Nädalavahetus rannas

Veetsin terve eelmise nädalavahetuse Playa Los Angeleses...ilma elektri ja internetita! Ja ma jäin täitsa ellu. Nimelt tutvusin viimati Santa Martas käies kohalikega, kes mind endaga kaasa kutsusid. Kuna ma olin eelnevalt Los Angelese rannas käinud, siis teadsin kui pea inimtühi ja rahulik seal oli ning seega otsustasin nendega ühineda. Pealegi pole ma kunagi väga tähistaeva all maganud, nii et uus ja huvitav. Seega läksingi reede pärastlõunal Palominost tagasi Playa Los Angelesse, kus minuga ühinesid Santa Martas tulnud sõbrad. Kuna sellel ajal oli juba pimenemas kui me jõudsime, siis ega pikka pidu polnud. Näidati meile magamiskoht kätte...võrkkiiged! Ma pole elusees pidanud kusagil kiigus magama, aga siin on see jube tüüpiline. Paljud minusugused rändurid ka kannavad oma võrkkiike kaasas, kuna neid müüakse siin suht igalpool ja saab üsna odavalt läbi, kui ise oma kiik üles riputada ning magada kus juhtub. Ka paljud hostelid pakuvad sellist võimalust. Ma olen sellistes hostelites olnud, aga mitte võrkkiiges maganud. Igatahes seekord oli mul see võimalus. Ma ei ütleks, et see väga odav lahendus oli seal, kuna seal rannas oli ainult yks n.ö puhkekeskus, kust sai laenutada telke, võrkkiike või majutust (ka karavanide parkimisplatsid olid), seega oli neil võimalus hindasid konkurentsivabalt üsna kõrged hoida. Odavam kui hostel, aga mitte suur erinevus. Aga see selleks..kuna nende eesmärk oli loodust ja rahu hoida, siis puudus sealt elekter ja seega ka internet. Ühesõnaga valgust oli hommikul kella 6st õhtul kella 18ni. Peale seda oli pilkane pimedus ja palju küünlaid igalpool ning taskulampe liiklemiseks. Tegelt seal ikka oli üks restoran ka, kus elekter oli, aga see oli nii nõrk, et ma ei saanud kunagi oma telefoni täislaaditud...5h ja 81% 😂
Esimene öö ma magasin suht kaootiliselt, kuna oli üsna tuuline ning ma polnud selle asendiga harjunud. Ma ei ütleks, et see ebamugav oli, aga lihtsalt harjumatu ja minu magamisstiili (diogonaalis üle voodi) arvestades on raske ühes asendis magada. Laupäeva hommikul sõime seal kohalikus restos hommikusööki (väga head toidud olid seal ja värsked mahlad) ning algas mu kaasaelamine...surfamisele! Nimelt üks mu sõpradest on tõsine surfikutt ning Los Angelese rannas on korralikud surfilained. Paar tundi surfas ja ma lebotasin koertega päikese käes. Nimelt oli mul taaskord paar kohalikku koera seal, kes mul pidevalt kõrval istusid. Seal kasvas ka arvukalt kookoseid, seega sain nautida värsket kookosvett ja süüa kookost juba vähe rohkem valminud kookostest. Lõunasöögiks me valmistasime ise pastat, kuna seal oli ka väike väliköök kõige vajaminevaga, et ka ise süüa teha ning kuna ma olen juba suht vilunud reisija, siis mul on alati esmavajalik endal kaasas (kaerahelbed, pasta, riis, kohvi ja veel nipet-n2pet). Kunagi ju ei tea kuhu satub ja mul on olnud neid olukordi, et jõuan kusagile üsna hilja ning suht näljas, kuid kuna ymbrust ei tunne ja ei taha pimedas hulkuma minna, siis on hea kui tagavaraks kasvõi midagi on. Peale lõunasööki oli jälle surfamise kord, aga seekord ühines mu sõbraga veel päris mitu samasugust...neil iganädalavahetuse traditsioon! Õhtupimedus möödus meil rannas kõik kambakesi tähti vaadates ja reggae kuulates. Täitsa lõpp kui palju tähti oli! Ma pole enne nii palju tähti näinud ja need kõik tundusid nii lähedal. Kuna ma olen ekvaatorile üsna lähedal, siis arvatavasti see ka mõjutab. Mu sõber veel näitas, et kui jalaga üle märja liiva tõmmata, siis see oli täis nagu väikseid tulukesi..plankton! Tähistaevas oli justkui maal ja taevas...üliilus!! 😍

Teine öö ma magasin juba palju paremini võrkkiiges...kuumus väsitab. Ma siiski ei usu, et see parim asend magamiseks on, aga no kogemus siiski eelkõige..eriti just lainete kohin ja erinevad hääled džunglist. Pühapäev möödus taaskord surfates. Sain ka proovida, aga ma ei hakka kommenteerima kui edukas ma olin...igast trikke tegin, aga need ei olnud väga surfilaual, vaid lainetega võideldes 😂 Ja oi kuidas see väsitab. Üldse ei imesta, et enamus surfikutte nii heas vormis on. Peab ikka vastupidamist, tasakaalu ja jaksu olema. Au ja kiitus! Täiega tahaks ise ka osata, aga no Euroopas ikka annab neid laineid otsida ja peaks ikka elama kusagil, et saaks suht igapäev harjutada, mitte nii, et korra aastas. Koli kasvõi Kolumbiasse! Ja teine päev lõpes delfiinide nägemisega!

Eile õhtul tulin koos oma sõpradega tagasi Santa Martasse, kus ma taaskord hostelis olen kuni homseni ehk teisipäevani ja siis lähen Cartagenasse, kus mind uus Couchsurfing ootab. Mul umbes nädalake on veel siin Kariibidel ning algab mu teekond Ecuadori poole. Vähemalt on mul taaskord üsna tugev päevitus peal...kohe parem olla ja näen nagu ilus kodutu välja oma väljakasvanud, pleekinud ja takkus juustega 😂 Vähemalt kohalike täkkude jaoks ma olen ikka nagu Miss Galaxy 😂

Igatahes järgmised muljed juba Cartagenast!

Pilte ka..

Kuulmiseni

K

Palomino

Veetsin 2 päeva teises mereäärses külas nimega Palomino. Olin enne selle kohta veidi kuulnud oma sõpradelt, kes siin olid kusagil vabatahtlikud, seega nad ei jõudnud ära kiita kui äge ikka Palomino on. No ma siia huvipärast tahtsin ka ära näha, millest see õhin tuli.

Palomino on Santa Martast umbes 2h bussisõidu kaugusel aga just arvukate peatuste tõttu. Ma jõudsin Palominosse kella 11 ajal kolmapäeva hommikul ja veits olin kohe shokis. No ühesõnaga on see nagu bensiinijaama peatus tee ääres, kus paar söögiputkat ja mu hostel ka kohe tee ääres. No tore! Registreerisin end siis hostelisse ja õnneks sain ka kohe asjad ära panna. Hosteli omanikud olid hullult sõbralikud ja kohe pakuti külma värsket mahla ja seletati kõik ãra. Vahetasin siis riided ära ja kuna oli enamvähem lõunasöögi aeg, siis lãksin ûmbrust uudistama, kuna ei saa ju olla, et nii populaarne koht ning pole midagi. Igatahes mu hostelist rannani on u. 1km kõndida mööda kruusatãnavat. Siin samuti nagu ka Tagangas, ei ole asfalteeritud tãnavaid. Teel randa nägin mitmeid hosteleid ja söögikohti. Rand oli taaskord helesinise veega aga suurte lainetega. Rannas oli päris arvukalt rahvast, aga mitte nii, et kôik ûksteise seljas oleksid elanud. Ja muidugi paar söögikohta ja mitmeid müügimehi, kes oma kaupa käisid pakkumas. Esimesel päeval ma rannas maha ei istunud, kuna peale Playa Los Angelest tahtsin paar päeva vahele jätta. Igatahes õhtupooliku veetsin hosteli aias võtkkiiges oma raamatut lugedes ja lãksin suht vara magama,  kuna see kuumus väsitab ikka korralikult.

Järgmine hommik ehk eile siis sõin hosteli poolt pakutavat tasuta hommikusööki, mis võrreldes Santa Marta sai ja banaaniga oli ikka vãga korralik. Siis panin oma rannavarustuse (liivaämbri ja kühvlid 😂) kokku ja suundusin juba kell 11 randa, kuna terves Palominos läks elekter ära ja siseruumides oli lausa hull viibida ilma puhurita. Rannas sättisin end ühe palmipuu varju, et ma otseselt päikese käes poleks ning süvenesin oma raamatusse. Polnud kuum, sest pidevalt oli tuul ning kãisin paar korda ka vees. Aga ega siin ujuda väga ei saa, sest surfilained on ja veealune tagasivoog ka nii tugev, et on tegemist, et üldse end püsti hoida. No ma isklikult pole eriline suplja ka, et kiirelt Arubale ja tagasi (550km üks ots), nii et piisas korra kui laine üle pea lõi ja higi maha pesi. Niimoodi ma siis lamasin seal 3h raamatut lugedes ja muusikat kuulates ning paari müügimeest veendes, et mul tõesti pole vaja nende kõiki isetehtud ehteid. Muidugi ma saan aru neist, kelle sissetulek sõltub oma käsitööst ja vãga palju on väga ilusaid asju, aga no kes kurat kannab nii palju raha endaga kaasas, sest ilmselgelt kohe alguses antakse sulle ülisuur summa. Eriti kui ma ükski rannas olen ja tean,et pean oma asjad ajutiselt üksi jätma, kui vees käin, siis ma ei vea niimoodi raha kaasa, et ma saaks sealt rannast lahkuda nagu Mr.T A-Rühmast 😂 Pealegi enamus asju oli nöör ja mingi kivi/teokarp, mis nad rannast on leidnud. No nahhui ma maksan selle eest kui ma saaks ise otsida endale ja nööriga kaela panna. Kusjuures leidsingi! Siin on üllataval kombel palju valgeid teokarpe, millel on looduse poolt juba nööriauk olemas. Ja täiesti tasuta!

Tegelt Palomino on üsna kallis. Kuna ta on suht eraldatud kohas ja mõlemad suuremad linnad (Santa Marta või Riohacha) on pea 100km kaugusel, siia annab see siinsetele ûksikutele vãikestele poodidele ja söögikohtadele õiguse oma hindu üsna laes olla. Siin näiteks ei saa söönuks (ilma joogita) alla 12 000 peso (pea 3€) kui näiteks kusagil linnas on lihtne leida kohti, kus saab supi ja prae lõunaks 8000 peso eest. Aga samas on minusuguseid siin palju. Siin on samas üsna peorohke ehk iga õhtu ikka tuli igast poest (mis õhtutel baarideks muutusid) kõva muusika ja rahvas läilas. Muidugi ei puudu siit ka noored kohalikud kutid, kellel on "tähtis" mootorrattatakso juhi amet, seega on kõik tee ääred neid täis ja kohe agressiivselt pakuvad kõiki oma teenuseid kui bussist maha saad. Ka mind taheti mu hostelisse viia...üle tee 😂 aga jah, tavaliselt nad pakuvad, et viivad randa. No kurat 1km ma jõuan käia ka aga tundub, et nad siiski elatavad end ära, sest on neid udupäid, kes usuvadki, et nende hostel on ülikaugel. No siin väikestes külades pole miski väga kaugel, aga samas ma olen aru saanud, et kohalike jaoks on kõik, mis on vähemalt 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, on lihtsalt ülikaugel, et enne jõuab surm kätte kui sihtkohta jõuad. Latiinod!

Ma ei ütle, et Palomino halb koht oleks, aga soovitavalt veidi rohkem eeltööd teha ehk kui näiteks on võimalus ise süüa teha hostelis, siis elatab end odavamalt ära, aga ma eile tutvusin inimestega teistest hostelitest ja enamus ütlesid , et neil kohvik/restoran hostelis, seega köögikasutusvõimalused on piiratud. Nagu ma minu hostelis, et alles alates kella 10 õhtul võib oma tarbeks kasutada, sest muul ajal on seal kokad, kes kõike kasutavad. No hea äri muidugi, sest ei antagi valikut, vaid peadki väljas söömas käima koguaeg või siin hostelisse veel investeerima. Muidugi müüakse siin ka kõiksugu tuure eluhinna eest. Üks Slovakia neiu, kes minuga ühes toas oli, läks täna 4-päevasele matkale....850 000 pesot....see on pea 300€!!! Täitsa sassis! Et kusagil metsas selle kuumaga matkata. Siinsete hindade juures on see ikka väga kallis, aga no kõigil on erinevad huvid. Samamoodi Tayrona rahuspark, mis hullult populaarne on...43 000 maksab aint sinna sisenemine. See on mets! See ei kuulu mitte kellegile, aga ikka on leitud viis kuidas raha teha, sest sealt metsast läbi saab ilusatesse randadesse. Ka Playa Los Angeles kuulub sinna, aga metsa on vähem enne randa, seega on sel eraldi sissepääs aga samas mu eelmine Couchsurfingu võõrustaja ütles ka, et vahest ikka üritatakse ka sinna sisenemiseks hinda küsida, aga et me olime suht õigel ajal, et polnud kedagi seal meilt midagi nõudmas.  Idiootsus! Nagu nad oleks selle ranna sinna ise pannud. Tihti ei tehta ka midagi, et neid randu/metsasid puhtana hoida, sest ilmselgelt kõik need turistid (eriti kohalikud) jätavad täiega endast prahti maha. Ei ole austust oma maa vastu inimestel. Aga selline suhtumine on olnud pea kõigis riikides, kus ma peatunud olen oma reisi jooksul...kõik teeääred on paksult prügi täis. Jube!

Igatahes sellised on mu muljed Palominost. Siin noorematel või grupis reisivatel inimestel kindlasti on huvitavam. Muidugi rand on ilus ja samas on ikka suht aegluubis elu, aga pikalt mul isiklikult siin ei meeldiks. Ehk mul ka kohati reisiväsimus, seega kõik on hakanud tunduma suht ühesugune. Aga ma täna lähen telkima 2 ööks randa, nii et midagi uut mul ka, kuna ma pole elusees kusagil niimoodi käinud. Eks ma muljetan!

Veidi pilte Palominost..

Kuulmiseni

K.

Taganga & Playa Los Angeles

Olen alates laupäeva õhtust olnud Tagangas oma Couchsurfingu võõrustaja juures. Tal on siin külalistemaja, seega olen ilusti siia mahtunud. Ja mul on siin 4-kuune labradori kutsikas, kes mu käed on oma teravate hammastega punasetriibuliseks mänginud 😂

Taganga on väga chill ja üliväike külake Santa Marta külje all. Siin pole korralikke asfalteeritud tänavaid, vaid kõik tolmab. Ainult tänav, mis Santa Martast Tagangasse toob, on korralik. Tagangas on ülipalju vãikeseid hosteleid, poode (kus vajaliku saab, aga pole erilist valikut) ja restorane/baare. Mingit luksust siin pole, aga mulle meeldib siin. Kuigi siin palju minusuguseid, ei häiri see mind, kuna kuidagi võrdselt oleme me kohalikega jagunenud. Minu võõrustaja on 40ndates kohalik mees, kes on küll tegelt Bogotast pärit, aga juba palju aastaid Tagangas elanud ja seda külalistemaja pidanud koos oma emaga. Esmaspäeval käisime me koos ka Los Angeles-nimelises rannas, kuna Taganga rand on alati nii ülirahvastatud ning kuna Taganga asub nagu lahesopis siis liivaosa on suht limiteeritud, seega mu võõrustaja otsustas, et tutvustab mulle oma lemmikranda - Playa Los Angeles.

Los Angeles asus Tagangast umbes tunnise bussisõidu kaugusel ja oli täiesti inimtühi. Ja türkiissinine vesi! Santa Marta ja Taganga merevesi on tume, aga Los Angeles kuulub Tayrona rahvuspargi alla ning sealt alates on kõik rannad helesinise mereveega. Ma lausa nautisin seda vaikust seal. Eks ikka mõned üksikud inimesed seal ikka olid ka, aga need olid enamus lastega pered ning kuna rannaosa on pikk ja lai, siis keegi jalgu ei jäänud. Me olime seal pea 4h ja tundus justkui oma privaatrannas oleks. Randa viis tee läbi pargi, kus kasvasid banaanid, papayad, kookosed ja igast muud söödavat. Ma muidugi olin nagu laps kommipoes (kuigi ma olen ka kommipoes siiani väga elevil), kellel kõikidest värvidest ja lõhnadest pea laiali otsas on. No ma ei ole enne lillade lehtedega taimi näinud! Kõik oli väga eksootiline. Ja kui palju pelikane! Need on nagu lendavad dinosaurused...eriti hirmuäratav, kui terve parv üle neid lendab. Kuulsin, et kusagil lähedal, kuhu ma homme suundun, saab näha roosasid flamingosid. No parem oleks!!

Igatahes Tagangast alates on rohkem seda Kariibi elustiili tunda ehk kõik käivad paljajalu igalpool, reggae-muusika ja elu justkui kãib aegluubis. Homsest liigun ma edasi Palominosse, mis on siit umbes poolteist tundi. See pidi samasugune chill meka olema. Eks saab näha-kuulda-muljetada!

Pilte ka..

Päikseloojang Tagamgas

Minu kutsubeebi

Tee randa

Pelikanikivi

Papaya

Kuulmiseni

K.

Santa Marta

Nii, olen jõudnud Kolumbia Kariibi mere äärsesse ossa ehk korralikku suve nautima ja oma päevitust värskendama. Ega mul polnud päevitusest suht midagi alles jäänud, kuna põhimõtteliselt oktoobrist saati pole ma randa saanud. Ranna ääres olen käinud aga koos vihmaga. Viimati olin Costa Ricas ju Kariibi mere ääres koos orkaaniga...väga "eksootiline"! Seega peale Belize on olnud üsna "talvine" see reisimine ehk olen oma pikki retuuse ja jakki rohkem kandnud kui lühikesi pükse. Ja Medellinis ju käisin üldse pikki sooje sokke ostmas kohe esimesel nädalal 😂 Bogotas ka kiita polnud. Eriti mu viimane päev seal. No nagu Manchesteri oleks tagasi sattunud, aga ilma kummikute ja vihmakindla jopeta...lihtsalt niimoodi sadas, et tänavatest said jõed. Pidin ühelt tüdrukult fööni paluma, et oma potaseid kuivatada, sest järgmine päev oli need samad läbivettinud  viisud jalga panna, et lennule minna, aga kuna seal Couchaurfingu majas oli nii külm, siis miski seal ei kuivanud iseenesest. Aga no see on minevik..

Täna on mu kolmas päev päikesepaistes ja siin millegi ärakuivamisega probleene pole. Juba olen ka suutnud veits ära põleda, kuigi olen end pidevalt päiksekaitsekreemiga marineerinud, aga no kuna mu nahk pole pikka aega nii intensiivset päikest näinud, siis ilmselgelt veits vajab harjumist. Aga ma alustan Santa Martasse jõudmisest, sest see oli omamoodi komöödia...

Nii, kolmapäeval oli mu viimane päev Bogotas külmetamist. Siinjuures mainin ära, et Bogota on tegelt väga OK linn, aga lihtsalt sattusin väga vihmasel ajal sinna. Igatahes tegin ettevalmistusi ka oma lennule jõudmiseks, kuna mul oli lend kell 4:40 varahommikul (paberite järgi), seega broneerisin endale takso kell 3:15. Ärkasin kell 3, et viimased asjad kokku panna ning siis nägin, et mu bronn oli tühistatud! No nii palju siis sellest. Õnneks on olemas UBER ja sain endale auto ukse ette 10 minutit hiljem. Vähemalt seegi hea. Muidugi UBERi vastu sõditakse ka siin riigis usinasti, kuna ilmselgelt võtab see suure osa taksojuhtide sissetulekust ja taksosid kasutatakse siin usinasti, aga minusugusele on tavaline takso rahakotitühjendus, sest ilmselgelt taksomeetreid pole ja öeldakse hind gringo-meetri (välismaalase) järgi. Igatahes sain edukalt lennujaama ja kõik toimingud seal tehtud. Saime ka varakult lennukisse, aga siis teatis - "ilmaolude tõttu on lend lükatud kell 6ks hommikul". Kui me juba lennukis istusime!! Ühesõnaga üle tunni aja me lihtsalt passisime, kuigi tegelt ilm polnud sitt...lihtsalt jube pilvine. Kui me lõpuks õhku tõusime, siis turbulents oli ikka korralik pilvedest läbi sõites, aga üldiselt läks see tunnine lend suht valutult. Kui lennukist maha sain ja lennujaamast vãlja, siis tervitas mind kohe teine kliima...troopika! Õnneks polnud nii palav kui ma kartsin. Kuna kõik hoiatasid mind, et jubedalt palav on siin piirkonnas, siis ma eeldasin, et äkki on nagu Belizes, et +40°C ja õhk lihtsalt seisab, aga ka siin on ikka päeval pea samapalju soojakraade, aga samas on pidevalt tuul. Igatahes ma maandusin Barranquillas, mis on täiesti mõttetu tehaselinn ehk minusugusel pole midagi seal teha, seega oli kohe mõte buss Santa Martasse võtta (pea 100km Barranquillast). Mõeldud-tehtud! Lennujaamast väljudes ründas mind kohe miljon taksojuhti oma diilidega, et põhimõtteliselt võivad mind kohe Santa Martasse kiirelt ja "odavalt" ära visata. No nii kiire mul ka polnud ning kell oli alles 7 hommikul. Mingit bussi ma kesklinna ei leinud (tegelt ega ma ei teadnud kus bussijaam asub, kust bussid Santa Martasse lähevad), nii et lasin end illegaalsel mototaksol ära rääkida, et ta viib mu kohta, kust bussid lähevad. Motikas oli selline korralik sääreväristaja, aga mul oli vähemalt kiiver, mis rõvedalt haises ja polnud ühtegi rihma ega silmakaitset. Nii et jah, suht " turvaline". Aga no see vend oskas sõita ja tagantjärele ma sain tõesti kiiresti, kuna suured liiklusummikud olid sellisel hommikusel kellaajal, aga motikaga saab ju autode vahelt minna 😂 vähemalt viis ta mu kohta, kust bussid läksid. Muidugi olid ka seal kohe igast erinevad bussifirmade assistendid mul kohe abis, et kuhu ma ikka minna tahan ning AINULT nendega saab otse ja odavalt. Ühe niisugusega ma siis liitusin, kuid see oli vist mu elu üks hullemaid bussisõite. Autobuss oli väga korralik ja igast mugavustega, aga mind pandi bussijuhi kõrvale istuma ning see bussijuht oli sent surmale võlgu vanamees. Üks kolmest: kas ta kruttis oma Nokia 3310, luges oma raha või tukkus sõidu ajal! Mul oli tõesti hirm, et me lihtsalt kaldume vastassõiduritta, kust suured rekkad vastu tulid pidevalt. Õudne! Ma olin terve selle sõiduaja nii pinges ja valmis kohe rooli haarama, kui vana jälle silmad kinni pani. Peale selle kui me lõpuks kohale jõudsime, siis ta ei suvatsenud üldse Santa Martasse sissegi sõita. Meid pandi kusagil teepeal maha ja kästi takso edasi võtta oma sihtkohta. Minu hostelini oli 5km. No mis mul üle jäi. Aga jaaa, elusees ei sõida selliste "DIRECTO" bussidega, mis ilma peatusteta lubavad kohale viia kohe ukseette, kuhu vaja on. Õnneks maksis see sama palju kui oleks tavalise bussiga läinud, aga jah, väga ebameeldiv oli pidevalt elu ja surma vahel kõikuda. Ma ei saa ka aru, miks mind ette istuma pandi, kuna tegelt taga oli piisavalt ruumi. Taaskord olin tasuta reklaam, et "vaadake ometi mis mamasita meie bussiga sõidab. Kõik hinnas!" 😂 Vähemalt sain ma taksoga hostelisse ja mul oli ülitore taksojuht, kes mulle mandariini andis ja 5km jooksul kogu Santa Marta elu tutvustas. Sain oma hostelisse kohe ka voodikoha kuigi saabusin hullult varem kui neil tavaliselt check-in on, aga vedas, et oli juba inimesi läinud. Sain oma asjad ära panna, oma talveriided (pikad riided) õhemate vastu vahetatud ning läksin kohe ümbrust uudistama. Santa Marta on suht väike linn ja ûsna loogiline, seega pole mingit hullu tänavate rägastikku. Turiste on palju. Sain veits söödud (lõunat) ning tulin hostelisse tagasi magama. Ma ju polnud eelmine öö praktiliselt üldse maganud, seega polnud palju vaja, et üks pärastlõunane iluuni teha. Neljapäev oligi lihtsalt chill, et isegi kui ma tõusin, siis käisin veidi randa uudistamas ning ülejäänud õhtu arutasime Hollandlastega hostelis maailmaasju.

Reede algas hostelipoolse "tasuta" hommikusöögiga ehk see oli hinnas sees. Ma eelnevalt olin hosteli kohta lugenud kommentaare, kus täiega hommikusöögivalikut kiideti ning see sai ka põhjuseks, miks ma siia hostelisse plaanisin tulla. Nii, hommikusöögi gurmeelaud sisaldas: röstsai ja banaan! Nii palju kui jõuad sisse ajada. Aa,ja röster oli puruks, seega sai saia röstida mingis imelikus miniahjus, mis saia aint soojendas 😂 no kurat küll! Tegelt hostel ise on jummala korralik ja puhas ja vaikne, aga hommikusöögivalik on kindlasti alla igasuguse arvestuse. Kohvi ja teed sai ka, et see soe saiaviil alla loputada. Kusjuures Kolumbias on ka palju igasuguseid puuvilju (papaya, mangod, banaanid jne), mis on üliodavad, aga no ei raatsita. Taaskord kust kokku hoida, aga samas üritatakse pidevalt igast kalleid tuure müüa. Ei ole eriti reisijasõbralikud need nii öelda backpackersite (seljakotirändurite) hostelid. Eriti ei kannata ma selliseid hosteleid, kus on hull jutt kirjutatud nende kodulehele, et nt "selle hosteli omanikud olid ise rändurid ja siiani armastavad reisida ning nähes kui keeruline on leida kvaliteetset majutust, siis otsustasid oma ideed teoks teha ning avada selle mitmekülgse hosteli siin"...ja siis hinnad algavad nii, et odavam on hotelli minna ning rootsi laua all reklaamitavas hommikusöögilauas ongi banaan ja sai. Täiesti haige. Minu hosteli hommikusöök on reklaamitud nende kodulehel kui continental breakfast...ja on! 😂 Nii, kõht sooja võisaia täis, läksin randa. Otsustasin hommikul kohe kell 11 minna, et liiga kuuma kätte ei jääks. Rannaala on siin üsna tilluke, kuna liiv on end ebaühtlaselt jaotanud. Mingit imelist vaadet seal ka polnud, kuna ühelpool on suured hotellikompleksid ja teisel pool suurte kaubalaevade sadam, nii et ainult suured MAERSK konteinerid ja kraanad pakuvad silmailu. Peale selle ei saa siin ranna rahulikult olla. Ma suutsin poolteist tundi lamada ning selle aja jooksul pakuti mulle vähemalt 8 korda masaazi ning müüa igast asju alates päikseprillidest kuni puuviledeni 😂 No ei saanud rahu! Sain ka proovmasaazi ühele jalale, kuna EI ei ole mingi vastus. Ikka peavad näitama ja rääkima kui pinges sa oled ja sulle täpselt kulub see masaaz ära praegu. Ja kui sul pole praegu raha kaasas, saab ka järelmaksuga 😂 No tere hommikust! Kuidas see järelmaks siis siin linnas välja näeb? No ikka nii, et saad oma masaazi kätte ning siis hiljem tuleb see tädi su hostelisse oma rahale järele 😂 Oijah, ma ei jõua ära imestada, mida siin raha nimel kõike ära tehakse. Eile üritas üks USA onu mult kanepit osta 😂😂😂 Et tal jubedalt vaja ja kas mul on müüa või tean kedagi, kes müüks. Siin tegelt suht kõik suitsetavad, seega vist eeldataksegi, et kõigil on. Kolumbia seaduse järgi võib sul endal 19 kanepitaime aias kasvada, kui ainult oma tarbeks kasvatad. Eile just üks kohalik jutustas, kuidas nad terve perega suitsetavad kanepit tähtpäevade puhul kõik koos. Toon kõik uued traditsioonid Eestisse! 😂

Igatahes mu 2 päeva lãksid siin hostelis ülikiirelt. Ma olin ka suht ainuke üksikrändur siin...kõik on paarikesed, seega pidev kudrutamine käib ja nad pole üldse nii avatud suhtlema teiste inimestega, seega ma olen ka suht omaette hoidnud. Aga ma täna suundun Tagangasse (15min Santa Martast) kuna seal on mind Couchsurfing ootamas. Olen terve päeva ikka hostelis olnud, kuna mu Couchsurfingu võõrustaja palus mul alates kella 17 jõuda. Sobib mulle väga hästi see variant ja kuna mu hostel väga lebo, siis saan siin nii kaua redutada ja oma raamatut Marie Antoinette'st lugeda. Kusjuures ma olen selle 4 kuu jooksul mingi 7 paksu raamatut lugenud...väga tõhus lugemisperiood! :)

Igatahes järgmised muljed juba Tagangast! Mu võõrustaja peab seal tegelt külalismaja, seega põhimõtteliselt ma lähen justkui uude hosteli, aga seekord tasuta. Ei saa kurta! :)

Paar klõpsu..

Kuuldavuseni

K.

Museo del Oro - Kullamuuseum

Käisin täna hommikul omapäid Bogotat avastamas ning eelnevalt googeldades põhilisi vaatamisväärsusi, seadsin oma sammud paljukiidetud kullamuuseumisse. Ma ei hakka pikalt seletama, aga tõesti oli huvitav ja ilmselgelt iga naisterahvas leiab end justkui paradiisist. Paljud ehted olid väga hästi sälinud ning väga ilusad. Aga oli ka igast muid asju, mida kasutati erinevates rituaalides (nt. Maeti inimesi kullast maskidega) ja erinevate traditsioonide jäädvustamiseks.

Tõestusmaterjal...

Pealinna jõudmine ja siinsed esimesed muljed

Pühapäeval oli mul viimane vahetus Armenia hostelis ning esmaspäeva hommikul seadsin oma sammud bussijaama, et Bogotasse tulla. Õnneks läks kogu asjaajamine lihtsalt ja õnneks olid bussipiletijärjekorrad olematud võrreldes eelnevate nädalate. Sain pileti kella 9 bussile hommikul, nii et ootamist oli ehk 20 minti. Tegelt buss oli üsna täis aga buss oli igast mugavustega (ekraanid igal istmel, wifi, lõunasöögipeatus, wc jne), nii et pikk sõit võis alata. Armeniast Bogotasse bussiga on ligi 8h, aga mitte et see vahemaa pikk oleks, vaid pool sellest on mägedes ehk bussi max kiirus koguaeg 35km/h. No ega seal kihutada ei saa. Ja no siis oli meil veel paar peatust...bussijuhil oli vaja endale banaane osta 😂 Nimelt siin üsna lebo see, et kui ikkagi juht tahab peatuse teha, et endale kohvi või puuvilju osta, siis on see igati OK. Ja siin riigis ka see, et kui buss sõidab vähemalt 4h, siis on ettenähtud vähemalt 20-minutiline söögipeatus, et saab jalgu sirutada ja süüa osta, kes pole endale miskit ise kaasa valmistanud (mul olid omad pannkoogid kotis). Igatahes sõit algas kell 9 hommikul ja Bogotasse jõudsin veidi enne kella 17. Siis tuli mul muidugi leida oma Couchsurfingu koht. Otsustasin veidi nüüd jälle Couchsurfingule keskenduda, kuna ma enam vabatahtlikutööd Kolumbias ei plaani teha, aga mul siiski veel umbes kuu aega vaja siin ellu jääda, seega ainult hostelites peatumine läheks liiga kulukaks. Igatahes leidsin ühe kuti Inglismaalt, kes siin elab ja oli nõus mind majutama. Aga kuna ma olen krooniline äraeksija (no ei ole neiul orienteerumisoskust), siis ilmselgelt tema seletused mingist bussist mulle palju abi ei pakkunud. Ma ikka paarilt inimeselt küsisin, et kust ma leian bussi sellesse linnaossa, kuhu mul vaja minna oli - Teusaquillo. Lõpuks ikka kõige "abistavam" juhatus oli, et võtta buss, millel on Calle 45 peale kirjutatud, et see läheb üsna lähedale sinna. No väga tore! Tuligi siis seesama buss ette ja trügisin peale. Samal ajal hoidsin lahti oma MAPS.ME äppi, et jälgida, et ma ikka liigun eesmärgi suunas. No paar mini- südamerabandust hiljem (sest buss ikka keeras vahel tundmatutesse kohtadesse ja eemale mu sihtkohast) sain ma ikka umbes 1,5km kaugusele oma aadressist. Hüppasin siis bussist maha, kui see jälle kuhugi kahtlasesse kohta ära keeras ning otsustasin kindluse mõttes jala minna selle viimase otsa. Kuna hakkas ka pimenema, siis oli mul eriti tuli takus. Ja muidugi nagu kiuste hakkas mul ka telefoniaku ülikiirelt tühjenema (see GPS sööb akut!). No kõik vaevused ikka korraga...nagu alati! Telefon pani pildi tasku umbes 500m enne oma sihtkoha leidmist aga ma eeldasin, et ma olen õiges kohas ja õnneks mu naiselik vaist ei vea mind kunagi alt.

Tutvusin siis oma võõrustaja ja veel tosina teise inimesega, kes siin elavad. Nimelt mu võõrustaja on pärit küll Inglismaalt, aga Bogotas juba 2a elanud. Ta alustas reisimist nagu mina aga Kolumbiasse jõudes said tal rahad otsa. Siis leidis ta siia töö inglise keele õpetajana ning talle hakkas nii meeldima Bogotas, et jäigi siia. Aga hetkel on ta siia juba oma äri püsti pannud ehk ta üürib 2 suurt maja, kus ta omakorda tube välja üürib. Tundub väga tulus äri olevat, kuna mõlemad elamised on rahvast täis. See maja, kus ma olen, on alles remondijärgus, aga samas kõik eluks vajalik on olemas (internet 😂), nii et ei saa kurta. Mul ka suht oma tuba. No ega siin peale madratsi ja laua mingit luksust pole, aga ma ei kurda. Mind võeti hästi vastu ja tundub, et väga paljud eurooplased jäävad Bogotasse pikemaks. Ilmselgelt mul pole olnud veel piisavalt aega, et Bogota võlu talletada, aga samas ma ei tunne siin end ka ebamugavalt. Tavaliselt ma pole eriti suurlinnadest vaimustatud.

Igatahes täna ehk teisipäeval oli mu esimene täispikk päev Bogotas. Mu ööuni oli tegelt üsna lünklik,kuna ma pidevalt suutsin oma tekid kuidagi ära magada, et mul oli külm pidevalt. Nimelt Bogotas on külm...nagu Santa Elenas oli, et vaja ikka 2 tekki. Igatahes kui end korda tegin, siis sain ma kokku ühe sõbraga, kes peatus mu Armenia hostelis. Kuna ma olin sel ajal vastuvõtulauas tööl, siis tuli välja, et ta Bogotast pärit ja vahetasime numbreid. Tegemist on varajastes 30ndates Kolumbia kutiga, kes omab Bogotas kunstikooli. Ta tuli mulle siia mu peatuspaika järele...mootorrattaga! Nii, Bogota on teine koht mu reisimiste jooksul, kus mul on au olnud mootorrattaga autode vahel süstida. Ilmselgelt kaasreisijana, sest ma ise süstiks kohe kellegile tagant sisse 😂 Motikas on siinsetes maades vist levinum sõiduvahend kui auto, sest neid on tõesti palju. Samas on ka mugavam kohati ja siinne ilm lubab aastaringi sõitmist. Seega läksime ka meie Yamaha seljas hommikust sööma. Peale seda viis ta mind ühte hiiglaslikku parki, kus me veits jalutasime ja ta mul laterdada lasi mu reisimuljetest. Mulle väga meeldis see park, sest seal oli suur järv ning palju ruumi igast tervisesportlastele, koertega jalutajatele ja lastele. Mulle meeldib, kui linnas sees on sellised võimalused. Väga paljudes suurlinnades ei näe üldse rohelust. Nii et Bogotale üks plusspunkt kirja! Peale seda otsustasime minna ühte väiksemasse külakesse Bogota külje all, kuhu sõitsime mingi pool tundi. See oli üldvaates nagu ikkagi linn aga ilmselgelt võrreldes Bogotaga täielik köömes...nimeks oli Chia. No ongi köömes igas mõttes 😂 aga mulle meeldis seal. Ilmselgelt mind jõllitati justkui ilmaimet taaskord, kuna sinna turiste just palju ära ei eksi, aga ma ei lasknud end häirida. Jalutasime ka seal veidi ringi ja käisime ka lõunat söömas ehk tüüpilist selle piirkonna suppi - kana-maisisupp. Serveeriti riisi ja avokaadoga. Väga maitsev oli! Peale lõunatamist suundusime tagasi Bogotasse, kuna mu sõbral oli töökoosolek kella 14 ajal, nii et ta tõi mind tagasi mu "kodukohta". Ma otsustasin siin piirkonnas veidi ringi vaadata, kuna eile ma tulin ju pimedas ja panin aint elamuid veits tähele. Aga ka pimedas tundus üsna turvaline. Päevavalguses samamoodi. Siin on palju ärihooneid lähedal ja tihe sagimine käib pidevalt. Ilmselgelt Bogota on hiiglaslik ja mind on ikka hoiatatud ka teatud piirkondade suhtes ning siiski vaesus pole ka siit mööda läinud ehk on piirkondi, kuhu kindlasti ära eksida ei ole mõtet. Ja oma asjadel tuleb ka silma peal hoida. Ma üldiselt kotiga ringi ei käi, et tõmbaks vähem tähelepanu, aga ka täna Chias ringi käies üks mees mööduavast autost hoiatas meid, et üks paarike eemal hoiab meid vaatluse all, et ärgu me oma telefonidega väga hooletult ringi käigu (ma tegin purskkaevust pilti). Väga väärtuslik Samsung S5 on mul 😂 aga no ei tahtnud keegi mu "uusimat" mudelit...õnneks!

Igatahes terve õhtupooliku olen siin "kodus" inimeste seltsis  veetnud. Homme on mul teine ja viimane täispikk päev Bogotas ning plaan on oma lennupilet kusagil internetikohvikus (neid on siin palju) välja printida ning pärastlõunal pidin jälle oma Yamaha sõbraga kokku saama, et Bogota kesklinna minna avastama. 

Ah kuhu ma lendan? Kolumbia teise otsa. Sinna, kuhu ma esialgu üldse ei plaaninud minna, aga mul on külmetamisest kõrini ja tahan mere äärde....Kariibi mere äärde ehk siis Barranquilla, Santa Marta, Tayrona, Palomino ja Cartagena. Seega alates neljapäevast algab mu 2-nädalane rannatuur. Kindlasti ootab mind väga suur temperatuurimuutus, aga ma olen selleks higist kleepumiseks valmis, sest viimati oli mul nii palav Belizes ehk 3,5 kuud tagasi. Aga ma tahan veidi oma ihule värvi saada, sest kuigi on üldiselt ikka igalpool üsna soe olnud päevasel ajal, pole ma bikiine selga saanud väga pikka aega. Tunnen kohe kuidas mul D-vitamiini puudus on ja kõik randid ammu kadunud. Lähen nüüd sinna mälu värskendama. Järgmises postituses nagunii halan taaskord kui rõve palav on ja kõik kleepub ja ei ole jaksu ega isu elada 😂 Miks ma lendan? Sellel lihtsal põhjusel, et ma pole nõus sama raha eest 20h bussis veetma. See ei ole tore. Kuigi bussid on siin kõigi mugavustega, aga siselend on täpselt sama kallis ja vahest isegi odavam. Ning ainult tund aega! Seega jah - lendan! 

Kolumbia on ikka kuradi suur. Ja see pole üldse üks suurimaid maid Lõuna-Ameerikas. Ma ei tea kust kuradi ajusopist mina selle idee võtsin, et ma jõuan 6 kuuga terve Kesk-ja Lõuna-Ameerika läbi käia. Muidugi ma oleks jõudnud tunduvalt rohkem kui ma poleks üheski kohas vabatahtlikuna kauem olnud, aga ma oleks siis ka sel juhul praeguseks emotsinaalselt ja füüsiliselt jummala ribadeks olnud. Reisimine pole kerge...kaugel sellest! Eriti nii nagu mina seda teen...ja tuhanded teised vandersellid. Palju on trajektooride planeerimist, rahadega arvestamist, pikki istumisi, ootamisi ja äreeksimisi. Üksinda kõike seda läbi tehes ka emotsionaalselt laastav, sest pole kellegile toetuda ja kelle peale närvi minna. Aint iseendaga peab leppima. Aga see õpetab ka enda peale lootma ja ennast usaldama, nii et ilmselgelt kõigel sellel on oma ilu ja valu.

Minu viimaseks sihtkohaks jääb Ecuador aga seda alates veebruari keskpaigast. Praegu aga mul veel jäänud mõned nädalad Kolumbia maagia kogemisele ja peale 6 nädalat siin on mul tõesti enamus positiivsed muljed ja kindlasti tuleb neid veel juurde. 

Veits pilte tänasest päevast...

Kuulmiseni

K