Cartagena

Olen Cartagenas olnud pea terve nädala. Kahjuks pole olnud mul regulaarset internetiühendust, kuna mu Couchsurfingu võõrustajal pole veel sellist “luksust”, kuna temaarust on see suht needus majas 😂

Aga algusest...eelmise teisipäeva hommikul startisin Santa Martast Cartagena poole. Muidugi mu mu kella 11ne buss saabus kell 12 ning keegi isegi ei söandanud tulla mainima, et buss hiljaks jääb. Tüüpiline! Vähemalt mul polnud igav ehk mind jõuti juba esimese paari minutiga bussijaamas naiseks paluda 😂 no seda on ennegi juhtunud, et kohalikud machod nii muuseas mainivad, et nad on vabad ja vallalised, kuid seekord ma sain lausa analüüsi, et miks just TEMA sobib mulle abikaasaks. Tegemist oli mingi 30ndates lühikese pässakaga, kes oma jutu järgi teeb karjääri sõjaväes ning mul oleks just sellist militaarvenda vaja, sest tema arust vajan ma just temasugust Kolumbia abikaasat. Ahsoo! Kuna ma tema veenmisega ei nõustunud või läks tal buss, aga õnneks jättis ta mind rahule. Lõpuks kui mu buss tuli ning kõik peale said, siis mu kõrvale istus hilistes 50ndates mees. Juba teadsin ette ära, et sealt tuleb peagi mingi muinasjutt. Ei pidanud kaua ootama kui onuke hakkas huvi tundma, et kust ma pärit olen ja miks ma üksi reisin. Ta ise oli pärit Liibanonist. Madala profiiliga narkoärikas nagunii...sõidab bussiga. No peale ristküsitlust tuli ära see kutse, et ma võiks Cartagenas temaga kokku saada. Joppaidii! Ma üristasin küll end igast muude asjadega tegevuses hoida (raamat, telefon), aga no mehed ei saa ikka üldse aru, et sa pole huvitatud. Õnneks läks ta Barranquillas maha ning ülejäänud aja ma sain rahulikult laiutada. Cartagenasse jõudes tutvusin ma ühe Inglise neiuga, kes ka sama bussiga Santa Martast tuli, aga ma ei tea kus ta istus, kuid Cartagena bussijaamas olime me mõlemad suht nõutud. Tuli takso võtta. Kuna ta eriti hispaania keelt ei rääkinud ning ka teadis, et nagunii taksojuhid tahavad topelt arveldada, siis tuli ta mult küsima, kuhu ma lähen, et äkki mõtekas koos minna. Tuli välja, et me läksimegi suht samasse rajooni. Muidugi alguses taksojuht kohe oma diiliga, et 25 000 pesot (8€) nägu aga bussijaamas oli taksohindade tabel regioonidega ning maximum, mis nad küsida võivad oli 25 000, seega mis kuradi matemaatikaga ta meilt 50 000 tahtis? Ilmselgelt hakkas ta kohe kokutama kui me vaidlema kukkusime ning summa kukkus kohe 50%. Kaarnad raisk! Aga vähemalt jõudsin piirkonda kus mu Couchsurfing pidavat olema. Kuna olin oma võõrustajaga kokku leppinud, et ma helistan talle kui siin kohal olen, et ta siis tuleb mulle vastu, kuna ta elab raudaiaga piirkonnas, kuhu ma poleks ise sisse saanud. Kuna ma jäin tänu bussi hilinemisele üle 2h hiljaks, siis ilmselgelt ta juba paanitses, et kus kurat ma olen. Pime ka juba aga no ma pidin otsima kohta, kust ma helistada saan (siin saab suht igal nurgal telefoni laenata veidi makstes ja on odavam kui oma numbriga helistada), kuid kuna oli suht õhtu, siis väga paljud kohad olid juba kinni. Lõpuks ikka leidsin ühe koha, aga siis mu võõrustaja ei võtnud vastu. Mul kohe paanika, et mis ma nüüd siis teen. Õnneks sundisin end rahulikuks ning helistasin paar minutit hiljem uuesti...õnneks seekord ta vastas ning tuli mulle vastu. Tegemist on 24a kohaliku kutiga. Ta elab ükski 2-toalises korteris, aga kõik on väga algeline ja no pole interneti. Muidugi alguses ma sain suht šoki ehk kuna ta on suht noor ja elab üksi, siis ega teda väga ei koti, mis oludes ta elab. Igatahes väga sitane oli kogu ta elamine. Mina oma puhtusearmastusega olin justkui “põrgusse” sattunud. Mu saabumine algas ta nõude pesemisega, sest lihtsalt polnud millegiga süüa teha, aga terve kraanikauss oli musti nõusid täis. Õudne! Tema muidugi ei saanud aru miks mind selline elukorraldus häirib. Terve õhtupooliku me vaidlesime erinevate elustandardite üle ja mul oli vahepeal tunne, et ta viskab mu välja, kuna ma ta kodu olukorda julgesin kritiseerida. No kurat tal on siiani jõulukuusk toas!! Muidu mind poleks häirinud, aga kuna ta rääkis, kuidas ta Airbnb (ühte tuba välja üürida) teha tahab, siis ma ütlesin talle kohe, et mul oleks mark sellise toa eest raha küsida. Kõik kohad olid mingit pahna täis. Esimene öö ma ei maganud üldse hästi,kuna mu voodiriided haisesid nii rõvedalt. Ma kujutan ette, et neid polnud ta mingi pool aastat pesnud ning magas ise samadega enne mind. Vastik! Igatahes järgmine hommik käskisin tal kõik pessu toppida. Vähemalt on tal pesumasin ja kuulas sõna. Kui pesud pestud, viis ta mind randa. Ta on tegelt tore kutt, aga hästi tujukas ja trotsi täis. Ta oma vanuse kohta üsna palju draamasid üle elanud (ta lapsed lahutati temast), seega ta on nagu vihane ja hoolimatu kõige ja kõigi suhtes. Aga siis tuleb normaalne tuju, kus ta tahab suhelda ja on mulle iga hommik süüa teinud ning viis mind randa ja tutvustas linna. Muidugi samal ajal on meil alati diskussioonid igal teemal ja talle meeldib vaielda. Ja solvub kui mul igale ta negatiivsele argumendile midagi vastu on öelda. Algul ma mõtlesin küll, et mul tuleb siit kiiremas korras lahkuda ja kirusin end, et ma oleks vabalt võinud Santa Martasse kauemaks jääda, aga nüüd tuleb mul suht nädal siin sita sees elada ja ta maailmavihkamist kuulata. Aga juba teisel õhtul olin ma paremini meelestatud, et kui mul on võimalus midagi ta elus positiivsemaks muuta, siis ma teen seda ehk ostsin puhatusvahendid ja põhimõtteliselt kraapisin tal selle korteri puhtaks nii palju kui  võimalik oli. Ta algul küll naeris mu üle, et ma olen jube printsess ja ärahellitatud, et kõik peab puhas olema, aga kui ma lõpetanud olin, siis tuli mind kallistama ja tänas, et ma ta sita seest välja kaevasin. Järgmisel päeval tuli tal siia  ööbima üks saksa paarike ja ka siis palus ta mind, et kas saan selle vaba toa neile ette valmistada. No sai ise ka aru, et rõve on pakkuda kellegile tuba, mis nii sitane on. Eriti kuna tal pole siin erilisi luksusi pakkuda, siis vähemalt hoidku see minimalistlik elukorraldus puhas. Seletasin talle ka kui lihtne siit mingit parasiiti oleks saada endale ning ta peab ikkagi rohkem vastutama oma “üüriliste” heaolu eest. Kuna tal on 2 tuba, siis teise toa koristas ta ise, kuna seal oli veel palju ta enda ja laste asju, mida ma parem ei hakanud näppima. Igatahes jah, ma olen siiani ellu jäänud ning kuigi me saame enamus aja läbi nagu kass ja koer, aga kuna ka ma oskan ülisarkastiline olla, siis ta väga ei kipu enam vaidlema minuga. See rand, kuhu ta mind kohe teisel päeval viis, oli selline õige Kariibi rand...ülihelesinine meri ja enamasti mustanahalised. See oli pigem saar (Isla Barú), kuid sinna sai mööda maismaad. Nagu ma aru sain, siis oli see osa Cartagenast aga peale tehisjõe rajamist sai see maa-ala eraldatud ning tekkis justkui saar, seega sinna saab siiski üle silla sõites.

Cartagena mulle täitsa meeldib. Siin on küll üks osa, kus on aint tehased (nafta töötlemine), kuid samas vanalinn ja kesklinn on kõik mu peatuspaigast jalutuskäigu kaugusel ning külastamist väärt. Sain ka käidud ühes linnuses, mis on säilinud 16ndast sajandist, aga ma ei ütleks, et see oli jube lahe. Oli aru saada, et palju on restaureeritud ja täielikult ülemaksustatud turistilõks. Vähemalt avanesid sealt head vaated tervele linnale. Cartagena on kindlasti ka üks kuumemaid kohti Kolumbias. Tundub küll, et pidevalt on tuul, aga samas päike ikka kõrvetab korralikult samal ajal. Ma olen ikka väga pruuniks saanud lihtsalt ringi käies, aga no ma ei saa kurta, sest D-vitamiini ma siia otsima tulingi ju. Nüüd siis sain küllaga 😉 Kes teab, millal jälle nii sooja saab, seega ma pigem ei virise, et pidevalt kleepun 😂

Homme lendan ma siit Medellini 4 päevaks ning nädalavahetusest algab suht nonstop reisimine Ecuadori. Enamus mööda maismaad muidugi. Ecuadori peaks ma jõudma täpselt nädala pärast, nii et seal jääks ka mul pea kuu aega. Ecuador palju väiksem võrreldes Kolumbiaga ja ma juba ammu lubasin end sinna vabatahtlikuks ühte ektreemspordikeskusesse, nii et viimane aeg ka ise midagi uut proovida ning aktiivsemaks hakata. Kõik 2 aasta jõusaalipingutused on selle 5 kuuga kadunud kahjuks 😔 No samas ma teadsin, et selleks, et kogemuses võita, pean ma millestki loobuma ning rutiinne treening oli üks neist. Aga küll ma end tagasi ilusaks kükitan kui rutiini juurde naasen. Pealegi siiani pole mul abieluettepanekutest puudust tulnud ning mind alles hiljuti kutsuti Flaca (kondike), nii et pole väga hull 😂

Vot sellised siis on lood ja laulud Cartagenast. Cartagenal on tegelt väga huvitav ajalugu kasvõi niisama lugemiseks, kuna terve linn justkui tundub olevat ümbritsetud kõrgete müüridega. Need olid ehitatud piraatide ärahoidmiseks. Muidugi on ka Cartagenal suht kurikuulus maine narkootikumide pärast, aga samas viimaste aastatega on see kasvanud üheks ohutumaks linnaks, kuid ettevaatus siiski tuleb kõikjal kasuks.

Medellinis ma peatun seal mägedes, kus ma vabatahtlik olin. Tutvused! Juba otsisin sokid välja, kuna kliimamuutus saab korralik olema. Peaasi, et haigeks ei jää ja päevitus ära ei kuku, aga ma vähemalt tean, et kõik mu 7 koera ootavad mind 😍

Pilte Cartagenast..

Kuuldavuseni

K.