reisida, piisavalt kõike (randu, metsi, mägesid) ja hispaania keel. Hispaania keele taasõppimine oli mulle väga tähtis, kuna see sai mul aastaid varem üsna edukalt omandatud, kuid aastaid hiljem selle mittekasutamine oli oma töö teinud. No ei julgenud enam rääkida kui võimalus oli, sest ma arvasin, et ma ajan mingit segast. Muidugi huvi siinse elu vastu oli tulnud ka seebiooperitest, millele usinasti sai verinoorena kaasa elatud. Ja muidugi lihtne asjaolu, et siinsed riigid on siiski tunduvalt lähemal harjumuspärasele, et kui miskit peaks valesti minema või kui ma oleks avastanud, et ongi ainult hipid, et siis oleks kerge olnud ots ringi pöörata ja minna tagasi saiakesi meisterdama. Tuli kõiki variante siiski kaaluda. Aga ma ei pidanud pettuma. Ja nagu näha, siis elasin 6 kuud üle. Muidugi ei hakka ma utsitama, et minge nüüd kõik reisima ja jätke oma kohusused sinnapaika, sest ma tean nüüd, et seesugune reisimine ei ole kõigi jaoks. Ma olen kohanud väga palju erinevaid seljakotirändureid: hipid ehk need, kelle jaoks see ongi tähtajatu eluviis end ühest riigist teise töötavad tänavamuusikuna, kunstnikuna või muid juhutöid tehes. Tihti reisivad gruppidena (eriti just muusikud). Templikogujad ehk need, kellel vanemad pangakontot täiendavad (tavaliselt alla 20-aastased)  ja nad suht sisutult ühest riigist teise tormavad, et ainult templeid passi saada ja end Facebookis täägida. Peolõvid ehk enamasti 20ndate alguses kutid, kes nädalavahetuste ja narkootikumide nimel elavad. Paarikesed, kes üksteist reisi jooksul leidnud (tavaliselt erirahvusest) ja ainult omaette kudrutavad/ paarikesed, kes on ühest ja samast riigist pärit ning nende jaoks on see justkui suhte proovilepanek enne tõsisemate sammude ettevõtmiseks. Fuckboyd ehk kutid, kes igas riigis ainult kohtamas käivad (tavaliselt Tinderi või Couchsurfingu abil) ja oma saavutuste üle igal võimalusel praalivad. Ja siis on minusugused üksikud uitajad. Paljudel on mingi põhjus miks nad eemale tahtsid mõneks ajaks: karjääri tupikseis, õpingute lõpp ja valus lahkuminek on vaid mõned üksikud põhjused. Paljudel on siiski ka mingid erihuvid, et nad näiteks tahavad kogeda kõrgustes matkamist, uusi retsepte leida veganitele või hoopis sukeldumissertifikaati teha. Ma olin selline, et kuna mul polnud ühegi asjaga otseselt kogemusi, siis tegin seda, mis ette tuli ja suht ilma kindla plaanita, mis andis mulle rohkem vabadust. Muidugi ei saa mainimata jätta elupõliseid seljakotirändureid, kellel on küll olnud lapsed ja karjäär, kuid igal võimalusel käivad mingiks ajaks kusagil maailmas uitamas. Kusjuures enamus neist on 60-ndates! Ja reisivadki 2-4 kuu kaupa seljakottidega ning siis pöörduvad tagasi koju. Mul just siin hostelis peatus 2 paarikest Kanadast. Käisid aga usinasti dzunglimatkadel ja polnud miskit häda. Vanim neist oli 72-aastane! Nii, et jah, kui sa ennast ei oskaks ühtegi kategooriasse panna, siis ilmselt sul läheks raskeks...eriti üksinda reisides, kuna üksildus on kiirelt peale tulema kui sa oled harjunud pidevalt tuttavate keskel olema. 

Seljakotirändurielul on nii plusse kui miinuseid. Ma alustan miinustest, kuna neid on vähem, aga paljude jaoks saavad need siiski määravaks.

Negatiivsed aspektid minu kogemusele toetudes:

• Mul on tekkinud mitmed terviseprobleemid tänu pidevale kliimamuutusele ja ka stressile. Näiteks on mu nahk ülikuiv ja aknene, mul tuli päris palju juukseid alati peast, kõhuprobleemid (kuiv ja rasvane toit, mis mul tekitab puhitust ja gaase) ning samuti läheb mul järgmine suurem investeering hammastesse ehk pean endale breketid muretsema, sest stressi tõttu olen ma liiga aktiivselt magades oma hambaid krigistanud, mis arvatavasti tähendab tarkushammaste väljatõmbamist, et just alumine rivi jälle sirgeks saada. Võibolla mul lihtsalt liiga palju hambaid ja 8 suurt tarkushammast 4 asemel :D
• Üksindus. No sellega mul õnneks otseselt väga palju probleeme polnud, kuna ma ka varem olin pigem antisotsiaalne kui pideva vajadusega kusagil rahva seas olla. Aga just siis kui miskit negatiivset juhtus, siis rõhub see üksindaolek just eriti tugevalt, kuna pole kellegiga otseselt oma mure jagada või lihtsalt rääkida, et mõtteid eemale saada.
• Ootamatud negatiivsed läbielamised. Ükski seljakotirändur pole kaitstud varguste ja röövimiste eest. No nagu ka mul kott läks ööbussis kellegi saagiks. Samuti üksinda reisival naisterahval on kindlasti rohkem tegemist kohalike noorhärrade tähelepanu vältimisega, mis võib tihti ka muutuda liiga agressiivseks ja ebamugavaks. Kindlasti jäävad mõned läbielamised ka kripeldama ja kohati tekib paranoia, et kõik tahavadki sulle ainult halba. 

Positiivsed aspektid minu kogemusele toetudes:

• Hispaania keel! Ükskõik kus sa reisid pikemalt, alati tuleb kasuks kasvõi algelist sihtkoha keelt rääkida ja alati õpib palju juurde kui just mingit erilist keeleblokki pole või egoistlikkust, et kõik justkui peaksid inglise keelt rääkima. Ladina-Ameerikas räägivad kõik hispaania keelt, seega õnneks mul jäi see segadus ära, mis kindlasti Aasias oleks tekkinud kui kõigis riikidel on oma keel.
• Tutvused üle maailma. Ma võin julgelt väita, et ma olen tutvunud inimestega, kes kindlasti jäävad mu ellu pikemaks ajaks ning kellega ma siiani aktiivselt suhtlen. Neilt õpib palju ning olen saanud ka mitmeid teisi kontakte ja kasulikke nippe. Ja see muudab palju avatumaks, kuna kõik erinevad rahvused suhtlevad kuidagi omamoodi ning see on väga huvitav ja hariv.
• Ma usun, et see kogemus on mind kohati lähedasemaks teinud ka oma pere ja sõpradega, kes maha jäid. Näiteks mu vanavanemad on ühed mu suurimatest fännidest, kes iga mu blogipostituse välja prindivad ja eraldi kausta panevad, et oleks ikka pidevalt silma all. Samuti mu ema on olnud alati minu jaoks olemas ja igapäevaselt ühenduses. Ja samuti mõndadele sõbrannadele olen ma olnud nii hispaania keele õpetajaks kui ka isiklikuks suhtenõustajaks, sest mul on ju olnud aega kuulata ja mõistust pähe panna.
• Õpid iseenda eest seisma! Isegi kui sa oled kõige arem isiksus, üheltmaalt viskab üle kuidas igapäevaselt üritatakse sinust kasu lõigata ehk kõiksugused tänavakaubitsejad ja eriti just taksojuhid on väga nahhaalsed. Oii ma olen ikka mitmeid kordi saanud taksojuhtidega vaielda kui mingid ulmesummasid 5km taksosõidu eest küsitakse. Samuti pole kusagil hindu, seega alati tuleb hinnaläbirääkimisi pidada enne millegi ostu.
• Näed ennast erineva vaatenurga alt ja avastad endas uusi külgi. Näiteks ma sain õpetajana töötada vabatahtlikuna ühes Guatemala keeltekoolis. Samuti ma mõistsin, et kuigi ma üritasin eemale saada oma rõhuvast klienditeenindaja tööst, on minu loomuses siiski töötada inimestega ja nende heaks. Ja ka kirjutamine on miski, mis mul aitab oma mõtteid loogilisse järjekorda panna ja end paremini väljendada.
• Õpid oma emotsioone kontrollima. Ma ei hakka isegi tagasi ajama, et ma olin tihti ülikärsitu ja suht kergesti ärrituv. Reisimine paneb selle asja kohe paika, sest vastasel juhul saab suht ruttu närvivapustuse. Mõistad, et iga asi ei ole väärt reaktsiooni ning pidevalt pinge all olles midagi paremaks ei lähe. Kahjustad aint enda tervist rohkem.
• See on parim aeg lugemiseks ja mõtisklemiseks. Ma lugesin selle 6 kuuga 8 raamatut läbi igast eri zanritest. Muidugi mu eelistused on olnud psühholoogia, spirituaalsed ja huvitavate inimeste autobiograafiad. Näiteks mu viimane raamat oli ühest Briti neiust, kes lolli peaga Taist väga väikest kogust heroiini üritas smuugeldada sõbra heaks ning määrati 25 aastaks vangi. Ja ta kirjeldab oma elu nii Tai kui Inglise vanglates, kuhu ta hiljem üle viidi. Väga õudne ja peaks olema suht kohustuslik kirjandus enne reisimist. Raamatu nimi Sandra Gregory "Forget you had a daughter" (ka eesti keeles olemas "Unustage, et teil on tütar"). Samuti lugemine arendab eneseväljendusoskust ning viib läbi lehekülgede maailma eri paiku ja ajastustesse.
• OMA SILM ON KUNINGAS!!! On täiesti häbiväärne, mida meedia meile vahest ette söödab ja kui palju inimesi end sellest mõjutada laseb. Kui palju ma kuulsin igast hoiatusi erinevate maade kohta, et kui hirmus seal on ja aint tapavad üksteist maha. Muidugi narkootikumid on suur probleem kõigis Ladina-Ameerika riikides, aga see on probleem nende jaoks, kes sellega seotud on. Ja no ilmselgelt peab siiski endal olema terve mõitus, et mitte end ise lolli olukorda panna ja eirata suht loogilisi hoiatusi. Ega päris niisama ei räägita, et peale pimedat mitte välja minna üksi jne. Aga no on idioote ja mitte vähe, kes arvavad, et nendega ei juhtu ja kes nende nõmedat Blackberry telefoni ikka tahab. Kõik läheb kaubaks, mis võtta on. Samuti tõdemus, et enamus Ladina-Ameerika on justkui n.ö kolmas maailm. Siin olles mõistad, et mitte sellepärast, et nad on vaesemad või justkui suletud ühiskond, vaid nende religioosus on rõhuv ja teeb nad alandlikuks, mis ei lase neil väga kiirelt oma eluolu paremaks muuta. Kõik, mis on üle (just raha), läheb kirikule!

Palju ma raha kulutasin 6 kuuga? ligi 3500 eurot! Sinna hinna sisse kuuluvad ka kõiksugused lennupiletid, seega kui need maha arvestada, siis 2000 euro ringis. Kindlasti oleks saanud ka odavamalt, kuna suht kogenematuna ma tegin paar lolli viga. Näiteks kandsin raha pidevalt erinevate pangakontode vahet, millel on igast teenustasud, sest ma arvasin, et mu inglise pangakaart ei tööta väljamaal,Töötas väga hästi kui ma seadistusi muutsin, aga samas sularaha oli pideval vaja välja võtta ning ka see ei ole just kõige odavam lõbu. 

Minu lemmik riigid? Guatemala ja Kolumbia. Guatemala meeldis mulle oma isikupära poolest ehk siiani tugevad mõjutused maiadest ning kliima suhtes suht ideaalne koht, kus reisida. Kolumbias ma veetsin aega kõige pikemalt oma reisi jooksul ehk pea 2,5 kuud. No Kolumbia on lihtsalt üüratu. Ma pidin mitu korda riigisiseselt lendama, et mitte bussis vähemalt  20h veeta. Aga Kolumbias tunneb kõige tugevamalt latiinode kultuuri ja inimesed on palju avatuvamad. 

Lemmiksöök? Pupusad El Salvadoris

Mis sööki ma enam pikka aega näha ei taha? Valge riis. Mul on täiesti kõriauguni, et siin riisi saab nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks. Eriti just Kolumbias ja Ecuadoris. Valge riis käib kõige kõrvale ja see on nii rõvedalt kuiv ning pannake alati ülipalju, sest see on odav. Ja maitsetu. 

Silm puhkas? Hondurase ja Kolumbia kuttidel 

Kuttidele kindlasti meeldiks? Costa Rica ja Kolumbia volüümikad ja piltilusad naised

Kust ma vabatahtlikutöid leidsin? www.workaway.info. Samuti kuulsin ühest teisest kohast nimega Help Exchange www.helpx.net

Kas ma plaanin veel kunagi backpackida ehk seljakotiga rännata? Kindlasti, aga mitte nii pikalt korraga. Mul siiani on ju käimata enamus Lõuna-Ameerikast, aga ma tahaks Brasiilia, Argentiina, Tsiili ja Peruu (ja võibolla ka väiksemad riigid nagu Bolivia, Uruguay, Paraguay) ette võtta eraldi reisidena ehk kui ma end jälle Inglismaal sisse sean ning piisavalt finantse on, siis minnagi 2-3 nädalaks ainult Brasiiliasse seljakotiga. Siis järgmine kord Argentiina ja nii edasi ehk vähemalt üks uus riik iga aasta. 

Ma ei oskagi enam lahterdada, mis ma veel eraldi välja võiks tuua. Mul oli oma kaotatud telefonis terve nimekiri asju, millest ma märkmeid tegin oma viimaseks postituseks, aga hetkel aju täitsa tühi. No ma loodan, et sellest piisab, mis ma siia kokkuvõtteks kirjutasin ning ilmselgelt olen ma alati lahkesti nõus rohkem detaile jagama või nõu andma kui kellegil peaks sama hull idee tulema. Kusjuures mul siia Quito hostelisse eksis üks Eesti neiu ära ka üleeile, nii et 6 kuu jooksul ma kohtasin 3 eestlast - 2 neiut Tallinnast ja 1 mees Pärnust. Juheiiii!

 Ecuador

Ilusat kevadet!

K.

Sünnipäev võõrsil

Esiteks tahan tänada kõiki, kes mäletasid ja võtsid minuti aega oma päevast, et mulle kaugelt õnnesoove saata. Kuna ma olen siiani Ecuadoris, siis ilmselgelt mul eilne päev möödus üsna vaikselt. Ja kuna ma ju töötan hostelis, kus rahvas pidevalt vahetub ja ma pole samas juba ka aastaid oma sünnipäeva reklaaminud, siis kulges see veel eriti vaikselt. Ma lihtsalt ei oska nende võõraste õnnesoovidega midagi peale hakata :D
Kuna mul eile oli ka vaba päev, siis ma veetsin pool oma päevast veidi mööda suveniiripoode käies, et oma tühja kotti täita (ma olen pooled oma 6 kuuga koledaks pestud/kantud riided minema visanud). Ühesõnaga oma sünnipäeval otsisin kingitusi teistele. Endale ma midagi materiaalset ei ostnud, vaid käisin juba päev varem juuksuris, et oma väljakasvanud kodutu juuksestiil korda teha. Ma ei taha minna inimesi hirmutama. Ja kuna mu hosteli koristaja täditütar on juuksur, siis sain kontaktid ning ta tegi mind juba päev varem korda, et kui ikka kõrge vanus peale tuli, et ei oleks kahte hullu kombinatsioonis - vana ja sorakas :D
Igatahes võtsin oma vanuse siis väärikalt vastu. Hullu muutust muidugi ei tundunud, et nüüd eilsest hakkas bioloogiline kell vähe kiiremini tiksuma või kuidagi kõik võimalused edukaks tulevikuks justkui libisesid käest, sest ma pole mingi sotsiaalse edutabeli järgi veel endale Lambourghinit suutnud otsa. Terve põlvkond läbikukkunuid :D Tegelt mulle pakuti vanuseks 21, seega mul aega on nende kiirete asjadega :D
Päris ilma tähistamata mu sünna siiski ei möödunud ehk teised vabatahtlikud tegid mulle tordi. See oli väga ootamatu ja tore üllatus, kuna me ei ole just eriti lähedased. Nad on üks paarike, seega pidevalt pigem omaette, seega imestasin, et neil kudrutamisest aega üle jäi. Aga siiski oli veidi sünnipäevatunne :)

Mul on jäänud veel pea 5 päeva Ecuadoris ning lendan siit tagasi USAsse, kui Trump mind sisse laseb :D Ehk ei pea müürironimist harjutama hakkama. USAsse lähen lihtsa asjaolu tõttu, et mu kohver ja kontsad on seal...no kohver ja mõned asjalikud hilbud, mida mul vaja võib minna. Pealegi on seal mul hea veits kodune olla, et hinge tõmmata, omale uus telefon leida (ilmselgelt seal odavam) ja ettevalmistusi Euroopasse naasemiseks teha. Enne Euroopat ma jõuan veel ka Kanadas ära käia, kuna mul uhked tutvused sees igalpool ning kuna ma pole Kanadas enne käinud, siis ilmselgelt ei lükanud ma seda küllakutset tagasi. Pealegi leidsin ma Torontost Inglismaale parema otselennu, et ma ei peaks miljon tundi lennujaamas passima kusagil Saksamaal või Hollandis. Hea diil!

Viimane kokkuvõttev blogistamine teisipäeval!

K.

Maailma keskpunktis ehk Mitad del Mundo

Nii, t2na oli mu esimene vaba p2ev ja otsustasin 2ra k2ia ekvaatoril. Ma pidin tegelt juba eile minema Briti neidudega, aga siis tuli v2lja, et ma pean t66tama hommikuvahetuses, seega tuli mul see plaan edasi lykata yhe p2eva v6rra. Igatahes t2na k2isin 2ra. Olin eelnevalt kuulnud erinevaid kogemusi sealt, et kes olid ylisillas ja oli ka neid, kes ytlesid, et hullult ylihinnatud. Minu isiklik kogemus: Mul on hea meel, et 2ra k2isin, kuna sain isiklikult tunda gravitasioonimuutust ja oma pead vaevata kysimusega, et kuidas see kuradi muna sinna naela peale pysti j22b :D Igatahes tegemist on ysna suure alaga, mis on v2ravatega ymbritsetud. Sissep22s maksis sinna $7.50 v6i $10 VIP (saab omal valikul shokolaadi kaasa). No need, kes mind h2sti teavad, siis shokolaad on minu jaoks piisavalt m6juv p6hjus, et $2.50 rohkem maksta :D Nii ma siis sisenesin VIPina maailma keskpunkti ehk ekvaatorile. Selles alas oli mitu kunstigaleriid, planetaarium, muuseumeid, mitmeid kohvikuid ja palju suveniiripoode. Esimesena siirdusin siis ma k6ige t2htsamasse muuseumisse ja vaatetorni, kuna VIP piletiga oli mul sinna sissep22s. Nii kahju, et mul telefoni ega mingit kaamerat polnud...nii ilus vaade oli sealt. Pealegi joppas mul t2iega ilmaga, sest meil on siin mitu p2eva j2rjest sadanud vihma ning t2na oli l6puks t2iesti p2iksepaisteline ilm. Peale seda vaatetorni l2ksin shokolaadimuuseumi, kus tehti lyhike sissejuhatus shokolaadi tootmisesse ehk kakaoubade korjamisest kuni jahvatamiseni. Sain ka proovida kuivatatud ja r6stitud kakaouba. No maitses nagu brikett :D ma pole enne briketti s66nud aga samas briketi keskel yles kasvanud, seega ma eeldasin, et see maitseb t2pselt sama kuiv ja veidi m6ru. Sealsamas myydi ka sedasama shokolaadi, mis ma piletikassast kaasa sain (50g tahvel), kuid maksis $3.50, seega p6him6tteliselt dollar s22stu oma VIP piletiga. Hea diil!
Igatahes peale maiustamist (ilmselgelt pidin ma seal ka orgaanilist kakaod proovima, sest ma k2isin eile j6usaalis ja nyyd j2rsku mul k6ik maailma maiustused lubatud :D) siirdusin ma ekvaatorijoonele ehk sellele kollasele joonele, mida m66da peab silmad kinni k2ima, et saaks aru gravitatsiooni erinevusest. Nonii, omaarust ma jummala kaine (v6ibolla selle kakao sees oli midagi?), aga no ei pysinud sellel joonel. Omaarust k6ndisin jummala otse aga kui silmad lahti tegin, siis oli paar sammu joonest eemal. Ja teine veel h2mmastava panev asi: muna sai panna naelapea peale seisma ja see j2i sinna nagu poleks yldse mingi fakt, et muna on ovaalne! Ma ei tea, mis tsikipriki seal taga oli, aga samas muna j2i naelale seisma ja seda sai sinna ise panna, seega ei olnud seal mingeid magneteid ega liimitud muidagi. Ja oli p2ris kanamuna! Igatahes jah, need kaks atraktsiooni olid seal p6hilised, millelt sai aru, et miski on teistmoodi. Ma veidi jalutasin seal ringi ja uudistasin neid kunstigaleriisid ja muud ymbritsevat. Seal oli ka p2ikesekell. Kuigi mul polnud aimugi, mis kell on (mul ju pole sellist luksust hetkel), siis ma tean, et see p2ikesekell oli ysna t2pne. See j2ttis numbrivarjud yhele lauale ning see muutus vastavalt p2ikese liikumisele p2eva jooksul.

Vot sellised muljed. Pealegi sain ma liinibussiga s6ita l2bi terve Quito (umbes 1h 10min yks ots) ja maksin edasi-tagasi pileti eest 80 senti. Ma olin ka ainuke v2ljamaalane neis bussides ja no ilmselgelt korralik vaatamisv22rsus taaskord :D Kohalikud on nii lyhikesed ka ja kuigi ma ei arva, et ma just pikk neiu olen (168cm), siis siin olen ma t6sine hiiglane nende keskel :D Ja kui palju meiki kohalikud naised kannavad...6udne! Nagu mingi laps oleks meigi n2kku pannud paljudele, kuna sellised kahtlased silmav2rvid (sinine, lilla) ja lopergused kulmud. Ma pole yhtegi naist ilusa meigiga n2inud. K6ik on nagu koogiga n2kku saanud.

Nagu ma enne ka mainisin, siis k2isin eile l2bi vihmasaju j6usaalis. V6tsin end kokku ja otsustasin uurida, mis see mu hosteli l2hedal asuv j6usaal endast kujutab. T2itsa asjalik oli ja ma olin t2iesti yksi seal enamus ajast. Ma muidugi l2ksin hoogu ja rahmeldasin seal pea 2 tundi...t2na on tulemus k2es...ei saa ei istuda ega astuda ilma oigamata. Aga ma tundsin, et ma olen t2iesti omas elemendis j2lle. Nii v2ga igatsen seda j6usaalirutiini ja nagu mingi stress kadus tervest mu kehast, mis sinna viimastest l2bielamistest oli kogunenud.

Igatahes n2dala p2rast saan ma 27!! Ja mu seljakotir2nduri elu hakkab ka suht samal ajal l6pule j6udma. 6 kuud ja 10 riiki!! Beat that, bitch!!! :D Niisama naljatan. Tegelt mul plaan kokkuv6te kirjutada oma k6ige viimasel p2eval (14.03) kogu oma reisist, l2bielamistest ja arvamustest, aga juba v6in 2ra 6elda, et kuigi olin oma mugavustsoonist 6 kuud v2ljas ja ma olen suht pankrotis, et kahetse ma yldse, et reisimise kasuks otsustasin. Reisimine 6petab rohkem kui ykski kool eales. Iseseisvus, eneseusaldus ja enesekindlus, tolerantsus, julgus, m6istmine, terve m6istus - vaid m6ned asjad, mida sa eales ainult kooliharidusele lootes ei saa. Ja 20ndad on ideaalne aeg ainult iseenda jaoks elada, sest see kogemus on miski, mida sinult keegi hiljem 2ra v6tta ei saa.

Paar pilti n2ppasin Googlest, et tekiks ettekujutus ekvaatorist..

Kuuldavuseni

K

Quito

Olen Quitos vabatahtlik olnud peaaegu n2dala, seega on mul veidi muljetada nii Quitost kui ka oma praegusest t66st, millega ma olen muideks v2ga rahul. Nii kui ma Quitosse oma uude hostelisse saabusin, v6eti mind v2ga h2sti vastu ja tutvustati k6ike selle hosteliga kaasnevat. Tegemist on ysna v2ikese hosteliga Quito kesklinnas. Mu ylemus on kanadalanna, kes selle hosteli 3a tagasi soetas. Meil on siin ainult 5 tuba, seega ysna kodune. Minu ylesandeks on 6 korda n2dalas 5h p2evas vastuv6tulauas istuda ja turiste vastu v6tta ning hostelis peatuvate inimestega suhtlemine. Enamus siin peatuvaid inimesi on minu vanused ning ysna pikalt reisinud seljakotir2ndurid, seega on alati p2ris palju muljetada. Mu ylemus suhtub minusse kui v6rdsesse ja me saame v2ga h2sti l2bi. Ta suhtub minusse pigem nagu oma tytresse.
Kohe esimesel t2ispikal p2eval Quitos k2isin ma linnatuuril yhe ekskursioonigrupiga, et veidi Quitost aimu saada, sest pean ka siin hostelis pidevalt linnakaarti teistele seletama, aga no mida ma seletan kui ma isegi ei tea kus ma t2pselt olen. See linnaekskursioon kestis veidi yle 3 tunni ja oli igati seda aega v22rt. Ja see oli tasuta! Ecuador on kuulus oma kakaoubade ja kulla poolest. Kirikud on siin naeruv22rselt rikkad ehk seest on k6ik kullatud....puhta kullaga! Inimesed on vaesed nagu arvata on. Aga samas mitte k6ige silmapaistvam vaesus kuigi ikka igalpool hoiatatakse, et peale pimedat mitte oma jalal kuhugi minna, et ikka taksoga. Transport on siin sitaks odav, kuna Ecaudoris on ka palju naftat. Linnaliini bussipilet maksab 25 senti! Ja Quito on megasuur. taksohinnad j22vad 2-3 dollari vahele kesklinnasiseselt ehk umbes 15-20 minutit s6itu. Sain ka orgaanilist shokolaadi proovida, sest siin on palju kohvikuid, kes ise teevad ja annavad ka sissejuhatuse Ecuadori shokolaadit66stusesse. Sain oma k2si 100% puhta kakaov6iga m22rida ja mulle tundus, et ma olen rohkem uus inimene peale seda kui peale Ayahuasca joomist :D Palju on siin ka igast k2sit66d ehk palju on tehtud asju villast. No Quitos on suht jahe ja kampsunid on igati minev kaup ning neid myyapse igast ilusate v2rvide ja mustritega, aga no ma ei hakka mingit talvevarustust kyll endale siit ostma. Ja kellegile teisele ka mitte :D Aga no muidugi ehted on ka ilusad, aga kuld pidi ysna kallis siiski olema kuigi seda leidub siin.
Homme l2hen ma maailma keskpunkti ehk La Mitad del Mundo ehk siis ekvaatorile. Ma olen selle kohta erinevaid arvamusi kuulnud ehk ilmselgelt on see turistil6ks ja mingi muuseumi eest kysitakse 10 dollarit sissep22suks, aga on ka neid, kes t2iega on vaimustuses, et said m66da ekvaatorijoont k2ia ning ei pysinud sirgel teejoonel, sest gravitatsioon t6mbab m6lemale poole joont. Ja veel igast katseid on seal munaga jne. No eks ma n2en homme. L2hen 2 tydrukuga hostelist, kes p2rit ka Manchesterist aga hetkel peatuvad siin. Yhine kodu igas m6ttes :D

Igatahes olen ma rahul ja oma eelnevatest tagasil66kidest yle saanud. Muidu kurb siiani on see, et ma ei saa enam pilte teha ja siia teile lisada uudistamiseks, aga no samas on Google olemas ja sealt leiab piisavalt uudistamist kui googeldada Quito. Mul on t2pselt 2 n2dalat j22nud siin, seega yritan olla asjalik ning samas on hea, et saan palju suhelda omasugustega, mis viib alati m6tted mujale.

Kuuldavuseni

K.

MIS TOIMUB?!!

Ma ei saa aru, mis halb karma v6i negatiivne energia mind viimastel n2dalatel saadab, aga no yks krahh teise j2rel. No seda on juba teada, kuidas ma oma kotist ilma j2in. Nyyd siis j2rgmine pauk...

Ma hakkan algusest. Nagu ma juba eelnevalt olen ka mitu korda kirjutanud, siis olen t66tanud p2ris mitmes kohas vabatahtlikuna, kuna see aitab mul rohkem stabiilsust saada peale pikaldast reisimist ja sellega kaasnevat stressi maandada. Samuti saan t2nu vabatahtlikut66le palju uusi asju proovida ning muidugi v6imalus tutvuda uute inimeste ja ka hispaania keelt rohkem r22kida, sest pidevalt hostelites olles ikka on peamiseks keeleks inglise keel. Mul pole kunagi yhegi oma vabatahtliku t66kohaga probleeme olnud. No esimene koht Belizes (Kasside avarjupaik) oli veits kahtlane, kuna 10 sealviibitud p2eva jooksul ma kordagi ei kohanud selle koha omanikku ning oli veits kahtlane rahvas seal, aga samas mitte midagi hullu. J2rgnevad kohad on olnud ainult puhas r66m ja pigem on olnud kahju lahkuda. Kuni t2naseni kui ma reaalselt pidin suht p6genema...

Ma t66tasin Bañoses yhe spordioperaatori kontoris ehk kes korraldas igasuguseid v2ljas6ite, sportlikke ettev6tmisi ja tuure dzunglis. Mul tegelikult oli juba esimestel p2evadel veits kahtlane seal, kuna mu ylemus oli suht 2kiline ja ei viitsinud (v6i ei osanud) mulle midagi seletada, seega ta eeldas, et ma tean k6ike suht lambist. Tihti kodus oli ka ta ysna agressivne. N2iteks l6i jalaga suure lillepoti puruks, kuna ta yritas seda kasta ja k6ik mullane vesi voolas p6randale. Sellise asja peale l2ks n2rvi. Peale selle ma t66tasin terve n2dala j2rjest tal kontoris ja k2isin temaga kaasas erinevates ettev6tmistes. Mu t66p2evad olid iga p2ev v2hemalt 8 tundi ja vahest isegi kauem. No ei tundu v2ga vabatahtlik t66, vaid nagu tasuta t66j6ud. Kui ma l6puks vaba p2eva julgesin kysida, siis ta ytles, et mul pole vaba p2eva vaja, kuna mu t66 polevat nii raske, et sellest puhata oleks vaja. No muidugi ega ma midagi kontimurdvat ei teinud seal peale kontori organiseerimise ja klientidega suhtlemise ning assisteerisin teda erinevates tegevustes. Muidugi positiivne kylg oli see, et sain ise k6ike proovida tasuta. Igatahes kui ta teatas mulle teisip2eval, et ma pole v22rt vaba p2eva ja mu yritus talle selgitada, et vabatahtlikut66 printsiip on see, et ma olen abiks, mitte tasuta t66j6ud, siis ta lihtsalt k6ndis minema....enne seda muidugi m2ssas ta selle lillepoti kallal, nii et mul polnud just v2ga ohutu tunne. Kuidagi nii agressiivne! Ja see mulle ei meeldi. Kui ta uuesti koju tuli, siis ytlesin, et ma l2hen 2ra. Ma olin juba kontakteerunud 5 uue kohaga, et kas nad oleks mind n6us kohe vastu v6tma ja sain kahest kohast ka positiivse tagasiside. Siis muidugi muutus ta hellikuks ja hakkas ette-taha vabandama, et tal lihtsalt nii palju stressi (keegi varastas tal t66juurest $21000 sularaha) jne. No OK, saan aru, k6igil on stressi ja elame seda vahest teiste peal v2lja. Ytlesin, et annan talle uue v6imaluse, aga mul on tagavaraplaan olemas kui ma end taaskord ebamugavalt tunnen. Ta vandus mulle, et ta muutub ja ma ei pea kunagi end enam halvasti tundma ning ta annab mulle vaba p2eva. Niisiis oligi mul eile ehk kolmap2ev vaba. Koristasin taaskord kodus, kuna see rohke tolm ajas mind pidevalt k6hima, kuna ilmselgelt keegi polnud seal sada aastat koristanud. Peale seda k2isin ka veits linnas ringi, kuna enne oli mu marsruut suht kodu-t66-toidupood. Igatahes 6htul kui ta koju tuli, siis ta oli nii vaimustuses, kuidas ma ikka olen osanud ta kodu organiseerida, kuna enne ykski vabatahtlik pole eriti vaeva n2inud sellega. No ega ma ka temap2rast seal midagi jalust 2ra ei pannud, vaid ikka, et ma ise ellu j22ks seal sita sees. Tal oli tegelt ilus korter, aga no kuna poissmees, siis ega teda v2ga ei huvitanud puhtus. Peale mu taevani kiitmist kutsus ta mind v2lja, et ta viib mind t2nut2heks baari istuma. L2ksimegi. Tellisime pudeli veini ja lihtsalt r22kisime veits. Kui vein otsa sai, tahtsin ma koju minna, kuna kell hakka 23 saama ja ma teadsin, et j2rgmine hommik vaja j2lle kontorisse minna. L6puks n6ustus ta mind koju saatma, kuigi ta t2iega yritas veenda, et l2hme ikka kusagile peole. No ma ei ole eriline peol6vi + no kolmap2ev! J6udsime koju enne kella 23 ja ma l2ksin kohe oma tuppa ja magama. Ta ytles veel, et tema ikka l2heb veel v2lja. No mingu..mis mul sellest. J2rgmine hetk oli kell 2 66sel kui miski mind yles 2ratas...ta seisis mu voodi k6rval ja yritas oma k2tt teki alt mulle jalgevahele suruda!!! Ma k2ratasin kohe, mida sa teed omaarust. Ta pomises aint, et tahab mulle massaazi teha ja kas ma v6iks veits end liigutada, et ta saaks ka mu voodisse mahtuda. Ma k2skisin tal nahhui t6mmata mu toast. Ta aint pomises, et ise j2tsid oma toa ukse lukust lahti ja l2ks minema. Mul oli t2ielik shokk! Kuidas on selline k2itumine v6imalik? Paar minutit hiljem kuulsin teda taaskord oma ukse kallal jukerdamas (mul polnud v2ljaspool ukselinki, seega avamisega oli alati tegemist). L6puks sai ta ukse lahti ja aint jauras, et ta ei tahtnud minuga seksida. Ma k2ratasin talle j2lle, et mingu minema mu toast ja ta l2ks 2ra. Peale seda oli vaikus, aga ma enam magama ei j22nud. Pidevalt oli kartus, et ta tuleb j2lle mind n2perdama. Igatahes hommikul oli ta traksis, et l2hme nyyd t66le ja nii ilus p2ev. Ma teatasin, et l2hen minema. Ta jummala imestunud, et miks ometi. Seletasin talle, et tema tujumuutusi ma kuidagi suutsin alla neelata, aga sellist olukorda, mis 66sel toimus, ma ei saa ignoreerida. Ta muidugi ei m2letanud asjast midagi. Vabandas aint l6putult, et ta oli purjus ja ei m2leta midagi. Veel hullem! Inimesel pole oma tegude yle yldse kontrolli. J2rgmine kord v2gistab mu 2ra, aga kuna ei m2leta, siis pole olnud, eksjuu!? 6nneks olin ma nii tark, et j2tsin endale yhe teise vabatahtlikukoha kontaktid ja p6him6tteliselt paari tunni etteteatamisega olid nad mind n6us vastu v6tma. Seega l2ksingi hommikul Bañosest bussile ja tulin Quitosesse (Ecuadori pealinn). Mul siiamaani on t2iesti arusaamatus, et kuidas mul nii joppab ikka viimastel n2dalatel. Mingi halb needus v6i karma eelmisest elust?

Igatahes mu uus vabatahtlikut66 on yhes hostelis ja omanik on yks tore Kanada naine, seega ei tule mul tegeleda enam yhegi mehega, kes arvab, et me oleme kokku loodud. Plaanin olla siin kuni l6puni v2lja ehk siis 17 p2eva. Mul on t66 30h n2dalas (5h p2evas) ja 1 vaba p2ev + s66k! Selle aja jooksul plaanin 2ra k2ia ka Maailma Keskpunktis ehk ekvaatoril, kuna see on Quitost 26km kaugusel. 6nneks on mul ka siin arvutid ja raamatuid ja sitaks filme, seega tegevust jagub.

Muljetan peagi oma uuest t66kohast kui juba m6ned p2evad olen kohanenud.

Kuuldavuseni

K

Deliirium

Ma ei viitsi t2pit2hti seekord kopeerida, kuna see lihtsalt v6tab nii palju aega, seega kes veel aru pole saanud, siis:
2 - Ä
6 - Ö/Õ
Y - Ü

Seega j2rgnev tekst ei ole mingi koodikiri, vaid puhas eesti keel Ecuadori dialektiga :D

Nii, aga mitte grammaatikast ei tahtnud ma kirjutada, vaid oma eilsest kogemusest ehk pidin l2bi tegema hinge ja keha puhastava rituaali. Kuna ma ka yhes postituses enne kirjutasin, siis siin dzunglites on ikka veel leida p2rismaalaste h6ime, kes on v2ga spirituaalsed, seega neil on omad rituaalid ja kombed kuidas loodust ning enda hinge austada ja puhastada. Ka minu praeguse vabatahtliku t66koha omanik on p2rit sellisest h6imust ehk ta esivanemad siiani elavad sygavas dzunglis. Sealt tuli ka meie koju "v6lujook" nimega Ayahuasca, mis on v2ga spetsiifiliste rituaalide k2igus valmistatud tee. Ainult ehtne shamaan ehk ravitseja teab t2pselt kuidas seda keeta. Ma tean ainult nii palju, et seal on teatud taimed, mida tohib ainult teatud kellaajal korjata (p2ikeset6usu ajal) ning need tuleb k22ritada ja siis hoolikalt keeta mitu korda. Tulemus on yks k6ige r6vedamaid jooke, mida mul on elusees tulnud alla neelata. Ma ei oskagi seda maitset t2pselt kirjeldada aga see on kibe ja tundub justkui oleks loomsetest materjalidest tehtud, kuna see ei l6hna absoluutselt mingite taimede j2rele. Igatahes mul tuli 3 suut2it seda alla neelata ja siis hakata tulemust ootama. Olen aus...see viis mu laksu alla. Kui selle Ayahuasca kohta lugeda, siis need komponenttaimed sisaldavad meeli stimuleerivaid aineid ehk p6him6tteliselt narkootikume. Aga ei tee need agressiivseks ega yliaktiivseks, vaid vastupidi. T2na lugesin, et enne Ayahuasca joomist peaks olema 24h s66mata. No mul p2ris nii pikka vahet polnud, kuna eile mu "ylemus" ytles aint, et 2rgu ma 6htul midagi s66gu. Polnud probleemi! Igatahes mu Ayahuasca etapid:

1. Umbes 20 minutit peale selle tarvitamist hakkas mul soe ja keha l6dvestus 

2. 10 minutit hiljem tekkis selline tunne nagu ma h6ljuksin ja ma ei olnud yldse oma kehas (ma lamasin selili p6randal). Fyysiline keha tundus olevat eraldatud vaimsest.

3. Ma n2gin erinevaid v2rve ning igast positiivseid elemente ja inimesi ehk mu meel oli blokeeritud k6igele negatiivsele. 

4. Hakkasin n2gema tumedaid varje loodusest ja inimestest ehk hallutsinatsioonid, seega ma ei tea, kes need t2pselt olid, aga ma n2gin meest (ma arvan, et see oli mees) suure puu tagant v2lja tulemas ja seej2rel last samamoodi. See m2lupilt kordus v2ga palju kordi, seega ma veel ei tea, mida see t2hendama pidi. 

5. Umbes 10 minutit hiljem (ajataju mul eriti polnud tegelt aga tundus justkui pikk aeg) hakkas k6ik hyppama. Mul oli selline tunne nagu ma oleks tramboliinil, kuigi tegelikult lamasin p6randal. Samal ajal k6ik keerles ja p66rles. Algul oli hea aga see ei j22nud j2rgi ning l6puks mul l2ks syda pahaks. S6na otseses m6ttes. Ma yritasin end pysti ajada, aga mul oli ylisitt olla, seega ma pidin enne istuma paar minutit, kuni vannituppa suutsin k6ndida. Ma ei m2leta, millal ma viimati oksendasin (20 aastat tagasi), aga seekord tuli see justkui iseenesest. Ilmselgelt ma polnud s66nud, seega midagi hullu v2lja ei tulnud, aga see r6ve tee tuli omajagu v2lja. 

6. Peale oksendamist oli veidi parem, aga fyysiline keha oli  kurnatud ja n6rk. Paar minutit toibusin ehk yritasin hambaid pesta, sest suus oli r6ve maitse aga hambapesu oli ysna keeruline tegevus, sest siiani k6ik p66ritas peas. L2ksin magama!

7. T2na hommikul t6usin uue inimesena! :D v6i noh see oli selle tee m6te, aga mul oli pigem pohmaka tunne. Polnud peavalu, aga samas oli veits hell olla, aga see l2ks yle p2evapoole kui syya-juua j2lle sai. 


Kokkuv6te: Kui ma oleks eelnevalt teadnud t2pselt, mis selle rituaali m6te ja selle tee efektid on, ma oleks ehk osanud end rohkem vaimselt valmistada selleks ehk yritada fokusseeida oma m6tet rohkem ja saada paremat yhendust spirituaalsusega. Ilmselgelt mu ylemus mulle mingit infot ei andnud, sest ta on isegi tavalises elus ylisitt mingite asjade seletamises, seega selle tee juures j2i jutt lyhikeseks "Muudame su elu positiivsemaks ja homsest oled justkui uus inimene" :D Nyyd t2na, kui ma selle "imejoogi" kohta Googeldasin, on palju materjale selle valmistamise ja erinevaid muljeid selle tarvitamise kohta. Oksendamine on selle teejoomise naturaalne osa. See on justkui kehapuhastus negatiivsest ja samuti toksiinidest/parasiitidest. Kusagilt lugesin, et seda kasutatakse ka n2iteks k6huussidest vabanemiseks. Ma arvasin, et ma oksendan juba siis kui ma seda sisse pidin v6tma, sest no see on t6esti ylir6veda l6hna ja maitsega. P6drasamblatee v6i taruvaik, mida kurku lastakse kui kurguvalu kimbutab-  need on justkui maasikasiirup selle k6rval, mis maitsega see yrgne rituaalne Ayahuasca end yllatada laseb. Ma kindlasti ei tahaks seda uuesti l2bi teha, kuigi esimene pool oli l66gastav ja kerge, aga see sitt enesetunne pole seda v22rt. Ju siis mul oli nii palju negatiivset energiat ja toksiine kehas, mis mu nii hullult rivist v2lja l6id. Pealegi need hyplevad m2lupildid ajasid mind segadusse, aga seda kindlasti t2nu sellele, et ma polnud valmistunud ega teadlik, mida ma sellest "pilves" olekust otsima peaks...lihtsalt rahu v6i mingit s6numit. Aga ma lugesin palju positiivset, et kes on avastanud mingi ande v6i arusaamise ehk su vaimul on olnud v6imalik eemaldada justkui mingi blokeering oma elus. Ja m6ista probleeme ja takistusi, mis on endale seatud ja mille j2rgi varemalt elatud. No ma ei usu, et mul p2ris nii h2sti l2ks. Ma samas m2letan yliselgelt  pea k6iki oma emotsioone ja tundeid ja m2lupilte selle deliiriumi ajal, seega on mul pigem kysimus, mida need udused kordumatykkivad m2lupildid sellest puust ja inimestest pidid t2hendama. Kas see oli lihtsalt mingi hallutsinatsioon v6i mingi s6num?! 

Muidugi see on taaskord kogemus, kuna 6iget Ayahuascat on raske leida ning tavaliselt tuleb selleks minna dzunglisse ja l2bi teha rituaal shamaaniga, kes samal ajal oma energiat ja oskusi su hingejuhtimiseks kasutab. Ka mu ylemusel on teatud v6imeid tunnetada teiste inimeste energialiikumisi (ta on ka massaaz-terapeut, kes pyhendunud tsakrate punktmassaazile), seega ma p2ris omap2i ei manustanud ja mul oli ka oksendamispartner :D 6iget Ayahuascat leiab ainult Amazonase piirkonnas ehk Brasiilia, Ecuador ja Peruu. Lugesin, et on gurusid, kes seda kasutavad ka kusagil ravitsemisrituaalides salajastes USA keldrites (see on ysna illegaalne oma toimeainete poolest), kuna sellel pidavat olema ka hea m6ju ravida erinevaid s6ltuvusi ja vaimseid h2ireid. Aga v6ite ise Googeldada selle kohta t2psemat infot kui huvi on. Ma ei hakka ise kellegile tooma seda siit, seega 2rge seda kysige palun :D :D

Kuuldavuseni

K.

Baños de Agua Santa

Nagu ma eelnevas postituses kirjutasin, siis jäin ma ilma oma põhilisest suhtlus- ja blogikirjutamisvahendist ehk telefonist, seega ma üritan kuidagi leida alternatiive, et oma kirjutamist jätkata. Mitu päeva käisin otsimas oma tahvelarvutile laadijat, aga no ei ole olemas. Kuna mu tahvelarvuti suht 4a vana, seega igati aegunud, siis no ei ole laadijat. Kusagilt Amazonist või eBayst kindlasti saaks tellida, aga no ma ei usu, et need internetishopinguvõimalused siinsetes riikides väga toimivad. Seega tuleb leppida sellega mis on. õnneks mu praeguse vabatahliku töökoha omanikul on läpakas kodus, mida ta mul laseb kasutada. Ja kuna ma olen hetkel veidi tõbine, siis on paras mul vähe pikemalt kirjutada ja täpitähti kopeerida Googlest :D Mida muud ikka oma ajaga teha, eksole? :D Aga kõigest lähemalt...


Olen Ecuadoris viibinud 5 päeva ja mul on väga positiivsed muljed. Ecuador oli üks riike, mille kohta ma üsna palju negatiivset kuulsin...just teistelt omasugustelt, aga kes polnud ise siin käinud. Ikka tuli, et "ma olen kuulnud, et seal on päris palju kuritegevust ja keegi pole seal niimoodi käinud, et neilt poleks midagi varastatud", "Ecuador on mõttetult kallis", "Inimesed on nii kinnised ja võrreldes Kolumbiaga keegi ei taha sinuga tegemist teha." VALE! VALE! VALE! Alates hetkest kui ma piiri ületasin, siis ma olen ainult sõbralikku ja abivalmis suhtumist kohanud. Muidugi Bañosesse reisides pakuti ka mulle igast taksodiile Quitos (pealinn), mille hinnad mingi loogikaga kokku ei käinud, aga no sellega ma olen juba harjunud, et taksojuhid üritavad igal võimalusel välismaalasi hindadega tõmmata...taksomeetreid ilmselgelt üheski taksos pole. Aga ma olen neist viisakalt alati loobunud ja minema kõndinud. 
Kuigi Ecuador on palju pisem kui Kolumbia, on siiski ka siin distantsid üsna aeganõudvad, aga samas teeolud palju paremad kui Kolumbias. Enamus ühesuunateed on mitmerealised ja vähem on mägedes sõitmist, kuigi Ecudoris algab Andide mäestik. Mu reisimine piiripunktist kuni Bañoseni võttis aega umbes 12h igast ümberistumistega. Ecuadori ametlik rahaühik on US Dollar, seega kõik on kuidagi palju tuttavam, aga odavam kui USA. Odavama all ma mõtlen transporti (iga tund bussis $1) ja sööki (paljud tervislikud toidud - nt, kinua, munad, jogurt - on palju odavamad kui Kolumbias). Elektroonika on jube kallis. Samuti ka riided-jalatsid, kuna kõik on import. Inimesed on hästi lühikesekasvulised, kuna siin on siiani väga tugevalt pärismaalaste geenid ning tänase päevani saab külastada hõime sügavas dzundlis, kes alasti ringi käivad, ei tea midagi internetist ega toidupoodidest. üks sellise hõimu järeltulijatest on mu praegune "tööandja" ehk mu vabatahtliku töökoha omanik. Ma töötan vabatahtlikuna Aningatravel Ecuador, mis pakub erinevaid ekstreemspordivõimalusi ja erinevaid tuure, samuti jalgrataste ja Buggy (nagu kart-auto) laenutust. Ma olen pigem nagu assistent-asjaajaja seal ehk olen käinud oma ülemusega kaasas erinevates spordiettevõtmistes, kontoris ta asju organiseerinud (Miss Organisation nagu ma olen) ning kliente nõustanud. Ilmselgelt olen ka ma suht eluvõõras selliste spordialadega nagu canyoning, rafting, bridgejumping (sillahüpe), mägironimine, canopy ja paljud teised, aga just see sai otsustavaks selle koha valikus, et ma saaksin kõike proovida. Ja üks põhilisi kasusid mulle endale ongi see, et ma saan kõike seda tasuta teha!! Baños on asukohalt väga hea koha peal, kuna me oleme igast küljest ümbritsetud mägedega, seega on siin palju kärestike, et veespordialasid teha ning mägesid, et käia matkamas ja ronimas. Näiteks juba teisipäeval ma käisin Canyoning tegemas ehk mööda kärestikku alla laskumas ehk tuli selg ees suht istuvas asendis kärestikust alla minna. Ilmselgelt olin igast nööridega kinni, aga ikkagi oli suht hirmus, kuna libe oli ja külm veesurve väga tugev. Meil tuli alla minna neljast kärestikust: 3 olid iseseisvalt laskumisega ning viimane oli põhimõtteliselt kärestikust allakukkumine, kuna vesi langes kõrgelt tühja orgu ning sinna alla oli meil vaja saada, seega tuli hüpata. Ma alguses ei saanud arugi, et seal tühjus on ning mõtlesin, et kuidas need teised nii kiirelt alla said. Kui minu kord oli, siis mu ülemus küsis, kas ma karjuda oskan. Ma ei saanud alguses arugi, et miks ta seda küsis, kuni ta kontrollköie lahti lasi ja ma suht vabalangemisega kärestku alla lendasin. Ja oiiiii kuidas ma kisasin :D Aga mitte hirmust, vaid lihtsalt see tuli nii ootamatult ja koguaeg kõikusin kärestikust tuleva vee alla. Muidugi meil olid kõik spetsiaalsed riided ja kiiver, aga ikka see külm vesi läks kraevahele. Igatahes jah, jäin elama ja väga hea kogemus oli. Järgmine päev kõik lihased valutasid :D
Eile ehk neljapäeval käisime me Andide (Bañosest 2h kaugusel) mäestikus ehk vulkaanil nimega Chimborazo. See on mitteaktiivne vulkaan ja on kõrgem mägi Ecuadoris. Seal oli lumi maas!!! Ta on merepinnast üle 6200m ning meil eile oli võimalik kõndida 5200m kõrgusele (ma kõndisin 5000m). No tegelt on seal 4000m kõrgusel turismikeskus ja parkla, kust siis edasi kõndida omal jalal. Aga oii kuidas see kõrgus tervise rivist välja viib. Nii kui ülesmäge on kõndimine, siis süda lihtsalt läheb hulluks sellest rõhumuutusest. Ma pidin iga 20m tagant seisma jääma ja veits kosuma. Lihtsalt selline tunne oli, et kohe minestan ära. Ja seal oli niiiii külm! Mul oli sitaks riideid seljas (mu ülemus andis mulle spetsiaalsed lumekindlad riided), aga seal sadas mingit rahe-laadset asja, millega polnud tore vastu nägu saada. Igatahes tagasi alla minnes tuli umbes 3km meil jalgratastega allamäge laskuda ning me olime kõik suht külmunud (teised 2 andsid poolel maal alla külmale ja läksid autoga edasi). Aga see vaade seal: selline hämar punane valgus, pilved, kivine maastik, kärestikud ning sajad metsikud alpakad tee ääres istumas....võrratu! Muidugi nagu arvata võib, siis ma sellest kiirest rõhumuutusest sain ka peavalu, mis mind siiani veits kummitab ja kurguvalu sellest rahest, mis mu jalgrattasõiduga täiesti läbimärjaks sadas. Aga jäin ellu ja nüüd tohterdan end veidi rahulikuma päevaga ehk lubati koju jääda ja teed lürpida terve päev. 

Ma plaanin siin olla vähemalt 2 nädalat. Baños on mõnus väike linn, kus samas kõik on olemas ja saab jala igalepoole kõndada. Temperatuur siin päeval on selline, et pole külm aga samas päris alasti ka ei lähe välja ehk siis saan oma pikki retuuse ja spordijakki pidevalt kanda. Selline paras. Mu Kolombias saadud päevitusele see muidugi väga ei meeldi ja ei imesta kui ma 3 nädala pärast jummala valge olen taaskord. Igatahes ma vaatan, kuidas mul siin läheb ja meeldib, aga kuna ma elan ja töötan 35a vallalise mehega, siis ilmselgelt juba praegu veits tunnen, kuidas ta kohe homme minuga abielluda tahaks. Aga jah, ma olen liiga keeruline isiksus tema jaoks ning mul pole tuhvlialust meest vaja. Raske elu :D Lohutan end sellega, et need on viimased 4 nädalat latiinode südameid murda :D 

Kuuldavuseni

K