Teadaanne

Nii, ma ei taha kyll kedagi shokeerida, aga annan siiski sellest teada, kuna mu blogistamine arvatavasti juhtub harvemini kui ma sooviksin. Nimelt varastati 2ra mu kott Kolumbia bussis, kus oli mu telefon, k6ik mu laadijad, veidi raha ja muud nipet-n2pet, seega olen ma v2ga limiteeritud kommunikatsioonivahenditega ja ilma t2pit2htedeta, sest ka mu tahvelarvuti laadija l2ks saagiks. Kahjuks ei ole ma ka finantsiliselt hetkel sellises seisus, et saaksin endale hakata siit uut telefoni ostma, seega tuleb ilma hakkama saada veel m6nda aega. Muidugi k6ige rohkem on mul kahju mul kaotatud piltidest, mis mul selle telefoniga tehtud oli ning enam ei saa ka rohkem pilte teha :(

Kuidas see siis juhtus? No buss oli pime ja ma vahetasin istet kui buss v2he tyhjemaks l2ks, et ma laiutada saaks. Yhes peatuses tuli peale yks kutt, kes mu taha istus, aga kellele ma t2helepanu ei p66ranud ning kui ma j2rgmine hetk yles 2rkasin, siis oli nii see kutt kui ka mu kott l2inud. Ma olin ikka p2ris korralikult ahastuses. Ja no kurat kui hea ikka on naiselik vaist, et ma ei otsustasin seekord oma passi j2tta teise kotti, mis bussi pagasiruumi l2ks, seega v2hemalt mul k6ik dokumendid alles. Tavaliselt ma kannan k6iki oma t2htsaid dokumente/pangakaarte enda l2hedal. Pangakaardid on mul tavaliselt spordirinnahoidjas, aga no passi sinna v2ga ei suru. M6nes m6tes 6nnelik 6nnetus. Oleks ma dokumentidest ilma j22nud, vot siis oleks kriis. Kyll ma omale uue telefoni ka saan kunagi, lihtsalt neid pilte ei saa ma kunagi tagasi. V2hemalt siin blogis mul m6ned olemas, kuid telefonis oli mul neid oluliselt rohkem.

Igatahes olen j6udnud Ecuadori ja oma vabatahtlikut66ga alustanud. Mu reisimine v6ttis kokku 26h aega, seega ma olin eile kohale j6udes ikka ysna sooda. Aga juba olen oma esimese t66p2eva yle elanud ja kuna ma t66tan ekstreemsporti pakkuvas firmas, siis sain t2na m66da k2restiku alla ronida ja viimases ka nagu bunjee-hypet teha k2restiku. V2ga 6udne oli ikka alguses, aga samas hea oli, et proovida sain. Ecuadoris on yks ilusamaid looduseid, mis ma n2inud olen. Palju m2gesid ja dzunglit. Ja t2nu m2gedele ka palju k2restikke. Ka see v2ike linnake, kus ma viibin - Baños - on igast kyljest m2gedega ymbritsetud ning mu toa aknast paistab k6rge k2restik. Uhke v2rk!

Igatahes palun mitte paanitseda ja solvuda, et ma ehk v2ga tihti pole saadaval, kuna mul lihtsalt pole mingeid vahendeid olla 24/7 saadaval. V2hemalt teate, et minu endaga ei juhtunud midagi, kuna ma lihtsalt magasin kogu krimitegevuse maha.

Kuuldavuseni

K

Cali

Laupäeva varahommikul lendasin Medellinist Calisse. Mu esimene Viva Colombia lend, mis hiljaks ei jäänud. Muidugi veits oli isegi kahju, kuna ma jõudsin ülivara Calisse (kella 6 ajal) ja pidin oma sõbra üles ajama. Enne tema juurde minemist käisin veel bussijaamas, et uurida pühapäevaste ööbusside kohta, millega Ipialesesse sõita. Hetkel olengi sellesamas bussis ehk algas mu 11-tunnine retk Ecuadori poole.

Õnneks mu sõber end häirida ei lasknud sellest, et ta üles ajasin ja me tegelt mõlemad magasime edasi peale lühikest tervitust. Ma olin ju alates kella 3st öösel üleval, seega ööuni oli üürike. Nii kui tekki ja patja ja diivani nägin, siis oli tsaupakaa 2 tunniks. Kui me mõlemad enamvähem triksis-traksis olime (erinevate mereandidega supp...nämma), viis mu sõber mind kohaliku toitu sööma ning hiljem linnaga tutvuma. Ta on kohalik ning hariduselt arhitekt, seega temaga oli huvitav käia, kuna ta teadis igast fakte ja detaile erinevate ajalooliste hoonete kohta. Sain proovida veel igasuguseid muid kohalike hõrgutisi (nt. Suhkruroomahla). Meie laupäevane linnaretk lõpes kohalikus kohvikus purgist kohvi joomisega...väga huvitav lähenemine. Õhtupoolikul oli mul aega paar tundi lebotada, kuna mu sõber on hull jalkafänn ja läks oma tiimile kaasa elama ning peale seda suundusime salsa-baari. Nonii, Cali on kuulus salsa-tantsimise poolest. Kas mulle meeldib salsa? Eem, ei saaks öelda, et ma sellest vaimustuses oleksin. Mulle meeldib vaadata, kuidas paarid tantsivad ja on imetlusväärne kuidas minuvanused ja isegi nooremad eelistavad niimoodi oma laupäevaõhtut veeta. Minu jaoks on see muusika liiga lõbus. Liiga palju on katsumist ja puusade hõõrutamist. Mul on küll rütmitunnetus (vähemalt mu enda arust), aga ma lihtsalt ei oska end vabaks lasta kui ma olen ümbritsetud nii paljude heade tantsijatega ja siis ma seal umbes üritan enamvähem mitte oma parteri jalgu ära talluda 😂 mu sõber aga oli väga hea tantsija ja kohe nagu omas elemendis. Eks ma ikka veits sain tantsidan aga pole midagi sellist, mis mind nüüd ära võlus ja hakkaksin Calisse kolima. Me tegelt polnud väga kaua seal salsa-baaris, kuna meil mõlemil oli tegelt pikk päev ja väsinud. Koju jõudes istusime veidi rõdul enne magamaminekut, kus mul oli au kuulda oma sõbra musikaalseid oskusi ehk ta laulis kitarri saatel, aga ta oli omaenda versioonid teinud tuntud lauludest. Taaskord kadestusväärne, kuna mu enda pilliõpingud jäid kunagi unarusse ning oma reisimiste jooksul olen kohanud palju inimesi, kes omalkäel on õppinud kitarri mängima, seega eks mul väike soov on ka see pill taaskord tuttavaks tinistada. 

Täna ehk pühapäeval oli mul kella 18ni aega ehk suht terve päev, seega mu sõber viis mu tõelist favelat ehk vaeste linnaosa vaatama...kõrgustest! Ehk siis olid sellised kaabelmetrood, mis selle linnaosa kohal tiirutasid. Ühes aias oli ahv keti otsas, teises pesi üks naine teist alasti naist....no tõsine dzungel. Kõik majad olid nii üksteise otsas ja väga halvas seisukorras kitsaste tänavate rägastikus. See pidi ka üsna ohtlik kant olema, seega me sinna kõndima ei läinud, vaid "imetlesimegi" aint kõrgutest. Tegelt päevavalges ei tundunud see ohtlik, kuna paljudest kohtades kõlas valju muusika ning käis tihe sagimine ja tänavakaubandus, aga kindlasti oli rohkem ahhetamist, et mis tingimustes inimesed ikka elavad. See oli meile mõlemale seiklus, kuna ka mu sõber polnud seal enne käinud. 

Cali on kindlasti külastamist väärt ja omamoodi kunstilinn. Palju näeb erinevatest perioodidest arhitektuuri, väga uhket tänavakunsti (graffiti) ja pühendumust salsale. Cali tundus ka palju rahulikum võrreldes teiste suurlinnadega ja kindlasti ka palju rohelisem.

Hetkel olen siin bussis ning homme hommikul sisenen oma 10ndasse ja viimasesse riiki - Ecuadori. Muidugi mu bussireisid selle 11-tunnise bussiga ei lõpe, sest ka Ecuadoris on mul vaja leida tee Bañosesse, mis piirilt üle 400km kaugusel asub. Ma arvan, et mul on see ûks pikemaid reisimisi kogu 5 kuu jooksul  ehk bussides pea 24h järjest. Aga eks ma muljetan kui kohale jõuan oma lamedaks istutud tagumikuga 😂

Kuuldavuseni Ecuadorist

K.

Tagasi Santa Elenas

Ma vabandan eelmise postituse kirjasuuruse pärast, aga kuna mul polnud Cartagenas interneti, siis ma kirjutasin selle postituse juba varem valmis ning hiljem kopeerisin ta siia blogi faili, aga nende kirjastiilid ja -suurused olid erinevad, seepärast oligigi eelmine postitus kõigile prillikandjatele ideaalne lugemine 🤓😂

Igatahes teisipäeval jõudsin ma tagasi Medellini ehk täpsemini siis Santa Elenasse. Muidugi mu Cartagena võõrustaja vedas mind taaskord alt ehk lennujaama ta mind ei viinud nagu ta juba eelnevalt ammu lubas, sest ta kadus lihtsalt seesama hommik sõnagi lausumata kodust ning muret tundmata kuidas ma üldse väravast välja saan ilma võtmeteta. Pidin teised seal ööbivad sakslased üles ajama, et neilt võtmed saada ja end välja lasta. Aga mul oli hea meel, et sealt seapesast minema sain, sest kuigi ma koristasin seal päris korralikult pea iga päev, olin ma siiski ainuke, kes 5 inimese järel koristas. Ka need sakslased väga ei hoolinud, et pliit lihtsalt ujus õlisn, et tühjad pudelid igalpool põrandal jalus olid ja prügikastid üle ajasid...mis kukkus, see jäi! Õudneee!

Minu lend Cartagenast Medellini ilmselgelt hilines. Elagu Viva Colombia lennufirma! Olen nendega paar korda lennanud ja ükski lend pole õigeaegselt läinud. See on siinne odavlennufirma aga no peale odavuse ei saa sealt midagi. Õnneks oli suht hommikune lend, seega see pooleteisttunnine hilinemine ei muutnud väga midagi. Rionegro lennujaamast (Medellinist) sain bussi otse Santa Elenasse, seega ei pidanud pikalt jurama. Pealegi reisisin ma koos ühe Kanada kutiga, kellega ma Cartagenas läbi ühise tuttava tutvusin ning kes alles alustas reisimist, seega otsustas lampi Medellini tulla. Seltsis segasem!

Igatahes mu 3 päeva siin Santa Elenas on ülikiirelt möödunud. See hostel, kus ma vabatahtlik olin ja hetkel ka peatun, on päris palju 5 nädalaga muutunud, nii et mul oli päris palju uudistamist. Pealegi täpselt samal päeval olid praegused vabatahtlikud (üks inglise noorpaar) leidnud metsa jäetud umbes 3-4 kuuse kutsika! Ta oli nii alatoidetud ja arg, kuid praeguseks juba hästi iseseisev ja täis mängulusti. Õnneks mu hosteli omanik oli nõus, et see kutsikas võib siia jääda, kuna neil nagunii siin palju koeri. Aga õudne kui südametud on inimesed, et noore koera niimoodi metsa surema jätavad 😔 Aga lõpp hea...kutsul on uus kodu ja uus nimi - Mowgli!

Homme varahommikul on mul lend Medellinist Calisse, mis asub veidi eemal sealt kohviregiroonist, kus ma juba olin, aga lähemal siiski Ecuadori piirile. Mu esialgne plaan oli sealt kohe bussiga edasi minna kuni Ecuadori piirini, aga mul on üks kohalik sõber Calis, kes mind veenis, et ma siiski ühe päeva seal veedaksin, et ta saab mulle ringi näidata ning siis sealt pühapäeval ööbussiga Ipialesesse suunduksin (Calist Ipialesesse - Kolumbia linn Ecuadori piiri lähedal - on bussiga 11h). Igatahes ma arvatavasti saan ka suht esimest korda n.ö välja mindud oma reisimiste jooksul. Cali on nimelt kuulus oma salsa-tantsimiste poolest. Pealegi sain ma juba "sugeda", et miks ma pole kordagi Kolumbias oldud aja jooksul peol käinud. No pole juhtunud noh 😂 Korra argentiina kuttidega aastavahetusel käisin kusagil techno-muusika baaris aga see oli õudne plekilõhkumine 😂 ehk seekord läheb edukamalt.

Kuuldavuseni

K

Cartagena

Olen Cartagenas olnud pea terve nädala. Kahjuks pole olnud mul regulaarset internetiühendust, kuna mu Couchsurfingu võõrustajal pole veel sellist “luksust”, kuna temaarust on see suht needus majas 😂

Aga algusest...eelmise teisipäeva hommikul startisin Santa Martast Cartagena poole. Muidugi mu mu kella 11ne buss saabus kell 12 ning keegi isegi ei söandanud tulla mainima, et buss hiljaks jääb. Tüüpiline! Vähemalt mul polnud igav ehk mind jõuti juba esimese paari minutiga bussijaamas naiseks paluda 😂 no seda on ennegi juhtunud, et kohalikud machod nii muuseas mainivad, et nad on vabad ja vallalised, kuid seekord ma sain lausa analüüsi, et miks just TEMA sobib mulle abikaasaks. Tegemist oli mingi 30ndates lühikese pässakaga, kes oma jutu järgi teeb karjääri sõjaväes ning mul oleks just sellist militaarvenda vaja, sest tema arust vajan ma just temasugust Kolumbia abikaasat. Ahsoo! Kuna ma tema veenmisega ei nõustunud või läks tal buss, aga õnneks jättis ta mind rahule. Lõpuks kui mu buss tuli ning kõik peale said, siis mu kõrvale istus hilistes 50ndates mees. Juba teadsin ette ära, et sealt tuleb peagi mingi muinasjutt. Ei pidanud kaua ootama kui onuke hakkas huvi tundma, et kust ma pärit olen ja miks ma üksi reisin. Ta ise oli pärit Liibanonist. Madala profiiliga narkoärikas nagunii...sõidab bussiga. No peale ristküsitlust tuli ära see kutse, et ma võiks Cartagenas temaga kokku saada. Joppaidii! Ma üristasin küll end igast muude asjadega tegevuses hoida (raamat, telefon), aga no mehed ei saa ikka üldse aru, et sa pole huvitatud. Õnneks läks ta Barranquillas maha ning ülejäänud aja ma sain rahulikult laiutada. Cartagenasse jõudes tutvusin ma ühe Inglise neiuga, kes ka sama bussiga Santa Martast tuli, aga ma ei tea kus ta istus, kuid Cartagena bussijaamas olime me mõlemad suht nõutud. Tuli takso võtta. Kuna ta eriti hispaania keelt ei rääkinud ning ka teadis, et nagunii taksojuhid tahavad topelt arveldada, siis tuli ta mult küsima, kuhu ma lähen, et äkki mõtekas koos minna. Tuli välja, et me läksimegi suht samasse rajooni. Muidugi alguses taksojuht kohe oma diiliga, et 25 000 pesot (8€) nägu aga bussijaamas oli taksohindade tabel regioonidega ning maximum, mis nad küsida võivad oli 25 000, seega mis kuradi matemaatikaga ta meilt 50 000 tahtis? Ilmselgelt hakkas ta kohe kokutama kui me vaidlema kukkusime ning summa kukkus kohe 50%. Kaarnad raisk! Aga vähemalt jõudsin piirkonda kus mu Couchsurfing pidavat olema. Kuna olin oma võõrustajaga kokku leppinud, et ma helistan talle kui siin kohal olen, et ta siis tuleb mulle vastu, kuna ta elab raudaiaga piirkonnas, kuhu ma poleks ise sisse saanud. Kuna ma jäin tänu bussi hilinemisele üle 2h hiljaks, siis ilmselgelt ta juba paanitses, et kus kurat ma olen. Pime ka juba aga no ma pidin otsima kohta, kust ma helistada saan (siin saab suht igal nurgal telefoni laenata veidi makstes ja on odavam kui oma numbriga helistada), kuid kuna oli suht õhtu, siis väga paljud kohad olid juba kinni. Lõpuks ikka leidsin ühe koha, aga siis mu võõrustaja ei võtnud vastu. Mul kohe paanika, et mis ma nüüd siis teen. Õnneks sundisin end rahulikuks ning helistasin paar minutit hiljem uuesti...õnneks seekord ta vastas ning tuli mulle vastu. Tegemist on 24a kohaliku kutiga. Ta elab ükski 2-toalises korteris, aga kõik on väga algeline ja no pole interneti. Muidugi alguses ma sain suht šoki ehk kuna ta on suht noor ja elab üksi, siis ega teda väga ei koti, mis oludes ta elab. Igatahes väga sitane oli kogu ta elamine. Mina oma puhtusearmastusega olin justkui “põrgusse” sattunud. Mu saabumine algas ta nõude pesemisega, sest lihtsalt polnud millegiga süüa teha, aga terve kraanikauss oli musti nõusid täis. Õudne! Tema muidugi ei saanud aru miks mind selline elukorraldus häirib. Terve õhtupooliku me vaidlesime erinevate elustandardite üle ja mul oli vahepeal tunne, et ta viskab mu välja, kuna ma ta kodu olukorda julgesin kritiseerida. No kurat tal on siiani jõulukuusk toas!! Muidu mind poleks häirinud, aga kuna ta rääkis, kuidas ta Airbnb (ühte tuba välja üürida) teha tahab, siis ma ütlesin talle kohe, et mul oleks mark sellise toa eest raha küsida. Kõik kohad olid mingit pahna täis. Esimene öö ma ei maganud üldse hästi,kuna mu voodiriided haisesid nii rõvedalt. Ma kujutan ette, et neid polnud ta mingi pool aastat pesnud ning magas ise samadega enne mind. Vastik! Igatahes järgmine hommik käskisin tal kõik pessu toppida. Vähemalt on tal pesumasin ja kuulas sõna. Kui pesud pestud, viis ta mind randa. Ta on tegelt tore kutt, aga hästi tujukas ja trotsi täis. Ta oma vanuse kohta üsna palju draamasid üle elanud (ta lapsed lahutati temast), seega ta on nagu vihane ja hoolimatu kõige ja kõigi suhtes. Aga siis tuleb normaalne tuju, kus ta tahab suhelda ja on mulle iga hommik süüa teinud ning viis mind randa ja tutvustas linna. Muidugi samal ajal on meil alati diskussioonid igal teemal ja talle meeldib vaielda. Ja solvub kui mul igale ta negatiivsele argumendile midagi vastu on öelda. Algul ma mõtlesin küll, et mul tuleb siit kiiremas korras lahkuda ja kirusin end, et ma oleks vabalt võinud Santa Martasse kauemaks jääda, aga nüüd tuleb mul suht nädal siin sita sees elada ja ta maailmavihkamist kuulata. Aga juba teisel õhtul olin ma paremini meelestatud, et kui mul on võimalus midagi ta elus positiivsemaks muuta, siis ma teen seda ehk ostsin puhatusvahendid ja põhimõtteliselt kraapisin tal selle korteri puhtaks nii palju kui  võimalik oli. Ta algul küll naeris mu üle, et ma olen jube printsess ja ärahellitatud, et kõik peab puhas olema, aga kui ma lõpetanud olin, siis tuli mind kallistama ja tänas, et ma ta sita seest välja kaevasin. Järgmisel päeval tuli tal siia  ööbima üks saksa paarike ja ka siis palus ta mind, et kas saan selle vaba toa neile ette valmistada. No sai ise ka aru, et rõve on pakkuda kellegile tuba, mis nii sitane on. Eriti kuna tal pole siin erilisi luksusi pakkuda, siis vähemalt hoidku see minimalistlik elukorraldus puhas. Seletasin talle ka kui lihtne siit mingit parasiiti oleks saada endale ning ta peab ikkagi rohkem vastutama oma “üüriliste” heaolu eest. Kuna tal on 2 tuba, siis teise toa koristas ta ise, kuna seal oli veel palju ta enda ja laste asju, mida ma parem ei hakanud näppima. Igatahes jah, ma olen siiani ellu jäänud ning kuigi me saame enamus aja läbi nagu kass ja koer, aga kuna ka ma oskan ülisarkastiline olla, siis ta väga ei kipu enam vaidlema minuga. See rand, kuhu ta mind kohe teisel päeval viis, oli selline õige Kariibi rand...ülihelesinine meri ja enamasti mustanahalised. See oli pigem saar (Isla Barú), kuid sinna sai mööda maismaad. Nagu ma aru sain, siis oli see osa Cartagenast aga peale tehisjõe rajamist sai see maa-ala eraldatud ning tekkis justkui saar, seega sinna saab siiski üle silla sõites.

Cartagena mulle täitsa meeldib. Siin on küll üks osa, kus on aint tehased (nafta töötlemine), kuid samas vanalinn ja kesklinn on kõik mu peatuspaigast jalutuskäigu kaugusel ning külastamist väärt. Sain ka käidud ühes linnuses, mis on säilinud 16ndast sajandist, aga ma ei ütleks, et see oli jube lahe. Oli aru saada, et palju on restaureeritud ja täielikult ülemaksustatud turistilõks. Vähemalt avanesid sealt head vaated tervele linnale. Cartagena on kindlasti ka üks kuumemaid kohti Kolumbias. Tundub küll, et pidevalt on tuul, aga samas päike ikka kõrvetab korralikult samal ajal. Ma olen ikka väga pruuniks saanud lihtsalt ringi käies, aga no ma ei saa kurta, sest D-vitamiini ma siia otsima tulingi ju. Nüüd siis sain küllaga 😉 Kes teab, millal jälle nii sooja saab, seega ma pigem ei virise, et pidevalt kleepun 😂

Homme lendan ma siit Medellini 4 päevaks ning nädalavahetusest algab suht nonstop reisimine Ecuadori. Enamus mööda maismaad muidugi. Ecuadori peaks ma jõudma täpselt nädala pärast, nii et seal jääks ka mul pea kuu aega. Ecuador palju väiksem võrreldes Kolumbiaga ja ma juba ammu lubasin end sinna vabatahtlikuks ühte ektreemspordikeskusesse, nii et viimane aeg ka ise midagi uut proovida ning aktiivsemaks hakata. Kõik 2 aasta jõusaalipingutused on selle 5 kuuga kadunud kahjuks 😔 No samas ma teadsin, et selleks, et kogemuses võita, pean ma millestki loobuma ning rutiinne treening oli üks neist. Aga küll ma end tagasi ilusaks kükitan kui rutiini juurde naasen. Pealegi siiani pole mul abieluettepanekutest puudust tulnud ning mind alles hiljuti kutsuti Flaca (kondike), nii et pole väga hull 😂

Vot sellised siis on lood ja laulud Cartagenast. Cartagenal on tegelt väga huvitav ajalugu kasvõi niisama lugemiseks, kuna terve linn justkui tundub olevat ümbritsetud kõrgete müüridega. Need olid ehitatud piraatide ärahoidmiseks. Muidugi on ka Cartagenal suht kurikuulus maine narkootikumide pärast, aga samas viimaste aastatega on see kasvanud üheks ohutumaks linnaks, kuid ettevaatus siiski tuleb kõikjal kasuks.

Medellinis ma peatun seal mägedes, kus ma vabatahtlik olin. Tutvused! Juba otsisin sokid välja, kuna kliimamuutus saab korralik olema. Peaasi, et haigeks ei jää ja päevitus ära ei kuku, aga ma vähemalt tean, et kõik mu 7 koera ootavad mind 😍

Pilte Cartagenast..

Kuuldavuseni

K.

Nädalavahetus rannas

Veetsin terve eelmise nädalavahetuse Playa Los Angeleses...ilma elektri ja internetita! Ja ma jäin täitsa ellu. Nimelt tutvusin viimati Santa Martas käies kohalikega, kes mind endaga kaasa kutsusid. Kuna ma olin eelnevalt Los Angelese rannas käinud, siis teadsin kui pea inimtühi ja rahulik seal oli ning seega otsustasin nendega ühineda. Pealegi pole ma kunagi väga tähistaeva all maganud, nii et uus ja huvitav. Seega läksingi reede pärastlõunal Palominost tagasi Playa Los Angelesse, kus minuga ühinesid Santa Martas tulnud sõbrad. Kuna sellel ajal oli juba pimenemas kui me jõudsime, siis ega pikka pidu polnud. Näidati meile magamiskoht kätte...võrkkiiged! Ma pole elusees pidanud kusagil kiigus magama, aga siin on see jube tüüpiline. Paljud minusugused rändurid ka kannavad oma võrkkiike kaasas, kuna neid müüakse siin suht igalpool ja saab üsna odavalt läbi, kui ise oma kiik üles riputada ning magada kus juhtub. Ka paljud hostelid pakuvad sellist võimalust. Ma olen sellistes hostelites olnud, aga mitte võrkkiiges maganud. Igatahes seekord oli mul see võimalus. Ma ei ütleks, et see väga odav lahendus oli seal, kuna seal rannas oli ainult yks n.ö puhkekeskus, kust sai laenutada telke, võrkkiike või majutust (ka karavanide parkimisplatsid olid), seega oli neil võimalus hindasid konkurentsivabalt üsna kõrged hoida. Odavam kui hostel, aga mitte suur erinevus. Aga see selleks..kuna nende eesmärk oli loodust ja rahu hoida, siis puudus sealt elekter ja seega ka internet. Ühesõnaga valgust oli hommikul kella 6st õhtul kella 18ni. Peale seda oli pilkane pimedus ja palju küünlaid igalpool ning taskulampe liiklemiseks. Tegelt seal ikka oli üks restoran ka, kus elekter oli, aga see oli nii nõrk, et ma ei saanud kunagi oma telefoni täislaaditud...5h ja 81% 😂
Esimene öö ma magasin suht kaootiliselt, kuna oli üsna tuuline ning ma polnud selle asendiga harjunud. Ma ei ütleks, et see ebamugav oli, aga lihtsalt harjumatu ja minu magamisstiili (diogonaalis üle voodi) arvestades on raske ühes asendis magada. Laupäeva hommikul sõime seal kohalikus restos hommikusööki (väga head toidud olid seal ja värsked mahlad) ning algas mu kaasaelamine...surfamisele! Nimelt üks mu sõpradest on tõsine surfikutt ning Los Angelese rannas on korralikud surfilained. Paar tundi surfas ja ma lebotasin koertega päikese käes. Nimelt oli mul taaskord paar kohalikku koera seal, kes mul pidevalt kõrval istusid. Seal kasvas ka arvukalt kookoseid, seega sain nautida värsket kookosvett ja süüa kookost juba vähe rohkem valminud kookostest. Lõunasöögiks me valmistasime ise pastat, kuna seal oli ka väike väliköök kõige vajaminevaga, et ka ise süüa teha ning kuna ma olen juba suht vilunud reisija, siis mul on alati esmavajalik endal kaasas (kaerahelbed, pasta, riis, kohvi ja veel nipet-n2pet). Kunagi ju ei tea kuhu satub ja mul on olnud neid olukordi, et jõuan kusagile üsna hilja ning suht näljas, kuid kuna ymbrust ei tunne ja ei taha pimedas hulkuma minna, siis on hea kui tagavaraks kasvõi midagi on. Peale lõunasööki oli jälle surfamise kord, aga seekord ühines mu sõbraga veel päris mitu samasugust...neil iganädalavahetuse traditsioon! Õhtupimedus möödus meil rannas kõik kambakesi tähti vaadates ja reggae kuulates. Täitsa lõpp kui palju tähti oli! Ma pole enne nii palju tähti näinud ja need kõik tundusid nii lähedal. Kuna ma olen ekvaatorile üsna lähedal, siis arvatavasti see ka mõjutab. Mu sõber veel näitas, et kui jalaga üle märja liiva tõmmata, siis see oli täis nagu väikseid tulukesi..plankton! Tähistaevas oli justkui maal ja taevas...üliilus!! 😍

Teine öö ma magasin juba palju paremini võrkkiiges...kuumus väsitab. Ma siiski ei usu, et see parim asend magamiseks on, aga no kogemus siiski eelkõige..eriti just lainete kohin ja erinevad hääled džunglist. Pühapäev möödus taaskord surfates. Sain ka proovida, aga ma ei hakka kommenteerima kui edukas ma olin...igast trikke tegin, aga need ei olnud väga surfilaual, vaid lainetega võideldes 😂 Ja oi kuidas see väsitab. Üldse ei imesta, et enamus surfikutte nii heas vormis on. Peab ikka vastupidamist, tasakaalu ja jaksu olema. Au ja kiitus! Täiega tahaks ise ka osata, aga no Euroopas ikka annab neid laineid otsida ja peaks ikka elama kusagil, et saaks suht igapäev harjutada, mitte nii, et korra aastas. Koli kasvõi Kolumbiasse! Ja teine päev lõpes delfiinide nägemisega!

Eile õhtul tulin koos oma sõpradega tagasi Santa Martasse, kus ma taaskord hostelis olen kuni homseni ehk teisipäevani ja siis lähen Cartagenasse, kus mind uus Couchsurfing ootab. Mul umbes nädalake on veel siin Kariibidel ning algab mu teekond Ecuadori poole. Vähemalt on mul taaskord üsna tugev päevitus peal...kohe parem olla ja näen nagu ilus kodutu välja oma väljakasvanud, pleekinud ja takkus juustega 😂 Vähemalt kohalike täkkude jaoks ma olen ikka nagu Miss Galaxy 😂

Igatahes järgmised muljed juba Cartagenast!

Pilte ka..

Kuulmiseni

K

Palomino

Veetsin 2 päeva teises mereäärses külas nimega Palomino. Olin enne selle kohta veidi kuulnud oma sõpradelt, kes siin olid kusagil vabatahtlikud, seega nad ei jõudnud ära kiita kui äge ikka Palomino on. No ma siia huvipärast tahtsin ka ära näha, millest see õhin tuli.

Palomino on Santa Martast umbes 2h bussisõidu kaugusel aga just arvukate peatuste tõttu. Ma jõudsin Palominosse kella 11 ajal kolmapäeva hommikul ja veits olin kohe shokis. No ühesõnaga on see nagu bensiinijaama peatus tee ääres, kus paar söögiputkat ja mu hostel ka kohe tee ääres. No tore! Registreerisin end siis hostelisse ja õnneks sain ka kohe asjad ära panna. Hosteli omanikud olid hullult sõbralikud ja kohe pakuti külma värsket mahla ja seletati kõik ãra. Vahetasin siis riided ära ja kuna oli enamvähem lõunasöögi aeg, siis lãksin ûmbrust uudistama, kuna ei saa ju olla, et nii populaarne koht ning pole midagi. Igatahes mu hostelist rannani on u. 1km kõndida mööda kruusatãnavat. Siin samuti nagu ka Tagangas, ei ole asfalteeritud tãnavaid. Teel randa nägin mitmeid hosteleid ja söögikohti. Rand oli taaskord helesinise veega aga suurte lainetega. Rannas oli päris arvukalt rahvast, aga mitte nii, et kôik ûksteise seljas oleksid elanud. Ja muidugi paar söögikohta ja mitmeid müügimehi, kes oma kaupa käisid pakkumas. Esimesel päeval ma rannas maha ei istunud, kuna peale Playa Los Angelest tahtsin paar päeva vahele jätta. Igatahes õhtupooliku veetsin hosteli aias võtkkiiges oma raamatut lugedes ja lãksin suht vara magama,  kuna see kuumus väsitab ikka korralikult.

Järgmine hommik ehk eile siis sõin hosteli poolt pakutavat tasuta hommikusööki, mis võrreldes Santa Marta sai ja banaaniga oli ikka vãga korralik. Siis panin oma rannavarustuse (liivaämbri ja kühvlid 😂) kokku ja suundusin juba kell 11 randa, kuna terves Palominos läks elekter ära ja siseruumides oli lausa hull viibida ilma puhurita. Rannas sättisin end ühe palmipuu varju, et ma otseselt päikese käes poleks ning süvenesin oma raamatusse. Polnud kuum, sest pidevalt oli tuul ning kãisin paar korda ka vees. Aga ega siin ujuda väga ei saa, sest surfilained on ja veealune tagasivoog ka nii tugev, et on tegemist, et üldse end püsti hoida. No ma isklikult pole eriline suplja ka, et kiirelt Arubale ja tagasi (550km üks ots), nii et piisas korra kui laine üle pea lõi ja higi maha pesi. Niimoodi ma siis lamasin seal 3h raamatut lugedes ja muusikat kuulates ning paari müügimeest veendes, et mul tõesti pole vaja nende kõiki isetehtud ehteid. Muidugi ma saan aru neist, kelle sissetulek sõltub oma käsitööst ja vãga palju on väga ilusaid asju, aga no kes kurat kannab nii palju raha endaga kaasas, sest ilmselgelt kohe alguses antakse sulle ülisuur summa. Eriti kui ma ükski rannas olen ja tean,et pean oma asjad ajutiselt üksi jätma, kui vees käin, siis ma ei vea niimoodi raha kaasa, et ma saaks sealt rannast lahkuda nagu Mr.T A-Rühmast 😂 Pealegi enamus asju oli nöör ja mingi kivi/teokarp, mis nad rannast on leidnud. No nahhui ma maksan selle eest kui ma saaks ise otsida endale ja nööriga kaela panna. Kusjuures leidsingi! Siin on üllataval kombel palju valgeid teokarpe, millel on looduse poolt juba nööriauk olemas. Ja täiesti tasuta!

Tegelt Palomino on üsna kallis. Kuna ta on suht eraldatud kohas ja mõlemad suuremad linnad (Santa Marta või Riohacha) on pea 100km kaugusel, siia annab see siinsetele ûksikutele vãikestele poodidele ja söögikohtadele õiguse oma hindu üsna laes olla. Siin näiteks ei saa söönuks (ilma joogita) alla 12 000 peso (pea 3€) kui näiteks kusagil linnas on lihtne leida kohti, kus saab supi ja prae lõunaks 8000 peso eest. Aga samas on minusuguseid siin palju. Siin on samas üsna peorohke ehk iga õhtu ikka tuli igast poest (mis õhtutel baarideks muutusid) kõva muusika ja rahvas läilas. Muidugi ei puudu siit ka noored kohalikud kutid, kellel on "tähtis" mootorrattatakso juhi amet, seega on kõik tee ääred neid täis ja kohe agressiivselt pakuvad kõiki oma teenuseid kui bussist maha saad. Ka mind taheti mu hostelisse viia...üle tee 😂 aga jah, tavaliselt nad pakuvad, et viivad randa. No kurat 1km ma jõuan käia ka aga tundub, et nad siiski elatavad end ära, sest on neid udupäid, kes usuvadki, et nende hostel on ülikaugel. No siin väikestes külades pole miski väga kaugel, aga samas ma olen aru saanud, et kohalike jaoks on kõik, mis on vähemalt 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, on lihtsalt ülikaugel, et enne jõuab surm kätte kui sihtkohta jõuad. Latiinod!

Ma ei ütle, et Palomino halb koht oleks, aga soovitavalt veidi rohkem eeltööd teha ehk kui näiteks on võimalus ise süüa teha hostelis, siis elatab end odavamalt ära, aga ma eile tutvusin inimestega teistest hostelitest ja enamus ütlesid , et neil kohvik/restoran hostelis, seega köögikasutusvõimalused on piiratud. Nagu ma minu hostelis, et alles alates kella 10 õhtul võib oma tarbeks kasutada, sest muul ajal on seal kokad, kes kõike kasutavad. No hea äri muidugi, sest ei antagi valikut, vaid peadki väljas söömas käima koguaeg või siin hostelisse veel investeerima. Muidugi müüakse siin ka kõiksugu tuure eluhinna eest. Üks Slovakia neiu, kes minuga ühes toas oli, läks täna 4-päevasele matkale....850 000 pesot....see on pea 300€!!! Täitsa sassis! Et kusagil metsas selle kuumaga matkata. Siinsete hindade juures on see ikka väga kallis, aga no kõigil on erinevad huvid. Samamoodi Tayrona rahuspark, mis hullult populaarne on...43 000 maksab aint sinna sisenemine. See on mets! See ei kuulu mitte kellegile, aga ikka on leitud viis kuidas raha teha, sest sealt metsast läbi saab ilusatesse randadesse. Ka Playa Los Angeles kuulub sinna, aga metsa on vähem enne randa, seega on sel eraldi sissepääs aga samas mu eelmine Couchsurfingu võõrustaja ütles ka, et vahest ikka üritatakse ka sinna sisenemiseks hinda küsida, aga et me olime suht õigel ajal, et polnud kedagi seal meilt midagi nõudmas.  Idiootsus! Nagu nad oleks selle ranna sinna ise pannud. Tihti ei tehta ka midagi, et neid randu/metsasid puhtana hoida, sest ilmselgelt kõik need turistid (eriti kohalikud) jätavad täiega endast prahti maha. Ei ole austust oma maa vastu inimestel. Aga selline suhtumine on olnud pea kõigis riikides, kus ma peatunud olen oma reisi jooksul...kõik teeääred on paksult prügi täis. Jube!

Igatahes sellised on mu muljed Palominost. Siin noorematel või grupis reisivatel inimestel kindlasti on huvitavam. Muidugi rand on ilus ja samas on ikka suht aegluubis elu, aga pikalt mul isiklikult siin ei meeldiks. Ehk mul ka kohati reisiväsimus, seega kõik on hakanud tunduma suht ühesugune. Aga ma täna lähen telkima 2 ööks randa, nii et midagi uut mul ka, kuna ma pole elusees kusagil niimoodi käinud. Eks ma muljetan!

Veidi pilte Palominost..

Kuulmiseni

K.

Taganga & Playa Los Angeles

Olen alates laupäeva õhtust olnud Tagangas oma Couchsurfingu võõrustaja juures. Tal on siin külalistemaja, seega olen ilusti siia mahtunud. Ja mul on siin 4-kuune labradori kutsikas, kes mu käed on oma teravate hammastega punasetriibuliseks mänginud 😂

Taganga on väga chill ja üliväike külake Santa Marta külje all. Siin pole korralikke asfalteeritud tänavaid, vaid kõik tolmab. Ainult tänav, mis Santa Martast Tagangasse toob, on korralik. Tagangas on ülipalju vãikeseid hosteleid, poode (kus vajaliku saab, aga pole erilist valikut) ja restorane/baare. Mingit luksust siin pole, aga mulle meeldib siin. Kuigi siin palju minusuguseid, ei häiri see mind, kuna kuidagi võrdselt oleme me kohalikega jagunenud. Minu võõrustaja on 40ndates kohalik mees, kes on küll tegelt Bogotast pärit, aga juba palju aastaid Tagangas elanud ja seda külalistemaja pidanud koos oma emaga. Esmaspäeval käisime me koos ka Los Angeles-nimelises rannas, kuna Taganga rand on alati nii ülirahvastatud ning kuna Taganga asub nagu lahesopis siis liivaosa on suht limiteeritud, seega mu võõrustaja otsustas, et tutvustab mulle oma lemmikranda - Playa Los Angeles.

Los Angeles asus Tagangast umbes tunnise bussisõidu kaugusel ja oli täiesti inimtühi. Ja türkiissinine vesi! Santa Marta ja Taganga merevesi on tume, aga Los Angeles kuulub Tayrona rahvuspargi alla ning sealt alates on kõik rannad helesinise mereveega. Ma lausa nautisin seda vaikust seal. Eks ikka mõned üksikud inimesed seal ikka olid ka, aga need olid enamus lastega pered ning kuna rannaosa on pikk ja lai, siis keegi jalgu ei jäänud. Me olime seal pea 4h ja tundus justkui oma privaatrannas oleks. Randa viis tee läbi pargi, kus kasvasid banaanid, papayad, kookosed ja igast muud söödavat. Ma muidugi olin nagu laps kommipoes (kuigi ma olen ka kommipoes siiani väga elevil), kellel kõikidest värvidest ja lõhnadest pea laiali otsas on. No ma ei ole enne lillade lehtedega taimi näinud! Kõik oli väga eksootiline. Ja kui palju pelikane! Need on nagu lendavad dinosaurused...eriti hirmuäratav, kui terve parv üle neid lendab. Kuulsin, et kusagil lähedal, kuhu ma homme suundun, saab näha roosasid flamingosid. No parem oleks!!

Igatahes Tagangast alates on rohkem seda Kariibi elustiili tunda ehk kõik käivad paljajalu igalpool, reggae-muusika ja elu justkui kãib aegluubis. Homsest liigun ma edasi Palominosse, mis on siit umbes poolteist tundi. See pidi samasugune chill meka olema. Eks saab näha-kuulda-muljetada!

Pilte ka..

Päikseloojang Tagamgas

Minu kutsubeebi

Tee randa

Pelikanikivi

Papaya

Kuulmiseni

K.