Igatahes teisipäeval jõudsin ma tagasi Medellini ehk täpsemini siis Santa Elenasse. Muidugi mu Cartagena võõrustaja vedas mind taaskord alt ehk lennujaama ta mind ei viinud nagu ta juba eelnevalt ammu lubas, sest ta kadus lihtsalt seesama hommik sõnagi lausumata kodust ning muret tundmata kuidas ma üldse väravast välja saan ilma võtmeteta. Pidin teised seal ööbivad sakslased üles ajama, et neilt võtmed saada ja end välja lasta. Aga mul oli hea meel, et sealt seapesast minema sain, sest kuigi ma koristasin seal päris korralikult pea iga päev, olin ma siiski ainuke, kes 5 inimese järel koristas. Ka need sakslased väga ei hoolinud, et pliit lihtsalt ujus õlisn, et tühjad pudelid igalpool põrandal jalus olid ja prügikastid üle ajasid...mis kukkus, see jäi! Õudneee!
Minu lend Cartagenast Medellini ilmselgelt hilines. Elagu Viva Colombia lennufirma! Olen nendega paar korda lennanud ja ükski lend pole õigeaegselt läinud. See on siinne odavlennufirma aga no peale odavuse ei saa sealt midagi. Õnneks oli suht hommikune lend, seega see pooleteisttunnine hilinemine ei muutnud väga midagi. Rionegro lennujaamast (Medellinist) sain bussi otse Santa Elenasse, seega ei pidanud pikalt jurama. Pealegi reisisin ma koos ühe Kanada kutiga, kellega ma Cartagenas läbi ühise tuttava tutvusin ning kes alles alustas reisimist, seega otsustas lampi Medellini tulla. Seltsis segasem!
Igatahes mu 3 päeva siin Santa Elenas on ülikiirelt möödunud. See hostel, kus ma vabatahtlik olin ja hetkel ka peatun, on päris palju 5 nädalaga muutunud, nii et mul oli päris palju uudistamist. Pealegi täpselt samal päeval olid praegused vabatahtlikud (üks inglise noorpaar) leidnud metsa jäetud umbes 3-4 kuuse kutsika! Ta oli nii alatoidetud ja arg, kuid praeguseks juba hästi iseseisev ja täis mängulusti. Õnneks mu hosteli omanik oli nõus, et see kutsikas võib siia jääda, kuna neil nagunii siin palju koeri. Aga õudne kui südametud on inimesed, et noore koera niimoodi metsa surema jätavad 😔 Aga lõpp hea...kutsul on uus kodu ja uus nimi - Mowgli!
Homme varahommikul on mul lend Medellinist Calisse, mis asub veidi eemal sealt kohviregiroonist, kus ma juba olin, aga lähemal siiski Ecuadori piirile. Mu esialgne plaan oli sealt kohe bussiga edasi minna kuni Ecuadori piirini, aga mul on üks kohalik sõber Calis, kes mind veenis, et ma siiski ühe päeva seal veedaksin, et ta saab mulle ringi näidata ning siis sealt pühapäeval ööbussiga Ipialesesse suunduksin (Calist Ipialesesse - Kolumbia linn Ecuadori piiri lähedal - on bussiga 11h). Igatahes ma arvatavasti saan ka suht esimest korda n.ö välja mindud oma reisimiste jooksul. Cali on nimelt kuulus oma salsa-tantsimiste poolest. Pealegi sain ma juba "sugeda", et miks ma pole kordagi Kolumbias oldud aja jooksul peol käinud. No pole juhtunud noh 😂 Korra argentiina kuttidega aastavahetusel käisin kusagil techno-muusika baaris aga see oli õudne plekilõhkumine 😂 ehk seekord läheb edukamalt.
Kuuldavuseni
K
No comments:
Post a Comment