Täna ehk reede hommikul algasid mu seiklused San Ignaciost Guatemala poole. Hakkasin oma hostelist kell 9 hommikul liikuma. Mul oli vaja leida pangaautomaat ja veits süüa osta kaasa enne kui busssi hakkasin otsima. No kõik lãks sujuvalt,aga kuna ma reisides alati kannan rohkem kinnisemaid riideid ehk trenniriideid, sest need on mugavamad seljakoti vedamiseks ja samuti võtavad potased jalas palju vähem ruumi kui neid kaasas tassida. Igatahes sain oma toimetused tehtud ja leidsin bussipeatuse kesklinnast. No see kesklinna osa oli nii vãike San Ignacios, et seal lihtsalt ei andnud ãra eksida. Ja kohalikud jube abivalmid ning kinnitasid, et buss tuleb. Ma ootasin seda bussi pea 30 minutit ja samal ajal sain ikka päris mitu taksojuhti pikalt saata, kes mulle megadiile üritasid teha. Nagu raisakotkad! Aga no ma ikka olin eeltööd teinud ja teadsin, et nad kohalikelt küsivad 5 Belize dollarit piirile viimiseks ning mul küsiti 25!! Enne lähen jala! See pole suur summa aga no ikkagi! Bussiga sain 20 minutiga Benque'sse (piirilinn) ja maksin 1.50!!! Vot see on diil!! Benquest ma pidin siiski takso võtma,kuna sealsest bussijaamast piirini oli veel 3km ülesmãge. Takso eest maksin 5B$. Piirikontroll on omamoodi tsirkus. Me naeraks end Euroopas ribadeks kui niimoodi asjad kãiks nagu siin. Ühesõnaga kedagi ei koti kes, kui kauaks ja milleks tuleb. Mitte ühtegi kotikontrolli ega küsimust. Belize piir oli esimesena ja seal pidin 40B$ maksma nii öelda turistimaksu. See on siiski kõik legaalne, kuna ma sain ikkagi tšeki, mitte nagu Mehhiko piiril, et kogu raha lãks kohe piirivalvuri taskusse ning ajati mingit kãgu. Peale Belize piiri olid mul taaskord taksojuhid nagu tarakanid kallal. Nendest pole mõtet ûldse välja teha, kuna see on puhas röövimine, mida nad harrastavad. Tuli umbes minut aega kõndida Guatemala piirikontrollini. Vot see oli komöödia seal! Kusjuures ma poleks alguses tähele pannudki, et seal peaks passi näitama. Sealt võiks jummala vabalt lihtsalt mööda kõndida. Igatahes lãksin siis sinna laua juurde kus oli Sisenemine Guatemalasse. Tãdike võttis mu passi ja üritas seda kusagile masinasse skännida. Tundus, et see süsteem väga ei töötanud, seega samal ajal kui ta ootas, et miskit juhtus, lobises (ja flirtis) ta ühe oma meessoost kaastöötajaga ning nãitasid üksteisele endast Facebooki pilte. No selline ametlik kontroll siis! Nad mingi omavahel seal jutustasid ja näppisid oma telefone kui ma ootasin seda templit. Lõpuks see eit küsis oma kõrvallauas istuva piffi käest, et kus Eesti on 😂 see vangutas pead, et ei tea. Siis lihtsalt mu kontrolltädi andis alla ja lõi mulle templi passi. Ei mingit küsimust, et miks ja kuhu ja kui kauaks. Bienvenidos a Guatemala!!
Sealtsamast võtsin ma takso 10 quetzali (Guatemala rahaühik...1€ = 8.4qtz) eest, et see viiks mu kohta,kus ma bussi saaks Floresesse. See bussipeatus oli mingi 2km piiripunktist. Seekord oli mul nagu selline autobuss, mis mahutas mingi 15 inimest. Ja kõik pagas kãis katusele! Ka minu seljakott läks sinna. Terve sõiduaja ma tãiega põdesin, et see kott lendab sealt nahhui, kuna no ei olnud see tee Floresesse ainult ilus asfalt. Ikka korralikult saime loksuda ja peale seda sadas korra ka vihma. Aga no neil seal mingi oma tehnika köitega, et ikkagi kõik oli alles ja täitsa paigas. Kogu see sõit kestis pea 2h ja maksis 30qtz. See buss tõi mind Santa Elenasse, mis on suurem linn ning Isla de Flores on väike saar Santa Elena sees. Sealt bussijaamas saime (mina ja üks ameeriklane,kellega tuttavaks sain) tika-tika takso (kolmerattaline mootorratas), mis meid Floresesse hostelisse tõi 5qtz eest. Hiljem ringi siin käies sain aru, et tegelt kõik on siin ülilãhedal, aga no eks see on algusevãrk ning seljakotiga pole üldse tore palavaga matkata teadmatus suunas.
Igatahes mu hosteli nimi on Los Amigos (Sõbrad) ja see on kõige lahedam hostel, kus ma peatunud olen. Meil on siin džungel sees ja kiigud ja palju lihtsalt selliseid vedelemisnurki. Siin on hubane valgus, baar, restoran (väga head toidud!) ja mugav! Kõik on samas puhas ja korralik. Kusjuures samal ajal kui ma siin seda blogi kirjutasin, siis üks vend saatis mulle ettekandjaga maasika taquiri 😂 oh neid vallatuid latiinosid 😂 aga no siin on taaskord kõik kohalikud nii lühikesed..isegi mitte õlgadeni mul..pãkapikkudemaa 😂
Homme varahommikul ma sõidan Rio Dulcesse (siit 5h bussiga, aga seekord korralikum pikamaa buss), mis asub Florese ja Guatemala City vahepeal. Üritangi sinna järjest lãhemale minna, kuna esmaspãeval peaks ma Palinisse jõudma,mis asub Guatemala Cityst veidi veel lõunas. Seal ootab mu teine vabatahtlikutöö inglise keele koolis. Ma lihtsalt ei taha korraga teha 10h bussis, seega pigem päevade kaupa ja näen ka vahepealseid kohti veidi. Muidu esialgsed muljed Guatemalast on head. Muidugi ikka eluolud ei ole ilusad aga samas ei ole ka veel nãinud ektreemset vaesust. Samas hetkel ma olen ikkagi suht linnas ja siin isegi on kaubamajad, nii et elu kâib.
Aga OK, ma pean minema oma riided pesulast üles korjama. Uute seiklusteni!
K.
Friday, 30 September 2016
Thursday, 29 September 2016
San Ignacio, Belize
Täna hommikul oli mul siis äratus kell 6 hommikul nagu ikka ning algasid ettevalmistused Caye Caulkerilt lahkumiseks. No õnneks pakkimine kaua ei võtnudki ning jättes kõigi allesjäänud vabatahtlikega (3) hüvasti, seadin ma oma sammud kell pool 8 hommikul saiapoodi (seal varjupaiga lãhedal oli tãiega hea pagaripood, kus värskeid saiakesi müüdi üliodavalt), et endale bussi miskit näksimist igaks juhuks kaasa osta ning peale seda suundusin kaile, kust siis veetakso (praam) mu tagasi Belize Citysse viis kell 8. See praamisõit kestab umbes 45 minutit (34km) . Muidugi veits oli kurb lahkuda, aga samas elu läheb edasi ning tulevad uued kohad ja inimesed. Belize Citysse jõudes ekslesin veits omal jalal aga siis ikka võtsin takso, kuna ma olen orienteerumises ikka ülinull. Oli vaja bussijaama saada. See pole küll suur linn aga ülipalju vãikseid tãnavaid, mis segadusse ajasid, seega takso viis mu 3 minutiga bussijaama. Sealt istusin ma San Ignacio bussile. Ja kui ma ütlen buss, siis ma ei mõtle mingit Lux Expressi wc ja internetiga, vaid sellist USA koolibussi ehk chicken bus (kanabuss), milles puuduvad konditsioneer ja muud mugavused. Aga see oli lahe! Reggae-muusika mãngis kõvasti terve aja ning aknad olid lahti, nii et sõidu ajal tuli ikka parajalt tuult. Sõit kestis 2,5 tundi ja selline tunne oli nagu sõidaks Eestis kusagil aiamaade vahel kruusateel 😂 ja kogu see nali läks mulle maksma ainult 3€! Ei saa kurta. Mul polnud eelnevat hostelituba endale bookitud, vaid lootsin ainult ühe sõbra soovitusele ja õnneks ma ei pidanud pettuma ka selles. Kuna praegu ei ole turismi kõrghooaeg (algab novembrist kui siia enamasti USAst talvituma tullakse) ning San Ignacio ongi pigem selline peatuskoht enne Guatemalat, siis sain voodikoha kiirelt ning oma rasked asjad seljast ära. Käisin juba ka ümbrusega tutvumas. No taaskord nii väike on kogu see linn, aga samas väga palju odavam kui Caye Caulker. Kãisin juba ka ühes kohalikus šokolaadi kãsitöötoas, kus tehakse Maiade retsepti järgi värsket ja orgaanilist tumedat šokolaadi kakaoubasid kivide vahel kãsitsi jahvatades. Sain seda ka proovida ja kuigi ma pole isiklikult väga tumeda šokolaadi fänn, siis seda maitses sain aru, mis paska ikka poodides müüakse. Orgaaniline tume šokolaad pole tegelt üldse nii mõru ega kibeda alatooniga. Samuti pole see ka nii musta värvi nagu poodides tume šokolaad on, seega värvained ja maitsetugevndajad on need, mida me mujal tumedaks šokolaadiks nimetame. Proovisin ka mingit värvilist jääjooki, mida siin tänavatel müüakse..purstatud jää mingite siirupitega. Päris hea ja värskendav oli, aga olen kindel, et ma oleks helendanud kah sellest keemiast kui pime oleks olnud 😂ja siis fritüüritud platanot, mis on nagu banaan, aga vähe tummisem ja kasutatakse soolastes roogades. Ühesõnaga ma tulin siia San Ignaciosse sööma! No kuna siin on niivõrd palju odavam ja ikkagi ehtne Belize, siis tuleb ju kõike proovida.
Homme hommikul algab mu retk Guatemalasse, mis tähendab taaskordset piiriületust. See piir pidi siit 30 minuti kaugusel kanabussiga olema, mis koguaeg peatusi teeb, seega autoga arvatavasti oleks 10 minutit. Piiri lähedal tuleb mul takso võtta nagu ma aru sain oma hosteli perenaiselt, mis mind siis piirini viib. Ma ei ole veel aru saanud, miks jala ei saa minna. Piiril tuleb mul kindlasti maksta mingi Belizest lahkumise maks ja samuti Guatemalasse sisenemise maks, aga need pole eriti suured summad. Eks ma kirjutan neist kui mul see etapp seljataga on. Mul tegelt on üks prantslasest sõber, kellega me koos vabatahtkud olime varjupaigas, minust päev ees reisimisega ehk ta täna lãks Guatemalasse, seega ta valgustab mind eelseisvatest protsessidest. Ka selle praeguse hosteli leidsin ma tema soovitusel. Tavaliselt mulle ei meeldi niimoodi reisida, et küll ma umbes midagi leian kui kohale jõuan, aga päevasel ajal on see OK. Kui ma kuhugi õhtuks alles jõuan ehk peale kella 18 kui juba pime on, siis mul peaks kindel kindel sihtkoht olema.
Igatahes soovitan kõigil, kes Mehhikot külastavad, ka Belizest läbi käia. Kasvõi 3-4 päeva, kuna see on ûlilähedal Cancunile ja odav reisida sealt. Mina näiteks oma reisimiseks plaane tehes polnud kuulnudki sellisest kohast nagu Belize aga nüüd võin käsi südamel tunnistada, et kuigi see elustiil ja keskkond on niivõrd palju harjumuspärasest erinevad, on see riik igati väärt külastamist..kasvõi, et lihtsalt chillida ning kohalike "hurmuritega" Belikini (Belize õlu) juua ja vaielda oma erinevate maailmavaadete üle 😉😂
Pilte San Ignaciost..
Homme hommikul algab mu retk Guatemalasse, mis tähendab taaskordset piiriületust. See piir pidi siit 30 minuti kaugusel kanabussiga olema, mis koguaeg peatusi teeb, seega autoga arvatavasti oleks 10 minutit. Piiri lähedal tuleb mul takso võtta nagu ma aru sain oma hosteli perenaiselt, mis mind siis piirini viib. Ma ei ole veel aru saanud, miks jala ei saa minna. Piiril tuleb mul kindlasti maksta mingi Belizest lahkumise maks ja samuti Guatemalasse sisenemise maks, aga need pole eriti suured summad. Eks ma kirjutan neist kui mul see etapp seljataga on. Mul tegelt on üks prantslasest sõber, kellega me koos vabatahtkud olime varjupaigas, minust päev ees reisimisega ehk ta täna lãks Guatemalasse, seega ta valgustab mind eelseisvatest protsessidest. Ka selle praeguse hosteli leidsin ma tema soovitusel. Tavaliselt mulle ei meeldi niimoodi reisida, et küll ma umbes midagi leian kui kohale jõuan, aga päevasel ajal on see OK. Kui ma kuhugi õhtuks alles jõuan ehk peale kella 18 kui juba pime on, siis mul peaks kindel kindel sihtkoht olema.
Igatahes soovitan kõigil, kes Mehhikot külastavad, ka Belizest läbi käia. Kasvõi 3-4 päeva, kuna see on ûlilähedal Cancunile ja odav reisida sealt. Mina näiteks oma reisimiseks plaane tehes polnud kuulnudki sellisest kohast nagu Belize aga nüüd võin käsi südamel tunnistada, et kuigi see elustiil ja keskkond on niivõrd palju harjumuspärasest erinevad, on see riik igati väärt külastamist..kasvõi, et lihtsalt chillida ning kohalike "hurmuritega" Belikini (Belize õlu) juua ja vaielda oma erinevate maailmavaadete üle 😉😂
Pilte San Ignaciost..
Wednesday, 28 September 2016
Viimane päev Caye Caulkeril
Täna on mu viimane päev Caye Caulkeril ja loomade varjupaigas vabatahtlikuna. Homme hommikul lähen ma praamiga tagasi Belize City'sse ja sealt üheks päevaks San Ignaciosse, mis on Belize piirilinn enne Guatemalat, kuhu ma lähen reedel. Tahan veidi näha ka ehtsat Belize elu, mis ei koosne ainult turistidest ja chillimisest.
Minu esimene vabatahtlikutöö andis mulle kindlasti endale rohkem aimu, mis see endast õigupoolest kujutab ning kindlasti kõik rõõmud ja mured, mis sellega kaasnevad. Ma üldse ei kahetse, et ma siia tulin ja pea 2 nädalaks jäin, kuna see oli hea algus harjumiseks ning samuti väga mitmekesine ümbrus. Samuti on Belizes inglise keel ametlik keel, seega see keeleline trauma jãi õnneks ära, et midagi aru ei saa. Muidugi siin räägitakse ka palju hispaania ja creoli keelt (mustanahaliste murrak), aga samas kõik ikkagi suhtlevad vabalt ka inglise keeles. Sain endale täna kohalikult metallikäsitööliselt kingiks ristikheina-kujulise kõrvarõnga, mis pidi õnne tooma ja ta tegi mulle eritellimusel laavakivist ilusa sõrmuse otse mu silme all, et mul siis mälestus Belizest + ma saan nüüd tõestada, et ma kihlatud kui vaja! Juba kujutan ette kõiki neid pettunud latiinosid 😂
Panen siia mõned pildid oma varjupaigast, et tekiks ülevaade, mis tingimustes ma 10 päeva elasin. Mul oli siin umbes 80 kassi, 5 koera ja 1 part (kes siia ise end on sisse seadnud). Selle P.A.W sildi joonistasin mina oma "imelise" kunstiandega 😂
Kuuldavuseni
K.
Minu esimene vabatahtlikutöö andis mulle kindlasti endale rohkem aimu, mis see endast õigupoolest kujutab ning kindlasti kõik rõõmud ja mured, mis sellega kaasnevad. Ma üldse ei kahetse, et ma siia tulin ja pea 2 nädalaks jäin, kuna see oli hea algus harjumiseks ning samuti väga mitmekesine ümbrus. Samuti on Belizes inglise keel ametlik keel, seega see keeleline trauma jãi õnneks ära, et midagi aru ei saa. Muidugi siin räägitakse ka palju hispaania ja creoli keelt (mustanahaliste murrak), aga samas kõik ikkagi suhtlevad vabalt ka inglise keeles. Sain endale täna kohalikult metallikäsitööliselt kingiks ristikheina-kujulise kõrvarõnga, mis pidi õnne tooma ja ta tegi mulle eritellimusel laavakivist ilusa sõrmuse otse mu silme all, et mul siis mälestus Belizest + ma saan nüüd tõestada, et ma kihlatud kui vaja! Juba kujutan ette kõiki neid pettunud latiinosid 😂
Panen siia mõned pildid oma varjupaigast, et tekiks ülevaade, mis tingimustes ma 10 päeva elasin. Mul oli siin umbes 80 kassi, 5 koera ja 1 part (kes siia ise end on sisse seadnud). Selle P.A.W sildi joonistasin mina oma "imelise" kunstiandega 😂
Kuuldavuseni
K.
Monday, 26 September 2016
Kohalikud Caye Caulkeri "hurmurid"
Friday, 23 September 2016
BELIZE - 5 päeva muljed!
Täiesti uskumatult kiiresti on peaaegu nädal siin möödunud. Ma olen isegi täitsa harjunud oma olukorraga ja eile isegi elasin esimese tormi üle, kuigi ei saa salata, et ega see nali siin troopikas ei ole. Siin tegelt iga päev ikka korra päeval ja õhtul 9 ajal tuleb padukat, aga see kestab ehk 5 minutit ja siis vaikne, aga no see eilne burgaa kestis tunde ja lennutas meil siin kõik hoovi peal laiali...kaasaarvatud kraanikausi torustiku! Mul muidugi olid riided väljas kuivamas, seega käisin neid kesköösel päästmas, et need kusagile Hondurasesse ei lendaks.
Igatahes minu päevad on möödunud üsna asjalikult. Minu päev algab kell 6 hommikul (nagu kõigil siin), sest siin on siis juba täitsa valge ja päike tõuseb. Minu kohustus oli üks laoruum ära sorteerida. See oli kunagine veterinaarituba, seega oli see täis kassiravimeid ja operatsioonitehnikat + kuna see ruum on aastaid kasutuna seisnud, oli sellest saanud rõve prügila. Sõna otseses mõttes! Sinna justkui oli visatud kõik, mida parasjagu vaja polnud: kassipuurid, tühjad pappkastid, tühjad kassitoidukonservid, ehitusmaterjal ja selle varjupaiga omaniku enda isiklikud asjad (kohvrid, raamatud, plaadid jne). Ja lisa sinna veel 4 koera, kes seal iga öö magavad ja söövad ning hiiglaslik elus rott ja mardikad. See oli lihtsalt rõve! Mul võttis 3 päeva ja vist 6 100-liitrist prügikotti, et see ruum enamvähem korda teha. See kassikusehais ja aastaid seisnud koerasitt, mis seal oli...ma arvasin, et ega ma saan mingid allergiad sealt kah. Ma ei saa aru, kuidas üks ruum niimoodi käest ära on lastud. Muidugi anti see ruum mulle ära sorteerida, sest ma ju lolli peaga mainisin oma organiseerimisoskust ja puhtusvajadust. See omanik tahab sealt enamus asju n.ö aiamüüki panna, kuigi nähes, mis seisukorras seal paljud asjad olid (roosetatanud ja rottide/hiirte poolt näritud), aga no siin saarel vist läheb kõik kaubaks kui see müük reaalselt käsile võtta, kuna siia on nii raske asju transportida. Seetõttu on siin ka kõik kallim. Näiteks mingi tavaline pulgajäätis maksab 10 Belize dollarit, mis on umbes 4€! Eriti kallid on veel ka juur-ja puuviljad, kuna siin ei kasva midagi peale kookoste. Siin on hästi savine pinnas. Kookoseid on aga kõikjal. Isegi meil siin aias on päris mitu puud ja peab ettevaatlik olema, et pähe ei saa nendega kui need kukuvad. Ma ühe olen joonud ka tühjaks aga külmana kindlasti oleksid paremad, aga no meil pole sellist ruumi ühises külmkapis, et seal kookoseid külmutada.
Ainuke siiamaani ebamugav asi on mingid imepisikesed putukad, mida siin loomade tõttu ka ohtrasti on. Nagu põdrakärbsed ja no raisad hammustavad nii, et mul pole ühtegi tervet kohta. Ma pole ainuke, kes nende lemmikroog on. Mul on küll putukatõrjevahendit, aga tundub, et nad on selle suhtes immuunsed. Õnneks mul jäävad ainult sellised punased täksid järgi, mis veits sügelevad, aga ühel prantslannast vabatahtlikul nii hästi ei ole lãinud. Ta on mustanahaline ja eriti tundlik tundub ta nahk olevat nende hammustuste vastu, nii et tal jalad oli lausa kobruliseks paistetanud. Nii et jah, mul isegi hästi läinud oma punnidega. Aga no sellega tuleb mul harjuda, kuna mida rohkem troopikasse, seda agressiivsemaks igast lendavad asjad muutuvad. Juba hoiatati mind mingite ämblike eest, mis hammustavad jne...on mida oodata 😓 muidugi saaks vältida seda pikemaid riideid kandes, aga siin on nii palav, et isegi tavalises õhukeses kleidis higi lihtsalt voolab. Eriti kui ma seda ruumi kraamisin ehk korralik füüsiline töö seal asju nihutades ja tõstes. Ma arvan, et ma olen vähemalt 2-3kg alla võtnud selle ajaga, mis ma reisinud olen. Kuidagi laiaks on särgid jäänud. Aga no ma ei saa kurta, kuna jõusaal on ju nüüd ära jäänud, kuigi korralik jõutreening on ûks asi, millest ma puudust tunnen. Aga no saan hakkama...tuleb siin miskit leida, millega kükke teha, et tagumikku päris lamedaks ei higistaks 😂
Mul on veel 6 päeva siin jäänud. Mu kohustus nüüd on selle varjupaiga Facebooki kontot täiendada, kuna seal pole mitte midagi. Ja siis see annetustevärk, et oleks mingi lisasissetulek sellel hostelil/varjupaigal, kuna ega see odav pole siin saarel 86 kassi ja 4 koera üleval pidada. Muideks, kohalikud vihkavad kasse. Sellest see varjupaik alguse saigi, et see omanik leidis kotitäie merre visatud kassipoegi ning nägi kuidas kohalikud lasid oma koertel kasse tappa enda lõbustuseks. No ma pole ka eriline kassiinimene, aga selline käitumine on ebanormaalne. Alles eile üks vanamees käis siin nõudmas omanikuga rääkimist, et ta ei taha ühtegi kassi väljaspool siinset aeda näha kui ta siit rattaga mööda sõidab. Eriline ülbus ikka!
Meil siin vahepeal oli Belize iseseisvuspäev ka...kolmapäeval! Aga pidustused algasid juba teisipäeval ja ikka korralik karneval oli siin ning peatänavale toodi mitmesse kohta suured kõlarid ja DJ ning pidu kestis hommikutundideni, mis minu kella 21 tuduajaga üldse ei ühtinud. Kuna mu päevad hakkavad nii vara, siis olen ka jube vara magama läinud, kuna siin kell 18 juba kottpime ning tundub justkui ülihilja. Siin aeg justkui on peatunud koguaeg. Hommikul tavaliselt olen oma vabatahtliku tegevustega tegelenud, lõunal ujumas kãinud ja õhtupoolikud teiste vabatahtlikega kusagil istumas käinud. Ega selle kuumaga ei jõuagi väga aktiivne terve päev olla. selle saare moto ongi vist aja surnukslöömine, kuna ka kohalikel ei paista kuhugi kunagi kiiret olevat.
Aga OK, ûks kass just parkis ennast mulle sûlle magama ning "hellitab" mind oma küüntega...ei tea miks nad magades küüni sirutavad 😂
Lisan pilte järgmisesse postitusse!
Kuuldavuseni
K.
Igatahes minu päevad on möödunud üsna asjalikult. Minu päev algab kell 6 hommikul (nagu kõigil siin), sest siin on siis juba täitsa valge ja päike tõuseb. Minu kohustus oli üks laoruum ära sorteerida. See oli kunagine veterinaarituba, seega oli see täis kassiravimeid ja operatsioonitehnikat + kuna see ruum on aastaid kasutuna seisnud, oli sellest saanud rõve prügila. Sõna otseses mõttes! Sinna justkui oli visatud kõik, mida parasjagu vaja polnud: kassipuurid, tühjad pappkastid, tühjad kassitoidukonservid, ehitusmaterjal ja selle varjupaiga omaniku enda isiklikud asjad (kohvrid, raamatud, plaadid jne). Ja lisa sinna veel 4 koera, kes seal iga öö magavad ja söövad ning hiiglaslik elus rott ja mardikad. See oli lihtsalt rõve! Mul võttis 3 päeva ja vist 6 100-liitrist prügikotti, et see ruum enamvähem korda teha. See kassikusehais ja aastaid seisnud koerasitt, mis seal oli...ma arvasin, et ega ma saan mingid allergiad sealt kah. Ma ei saa aru, kuidas üks ruum niimoodi käest ära on lastud. Muidugi anti see ruum mulle ära sorteerida, sest ma ju lolli peaga mainisin oma organiseerimisoskust ja puhtusvajadust. See omanik tahab sealt enamus asju n.ö aiamüüki panna, kuigi nähes, mis seisukorras seal paljud asjad olid (roosetatanud ja rottide/hiirte poolt näritud), aga no siin saarel vist läheb kõik kaubaks kui see müük reaalselt käsile võtta, kuna siia on nii raske asju transportida. Seetõttu on siin ka kõik kallim. Näiteks mingi tavaline pulgajäätis maksab 10 Belize dollarit, mis on umbes 4€! Eriti kallid on veel ka juur-ja puuviljad, kuna siin ei kasva midagi peale kookoste. Siin on hästi savine pinnas. Kookoseid on aga kõikjal. Isegi meil siin aias on päris mitu puud ja peab ettevaatlik olema, et pähe ei saa nendega kui need kukuvad. Ma ühe olen joonud ka tühjaks aga külmana kindlasti oleksid paremad, aga no meil pole sellist ruumi ühises külmkapis, et seal kookoseid külmutada.
Ainuke siiamaani ebamugav asi on mingid imepisikesed putukad, mida siin loomade tõttu ka ohtrasti on. Nagu põdrakärbsed ja no raisad hammustavad nii, et mul pole ühtegi tervet kohta. Ma pole ainuke, kes nende lemmikroog on. Mul on küll putukatõrjevahendit, aga tundub, et nad on selle suhtes immuunsed. Õnneks mul jäävad ainult sellised punased täksid järgi, mis veits sügelevad, aga ühel prantslannast vabatahtlikul nii hästi ei ole lãinud. Ta on mustanahaline ja eriti tundlik tundub ta nahk olevat nende hammustuste vastu, nii et tal jalad oli lausa kobruliseks paistetanud. Nii et jah, mul isegi hästi läinud oma punnidega. Aga no sellega tuleb mul harjuda, kuna mida rohkem troopikasse, seda agressiivsemaks igast lendavad asjad muutuvad. Juba hoiatati mind mingite ämblike eest, mis hammustavad jne...on mida oodata 😓 muidugi saaks vältida seda pikemaid riideid kandes, aga siin on nii palav, et isegi tavalises õhukeses kleidis higi lihtsalt voolab. Eriti kui ma seda ruumi kraamisin ehk korralik füüsiline töö seal asju nihutades ja tõstes. Ma arvan, et ma olen vähemalt 2-3kg alla võtnud selle ajaga, mis ma reisinud olen. Kuidagi laiaks on särgid jäänud. Aga no ma ei saa kurta, kuna jõusaal on ju nüüd ära jäänud, kuigi korralik jõutreening on ûks asi, millest ma puudust tunnen. Aga no saan hakkama...tuleb siin miskit leida, millega kükke teha, et tagumikku päris lamedaks ei higistaks 😂
Mul on veel 6 päeva siin jäänud. Mu kohustus nüüd on selle varjupaiga Facebooki kontot täiendada, kuna seal pole mitte midagi. Ja siis see annetustevärk, et oleks mingi lisasissetulek sellel hostelil/varjupaigal, kuna ega see odav pole siin saarel 86 kassi ja 4 koera üleval pidada. Muideks, kohalikud vihkavad kasse. Sellest see varjupaik alguse saigi, et see omanik leidis kotitäie merre visatud kassipoegi ning nägi kuidas kohalikud lasid oma koertel kasse tappa enda lõbustuseks. No ma pole ka eriline kassiinimene, aga selline käitumine on ebanormaalne. Alles eile üks vanamees käis siin nõudmas omanikuga rääkimist, et ta ei taha ühtegi kassi väljaspool siinset aeda näha kui ta siit rattaga mööda sõidab. Eriline ülbus ikka!
Meil siin vahepeal oli Belize iseseisvuspäev ka...kolmapäeval! Aga pidustused algasid juba teisipäeval ja ikka korralik karneval oli siin ning peatänavale toodi mitmesse kohta suured kõlarid ja DJ ning pidu kestis hommikutundideni, mis minu kella 21 tuduajaga üldse ei ühtinud. Kuna mu päevad hakkavad nii vara, siis olen ka jube vara magama läinud, kuna siin kell 18 juba kottpime ning tundub justkui ülihilja. Siin aeg justkui on peatunud koguaeg. Hommikul tavaliselt olen oma vabatahtliku tegevustega tegelenud, lõunal ujumas kãinud ja õhtupoolikud teiste vabatahtlikega kusagil istumas käinud. Ega selle kuumaga ei jõuagi väga aktiivne terve päev olla. selle saare moto ongi vist aja surnukslöömine, kuna ka kohalikel ei paista kuhugi kunagi kiiret olevat.
Aga OK, ûks kass just parkis ennast mulle sûlle magama ning "hellitab" mind oma küüntega...ei tea miks nad magades küüni sirutavad 😂
Lisan pilte järgmisesse postitusse!
Kuuldavuseni
K.
Tuesday, 20 September 2016
Esimesed muljed Belizest
Pühapäeva õhtul istusin siis Cancunist ilusti bussile ja algas pea 10-tunnine reis Belize City'sse. Muidugi vähemalt 2 tundi sellest 10 veetsime piiripunktides. Alguses väljumine Mehhikost ehk pidi tagastama kaarti , mis saabudes anti ning maksma 25$ n.ö turismimaksu. No see on suht kahtlane äri seal, sest Mehhikos on turismimaks, mis tavaliselt enamus lennufirmad kohe piletile automaatselt otsa lisavad, kuid mööda maad Mehhikost lahkudes üritatase seda raha uuesti nõuda. Kahjuks enamus maksab, kuna see tuleb tavaliselt ootamatult ning nad ei tagasta passi. Mis teeb selle asja veelgi kahtlasemaks, on see, et ainult sulas saab makta. Kui asi oleks legaalne, oleks kõik makseviisid võimalikult ning saaks tšeki. Ma üritasin ka tšekki nõuda tõestuseks, aga selle peale öeldi, et ma peaks siis hommikuni ootama, kuni pank laht tehakse. Mis pank? Igatahes mingi soga ajamine käis ja ilmselgelt see raha läheb kõik mustalt nende piirivalvurite taskusse. Kui ma järgmine kord reisiks niimoodi, siis ma lihtsalt ei läheks bussist väljagi. Keegi seda ei kontrollo kui palju inimesi saabus ja tegelikult kontrollist läbi läheb, sest lihtsalt on mingi putka kusagile püsti pandud. Igatahes järgmine peatus oli paar minutit hiljem Belize piirikontroll, kus pidime koos kottidega minema. No see oli ka omamoodi komöödia. Passikontroll oli suht OK ja ikka tundus ametlik aga see kotikontroll oli ilma masinateta. Mult küsiti kas mul on midagi deklareerida. Ütlesin et mul on paar õuna ja banaani. Ütlesid, et viska ära,kuna Belize pole lubatud tuua väljast toortoitu. Ja see oli kõik! Ta isegi ei vaadanud ega katsunud mu kotti. Ja samamoodi ma oleks võinud bussi jätta üldse oma toidu, kuna keegi ei kontrolli kas sul on kõik kaasas või ei. Igatahes jah, väga lebo ning üldiselt kedagi ei huvita.
Jõudsime hommikul kell 8 Belize City'sse. Sellel ajal juba käis vilgas elu. Kusjuures siin algavad päevad kell 6 hommikul, kuna juba on täitsa valge ning pimedaks läheb kell 18 õhtul. Belize bussijaamast seadsime sammud siis sadamasse. Seadsime tähendab mina ja veel 3 kamraadi, kellega tuttavaks sain. Üldse oli terve buss Cancunist Belize välismaalasi täis...enamus samasugused noored seljakotirändurid. Sain ühe norrast tüdrukuga tuttavaks, kuna ma laenasin talle raha Mehhiko piiripunktis,kuna tal polnud üldse sula. Siis me kuidagi hoidsime kokku ja ta tuli ka minuga siia saarele, kus mul vabatahtlikutöö ootas, sest ta ei teadnud üldse kuhu siin minna. Ta ütles, et ta läheb igalepoole suht ilma plaanita. No niimoodi ma küll ei suudaks. Aga no ta tundus täitsa ok. Igatahes Caye Caulkerile saabusime umbes kell 10 hommikul. See oli selline 45-minutiline reis praamil. Leidsin oma varjupaik-hosteli ka üles ning ausalt öeldes sain ma shoki alguses. Siis on mingi 50 kassi ja 3-4 koera. Hostel ise ei ole just parimas korras,aga no sellist stiili ehitisi on siin terve saar täis. Saar ise on suht pisike aga palju on igast hosteleid ja välibaare. Hetkel on siin vihmaperiood aga sajab aint öösiti. Päeval on kuum ja kuiv.
Igatahes mu eile siiasaabumine ei alganud mitte enese sisseseadmisega, vaid koristamisega. See tuba, mis vabatahtlikele mõeldud on, oli täiesti rõvedalt sitane. Ma ei saa aru, kuidas niimoodi elada saab. Peale minu oli seal veel 3 noort ja kõigi nende asjad olid kõik laiali. Kuna siin pole kusagil normaalseid teid, vaid kruus, siis terve põrand oli seda kruusa täis. Mina ja mu OCD! Mul ikka võttis korralikult aega, et mingigi talutav olukord seal luua. Kuna nad lasevad neil kassidel ka kõikjal käia ja magada, siis on igalpool tugev kassikusehais. Ma kardan, et mul sellest ka mingi reaktsioon, kuna ma öösel täiega köhisin. Lihtsalt miski kraapis kurku. Ma olen küll veidi harjunud, aga samas ikka paras elumuutus, millega harjuda. Ma sain oma "viisa" siia 10 päevaks ja ausalt öeldes usun ma, et see on piisav aeg. Siin mõni on kuid olnud ja plaanib jääda väga kauaks veel, aga need on sellised, kellele on see elustiil. Mulle pigem kogemus ja võimalus end odavamalt äraelatada.
Minu ülesandeks siin ongi organiseerimine. Siin on mingi üsna suur kolikamber, mis mul on vaja korda teha ehk asjad kõik sorteerida ja kastidesse panna. Seal on igast jama: kohvreid, kassipuure, vanu loomameditsiine jne. Ma viiks kõik prügimäele aga siin tuleb kõike taaskasutada kui võimalik. Ma ootangi selle hosteli omaniku juhiseid, et mis ta tahab täpselt nende asjadega teha, aga teda pole ennast hetkel siin. Olengi siin meie ühiskööki koristanud ja niisama ringi käinud koos Norralannaga, kes mu lähedale hostelisse toa sai. Meil siin varjupaigas ka tegelt hostel ja ikka külalisi on, kuid enamus rõhk ikka on kassidel.
Üldiselt saar on ilus ja rahulik. Saab ujuda, snorkeldada, kayakitega sõita, pidutseda jne. Palju on Kariibi saarte mõjutusi ehk selline reggeaton ja õnnelik hüppav muusika (soca) kuuldub kõikjalt. Ma muidugi ei kujuta end siin elamas, isegi kui ma saaks paremaid elutingimusi lubada, kuna see on ikkagi üsna pisike saar, seega üheltmaalt hakkab igav ja üksluine. Isegi praegu, mul suht teine päev käsil ning hommik algas juba kell 6 ajal,kui ma köögikoristamisega alustasin. See tehtud, siis on olnud vaba aeg ja nii terved päevad...natuke teed midagi ja siis ülejäänud päev vaba. Ma ainult kannan bikiine siin ja kleiti peal, kuna siin on nii palav ja kes see jõuab neid riideid pesta. Nagunii käin ujumas.
Igatahes ma hoian veel kursis siinse elu ja tegemistega.
Kuuldavuseni
K.
Jõudsime hommikul kell 8 Belize City'sse. Sellel ajal juba käis vilgas elu. Kusjuures siin algavad päevad kell 6 hommikul, kuna juba on täitsa valge ning pimedaks läheb kell 18 õhtul. Belize bussijaamast seadsime sammud siis sadamasse. Seadsime tähendab mina ja veel 3 kamraadi, kellega tuttavaks sain. Üldse oli terve buss Cancunist Belize välismaalasi täis...enamus samasugused noored seljakotirändurid. Sain ühe norrast tüdrukuga tuttavaks, kuna ma laenasin talle raha Mehhiko piiripunktis,kuna tal polnud üldse sula. Siis me kuidagi hoidsime kokku ja ta tuli ka minuga siia saarele, kus mul vabatahtlikutöö ootas, sest ta ei teadnud üldse kuhu siin minna. Ta ütles, et ta läheb igalepoole suht ilma plaanita. No niimoodi ma küll ei suudaks. Aga no ta tundus täitsa ok. Igatahes Caye Caulkerile saabusime umbes kell 10 hommikul. See oli selline 45-minutiline reis praamil. Leidsin oma varjupaik-hosteli ka üles ning ausalt öeldes sain ma shoki alguses. Siis on mingi 50 kassi ja 3-4 koera. Hostel ise ei ole just parimas korras,aga no sellist stiili ehitisi on siin terve saar täis. Saar ise on suht pisike aga palju on igast hosteleid ja välibaare. Hetkel on siin vihmaperiood aga sajab aint öösiti. Päeval on kuum ja kuiv.
Igatahes mu eile siiasaabumine ei alganud mitte enese sisseseadmisega, vaid koristamisega. See tuba, mis vabatahtlikele mõeldud on, oli täiesti rõvedalt sitane. Ma ei saa aru, kuidas niimoodi elada saab. Peale minu oli seal veel 3 noort ja kõigi nende asjad olid kõik laiali. Kuna siin pole kusagil normaalseid teid, vaid kruus, siis terve põrand oli seda kruusa täis. Mina ja mu OCD! Mul ikka võttis korralikult aega, et mingigi talutav olukord seal luua. Kuna nad lasevad neil kassidel ka kõikjal käia ja magada, siis on igalpool tugev kassikusehais. Ma kardan, et mul sellest ka mingi reaktsioon, kuna ma öösel täiega köhisin. Lihtsalt miski kraapis kurku. Ma olen küll veidi harjunud, aga samas ikka paras elumuutus, millega harjuda. Ma sain oma "viisa" siia 10 päevaks ja ausalt öeldes usun ma, et see on piisav aeg. Siin mõni on kuid olnud ja plaanib jääda väga kauaks veel, aga need on sellised, kellele on see elustiil. Mulle pigem kogemus ja võimalus end odavamalt äraelatada.
Minu ülesandeks siin ongi organiseerimine. Siin on mingi üsna suur kolikamber, mis mul on vaja korda teha ehk asjad kõik sorteerida ja kastidesse panna. Seal on igast jama: kohvreid, kassipuure, vanu loomameditsiine jne. Ma viiks kõik prügimäele aga siin tuleb kõike taaskasutada kui võimalik. Ma ootangi selle hosteli omaniku juhiseid, et mis ta tahab täpselt nende asjadega teha, aga teda pole ennast hetkel siin. Olengi siin meie ühiskööki koristanud ja niisama ringi käinud koos Norralannaga, kes mu lähedale hostelisse toa sai. Meil siin varjupaigas ka tegelt hostel ja ikka külalisi on, kuid enamus rõhk ikka on kassidel.
Üldiselt saar on ilus ja rahulik. Saab ujuda, snorkeldada, kayakitega sõita, pidutseda jne. Palju on Kariibi saarte mõjutusi ehk selline reggeaton ja õnnelik hüppav muusika (soca) kuuldub kõikjalt. Ma muidugi ei kujuta end siin elamas, isegi kui ma saaks paremaid elutingimusi lubada, kuna see on ikkagi üsna pisike saar, seega üheltmaalt hakkab igav ja üksluine. Isegi praegu, mul suht teine päev käsil ning hommik algas juba kell 6 ajal,kui ma köögikoristamisega alustasin. See tehtud, siis on olnud vaba aeg ja nii terved päevad...natuke teed midagi ja siis ülejäänud päev vaba. Ma ainult kannan bikiine siin ja kleiti peal, kuna siin on nii palav ja kes see jõuab neid riideid pesta. Nagunii käin ujumas.
Igatahes ma hoian veel kursis siinse elu ja tegemistega.
Kuuldavuseni
K.
Sunday, 18 September 2016
Cancun
Minu 2-päevane Cancuni-peatus hakkab läbi saama ehk lähen täna õhtul siit bussile, mis homme hommikul Belize jõuab, kus ootab mind mu esimene vabatahtlikutöö loomadevarjupaigas. Võrreldes Mexico City'ga on Cancun ikka väga teistsugune, aga arvatavasti ka sellepärast, et siin käib rohkem turiste, seega hotellikompleksid on üüratud. Mis mina kindlasti teisiti teeks siia tulles järgmine kord (või isegi soovitus, kui keegi plaanib tulla), et olla kindel, et su peatuspaik asub Playa del Carmen's, mis on see koht, millepärast Cancuni kui puhkus-ja peopaika kiidetakse. Mina peatusin downtown's ehk kesklinnas, mis asub sealt umbes 1,5 tunni bussisõidu kaugusel. Siin kesklinnas näeb pigem igapäevaelu ja turistidena rohkem peresid lastega ja vanemaid inimesi, kes ei hooli nii väga rannast ja pidutsemisest. Ka siin saab pidu, kui väga häda on, aga see jääb pigem selliseks välibaari tümpsuks. Mulle tegelt siin täitsa meeldis. Eile muidugi oli veidi selline kahevahel arvamus, kuna nii kuum on ja samas pole nagu randa, kuhu ujuma minna. Siin on promenaad ookeani ääres, aga otseselt randa pole. Aga kui ma juba veits sellest kuumusest üle sain, siis oli ikka avastamist korralikult. Mu hosteli lähedal on hiiglaslik kaubamaja Las Americas. No ma ei ütle, et mehhiklased vaesed on. Samasuguse suured kaubamärgid on saadaval siin ka nagu meil Euroopas. Valikut on palju ja hinnad kohati ka odavamad. Ostsin just oma hosteli omanikule 6-pack õlle, kuna ta lubas mul hiljem check out teha, sest mul buss läheb kell 22, aga ma oleks pidanud juba kell 12 tänaval olema. Igatahes ma maksin selle eest 90 peesot, mis on siis 3€! Mul üldse vedas selle hosteliga ja selle võõrustajaga, et peale selle, et ta mulle reedel bussile vastu tuli ja täna hiljem välja laseb kolida, siis ta ka ei pannud 2 päeva jooksul minu tuppa kedagi, kuigi siin on 6 voodikohta, 2 dušikabiini ja 2 wc. Kõik mulle! No ma ikka olen tagasihoidlik olnud ja piirdunud oma nurgaga, kus mu asjad kõik laiali on..
Seljakotielu!
Ainuke asi mis mind Mehhiko juures üllatavalt häirib, on teenindus. Kuna ma ise olen klienditeenindavas valdkonnas töötanud, siis ma ei mäleta, et sellist suhtumist olen kohanud. Eriti kohvikutes/restoranides. Enamvähem mokaotsast öeldakse Tere ja Head Aega, menüüd tuues pomisetakse midagi kiiresti tülpinult ja isegi mitte ei küsita, kas ma üldse saan hispaania keelest aru või ei. Eriti just naised on sellised masendunud teenindajad. Mitmes kohas olen tähele pannud, et nad ise söövad samal ajal kui teenindavad. Ehk on see tõesti nendes turistivaesemates piirkondades nii ning näiteks Playa del Carmenis on standardid kõrgemad aga no turism on siin paljude põhiline sissetulekuallikas, seega ma ei saa aru, miks nad isegi ei ürita. Mehed on alati sõbralikumad, aga seda ka kindlasti muudel põhjustel. Ka mind vahitakse kui ilmaimet. Eriti naljakas on kui lapsed vaatavad, kuna ilmselgelt nad pole veel siit riigist välja saanud ja võibolla ei saagi kunagi, seega keegi siniste silmadega on kohe eriline vaatamisväärsus. 😂
Nii, mis ma siis veel tegin siin...aa,pesu pesin käsitsi. Üsna uudne tegevus minu jaoks. Eks ka enne olen ka pesnud sokke ja vãiksemaid asju, aga täna sain ikka kohe korraliku pesuseebiga pluuse ka pesta, kuna pesula oli pühapäeva tõttu kinni ning ma ikka arvasin, et kuna ma ûsna palju selle kuumaga higistasin, siis ma ei taha neid riideid niimoodi kotti panna. Üritasin kûll 1-2 pluusiga hakkama saada, aga no kuna mul riideid limiteeritult, siis tuleb neid tihedamini pesta. Ma usun, et kogu selle reisimise lõpuks on mul kott pooltühi, kuna kõik lihtsalt läheb prûgikasti, kui ma need suht auklikuks olen pesnud.
Siis nägin veel hiidsisalikke õues! Neid, mis meil loomaaedades näeb! Need kãivad siin niisama ringi ja ronivad seintel. Algul ehmatasin tãiega ära, et kes umbes loomaaia lahti unustas, aga no siin on see tavanähtus.
Olen ka saanud rohkem hispaania keelt harjutada, kuigi väga palju on neil ikka sõnaerinevusi Hispaania hispaania keelega. Aga no kûll ma vaikselt hakkan rohkem ûles korjama neid erinevusi ja ka enesekindlamaks muutuma rääkides
Igatahes homsest algab siis mu esimene vabatahtlikutöö ning ma arvatavasti olen seal max 2 nädalat. Ma lubasin aidata neil üles seada annetuste profiili GoFundMe's. Taaskord hea töökogemus turunduse vallas ja võib tulevikus kasuks tulla. Ma peatuspaik saab olema Belize saarel nimega Caye Caulker. Võite Googeldada...päris äge tundub. Ja ma ise juba tunnen, et ma tahaks asjalik olla. Kuigi ega niisama reisimine ka just väga lihtne pole kõigi ettetulevate ootamatute olukordade pärast nagu mul Cancuni jõudes tuli läbi teha,aga lihtsalt tahaks mingit eesmärki ja kasulik olla ka veits ning läbi selle uute inimestega tutvuda ja ennast avastada, sest hetkel ma olen ikkagi palju ûksi olnud.
Mõned pildid kah:
Seljakotielu!
Ainuke asi mis mind Mehhiko juures üllatavalt häirib, on teenindus. Kuna ma ise olen klienditeenindavas valdkonnas töötanud, siis ma ei mäleta, et sellist suhtumist olen kohanud. Eriti kohvikutes/restoranides. Enamvähem mokaotsast öeldakse Tere ja Head Aega, menüüd tuues pomisetakse midagi kiiresti tülpinult ja isegi mitte ei küsita, kas ma üldse saan hispaania keelest aru või ei. Eriti just naised on sellised masendunud teenindajad. Mitmes kohas olen tähele pannud, et nad ise söövad samal ajal kui teenindavad. Ehk on see tõesti nendes turistivaesemates piirkondades nii ning näiteks Playa del Carmenis on standardid kõrgemad aga no turism on siin paljude põhiline sissetulekuallikas, seega ma ei saa aru, miks nad isegi ei ürita. Mehed on alati sõbralikumad, aga seda ka kindlasti muudel põhjustel. Ka mind vahitakse kui ilmaimet. Eriti naljakas on kui lapsed vaatavad, kuna ilmselgelt nad pole veel siit riigist välja saanud ja võibolla ei saagi kunagi, seega keegi siniste silmadega on kohe eriline vaatamisväärsus. 😂
Nii, mis ma siis veel tegin siin...aa,pesu pesin käsitsi. Üsna uudne tegevus minu jaoks. Eks ka enne olen ka pesnud sokke ja vãiksemaid asju, aga täna sain ikka kohe korraliku pesuseebiga pluuse ka pesta, kuna pesula oli pühapäeva tõttu kinni ning ma ikka arvasin, et kuna ma ûsna palju selle kuumaga higistasin, siis ma ei taha neid riideid niimoodi kotti panna. Üritasin kûll 1-2 pluusiga hakkama saada, aga no kuna mul riideid limiteeritult, siis tuleb neid tihedamini pesta. Ma usun, et kogu selle reisimise lõpuks on mul kott pooltühi, kuna kõik lihtsalt läheb prûgikasti, kui ma need suht auklikuks olen pesnud.
Siis nägin veel hiidsisalikke õues! Neid, mis meil loomaaedades näeb! Need kãivad siin niisama ringi ja ronivad seintel. Algul ehmatasin tãiega ära, et kes umbes loomaaia lahti unustas, aga no siin on see tavanähtus.
Olen ka saanud rohkem hispaania keelt harjutada, kuigi väga palju on neil ikka sõnaerinevusi Hispaania hispaania keelega. Aga no kûll ma vaikselt hakkan rohkem ûles korjama neid erinevusi ja ka enesekindlamaks muutuma rääkides
Igatahes homsest algab siis mu esimene vabatahtlikutöö ning ma arvatavasti olen seal max 2 nädalat. Ma lubasin aidata neil üles seada annetuste profiili GoFundMe's. Taaskord hea töökogemus turunduse vallas ja võib tulevikus kasuks tulla. Ma peatuspaik saab olema Belize saarel nimega Caye Caulker. Võite Googeldada...päris äge tundub. Ja ma ise juba tunnen, et ma tahaks asjalik olla. Kuigi ega niisama reisimine ka just väga lihtne pole kõigi ettetulevate ootamatute olukordade pärast nagu mul Cancuni jõudes tuli läbi teha,aga lihtsalt tahaks mingit eesmärki ja kasulik olla ka veits ning läbi selle uute inimestega tutvuda ja ennast avastada, sest hetkel ma olen ikkagi palju ûksi olnud.
Mõned pildid kah:
Kuuldavuseni
K.
Saturday, 17 September 2016
Jõudmine Cancuni
Eile oli mul esimest korda selline tunne, et kõik justkui töötab minu vastu ja ma lihtsalt pööran otsa ringi. Samas ûritasin end rahustada, et selliseid olukordi tuleb mul kindlasti veel ning pigem rahulikuks jääda. Hea on, et ma kellegiga koos ei reisinud, muidu me oleks vist praegu megatûlis. Iseenda peale on lihtsam solvunud olla. Nimelt..
Eilne hommik läks ûsna sujuvalt Mexico Citys. Ma kûll ei maganud väga hästi, kuna naabruses käis tantsupidu varajaste hommikutundideni (iseseisvuspäev!). Hommikul igatahes pakkisin oma koti kokku ja kãisin söömas hommikust kohalikus kohvikus, et aega parajaks teha. Mu Airbnb check-out aeg oli kell 12, seega otsustasingi kohe sealt otse lennujaama minna, kuna mu lend pidavat kell 15 olema. Lahkusin Ari juurest veidi peale kella 12, kuna teda ennast polnud kodus ja ma ei saanud võtmeid lihtsalt jätta kusagile. Kui Ari tuli, tellisin endale UBERi ja läksin lennujaama (2€ maksin). Lennujaamas oli lihtsalt ûlipikk järjekord check-ini. Ma ikka korralikult pea tund aega ootasin, et saaks oma pileti, mis nägi nagu ostutšekk välja. Ise môtlesin, et hea oli, et varem lennujaama jõudsin, et nûûd polegi enam kaua oodata seda lendu ning samal ajal plaane tehes, kuidas ma kohe Cancunis oma Airbnb (mis on nagu hostel) lähen, veits hinge tômban ning siis kohe ûmbrust lähen uudistama. No niii naiivne! Kell hakkas vaikselt 15 saama, aga ei ûhtegi märki mu lennust. See oli kûll ekraanil, aga polnud väravanumbrit. Seal oli väga palju närvilisi reisijaid, sest mitte ûhtegi infot ei antud läbi kõlarite. Seadsin siis oma sammud infolaua juurde, et uurida, mis värk on. No tãdike puhtas hispaania sugemetega inglise keeles seletas, et mu lend on edasi lûkatud 1,5 tundi. No tere talv! No mis seal siis ikka. Mõtlsin, et jôuan siis ehk 7ks ôhtul, et pole ka veel pime, et miskit ette võtta. Istusin siis seal ooteruumis, lugesin raamatut ja vahtisin seda lennutablood. Hakkas siis kell juba peale 4 tiksuma, aga ikka ei midagi. Ja see polnud ainult minu lend, vaid seal oli neid vähemalt 10, mille kohta mingit infot ei antud. Seadsin siis sammud tagasi sinna infolauda kui kell oli 16:30, et mis môttes ma ei lenda juba. Tãdi jälle seal jummala sôlmes omadega, et talle pole infot antud ja tuleb lihtsalt oodata. No ma siis veits kôndisin ringi ootesaalis ja samas hakkas kõht ka tûhjaks minema, kuna sai kell 10 hommikul viimati söödud. Aga ma ei tahtnud sealt midagi osta, kuna esiti oli seal kõik 4x kallim kui muidu + enamus igast sai, mis seedimisele ei istu kui pikalt pean istuma. Ostsin liitrise vee (ka see oli seal ebanormaalselt kallis Mehhiko kohta) ja môtlesin, et kannatan ära. Siis pöördusin tagasi infolaua juurde ning keegi seal just kûsis meie lennu kohta ning see tãdike taaskord umbkeelne oli, kui kusagilt tuli mingi suvaline onu ja ûtles, et meie lend läheb väravast number 4 kell 17:35. No poole tunni pärast! Hakkas siis see värava otsimine, kuna see Mexio City lennujaam pole üldse välismaalastesõbralik...erti see terminal, kust siselennud lähevad. Kõik on ainult hispaania keeles ning sissetulevad ja väljaminevad lennud + pagasilindid kôik samas kohas. Ja seal ka tegin oma esimese tormaka vea. Otsisin seda väravat number 4, kui järsku näitas, et 1-7 peab kusagile keerama. Keerasin siis ja hakkasin trepist alla minema kui sain aru, et see käis pagasilintide kohta. Keerasin otsa ringi ja siis muidugi oli seal turvaonu, kes ütles, et siit ei tohi enam ûles tagasi tulla, vaid et ma pean välja minema ning uuesti kogu kadalipu (passi-ja pagasikontroll) läbi tegema. Ma olin jummala endast väljas, et ma ei lãinud isegi täisa alla sealt trepist ning mul kohe läheb lend, et ma ei jõua. Ta ikka ajas vastu, et ei saa mind läbi lasta ja kutsus ûhe lennukapteni, kes samal ajal trepist alla läks. Too siis oli nõus mind viima uuesti kontrolli ja samal ajal seletas ka, et see lennujaam on segane ning isegi kui tema kogemata valesti läheks, ei tohi ta ringi pöòrata. Jõudsin siis sinna passi-ja piletikontrolli, endal jummala kiire ja seletasin, et ma pean jooksma. Ja kes seal kuradi kontrollidena töòtavad? Igasugused hälbega invaliidid! ! Ma isegi ei paku ûle. Kôik on ratastoolides ja kuidagi kõõrdis. Ma saan aru, et tahetakse invaliide tööturule kaasata aga no sellisesse kohta!?? See vend keeras oma käe kuidagi pahupidi, et mu piletit uurida ja siis seal pomises midagi, et mu pileti peal on ju kell 15, et ma maha jäänud. Ûritasin siis talle seletada, et mu lend läheb praegu ja ma tulin valest kohast välja, seega mul on megakiire. See kutsus veel mingi teise, et talle miskit viibelda, aga siis ikka lasid mu läbi. No kindlasti ma olin ise ka närviline, aga no tundus, et neil seal on jubedalt aega. Mu kotti skännisid ka mitu korda ja samal ajal seletasin, et miks ma siin olen ja mul kiire. Nemad muidugi vangutasid päid ja polnud ûldse aimu mis lend kust läheb. Sain siis läbi sealt ja jooksuga seda õiget kohta otsima. Õnneks olin targem ja jõudsin täpselt õigel ajal vãravasse. Kahju oli ainult oma veepudelist, kuna mul oli veel pool liitrit alles, aga pidin selle ära viska seal kotikontrollis. Nonii, pool äpardustest ûle elatud ja lähenesin järgmisele. Lend läks sujuvalt ja ûsna kiirelt (1h 50min). Ma olin varemalt teinud eeltööd igast võimaliku transpordi kohta,et mis sealt lennujaamast kesklinna läheb. Ja no lolli peaga (väsinud ja näljane) tormates ei pannud ma tähelegi, et lãksin välja alast, kuhu enam sisse ei saa, kuna seal olid kohe taksojuhid nagu kaarnad kallal. Ma jummala enesekindlalt, et mul pole taksot vaja ja tellin omale UBERi. Mingit wifi't seal lennujaamas polnud, seega kasutasin oma inglise telefoninumbrilt 4G, kuigi see pole ûldse odav lõbu, aga mis teha. Ja siis järgmine pauk..."teie tellitud asukohas puudub UBER! Soovite registreerida UBERi juhiks?" !!!! MIDA V***U!!! Ausalt, mul jooksis sel hetkel juhe nii kokku. Oli mul vaja sealt lennujaamast välja tormata enne UBERi tellimist?? Ma oleks sealt saanud bussile! Ma lihtsalt ei suutnud end ära kiruda. Samal ajal tuli mu juurde ûks taksofirma esindaja ja kûsis, kus mul vaja mima oleks. Ta ûtles, et neil on taksobussid ja kui kôik kohad täis saavad, siis viivad mu kesklinna. No ega mul valikut polnud ju. See nali maksis 170 peesot ehk umbes 10€, mis ei tundu tegelt suur raha olevat aga bussiga ma oleks saanud 3€-ga. Igatahes onu jummala asjalik ja seletas mulle seal maast ja ilmast. Samas ootas ka üks kohalik kutt, kes tahtis kesklinna saada ehk siis meie 2. Aga bussis oli 10 kohta. Ja siis me ootasime ja ootasime... ikka mingi pool tundi kuigi öeldi 10 minutit. Lõpuks tuli mingi kamp kutte ja buss sai täis. Siis aga tuli välja, et keegi tuleb veel teisest terminalist peale võtta. Kui sinna jõudsime, siis kupatati mind ja see teine kutt, kes kesklinna tahtis, autost välja, et kuna kõik teised tahavad minna Playa del Carmen (mis on mingi rannahotellide piirkond), siis me peame ikkagi ootama veel, et äkki tuleb teine taksobuss, mis kesklinna läheb, aga seda peab ikka tunnike ootama. Vot siis ma läksin kettasse ja ega see teine kutt ka ônnelik polnud. Ma ikka sajatasin seal korralikult, et mis kurat toimub neil, et ise müüvad teenust, aga siis solgutavad ühest terminalist teise ning keegi midagi ei tea. Ma nõudsin oma raha tagasi, kuigi selle taksobusiifirma töötaja üritas mind veenda, et ûksipäini taksoga minnes läheb mul veel kallimaks. Ma igatahes ei plaaninudki ootama jääda, kuna nende taksobusside sõitmine sõltus aint sellest kas sai bussi täis või ei, aga raha tahtsid kûll kohe. Igatahes minu ônneks ma nägin sedasama bussi, millest ma esimeses terminalis uisapäisa mööda jooksin ja pärast enam ligidale ei pääsenud. Läksin nende kassasse ja kûsisin pileti kesklinna. No problem. 66 pesos! Aga sa pead tund aega ootama, sest buss just läks ja järgmine tuleb kell 22:15! No kurat küll! Aga mul ei jäänud midagi üle ka. Ma lihtsalt istusin ja nuuksusin. Muidugi oli veel üks probleem..saan kûll kesklinna, aga kuidas ma sealt leian selle Airbnb koha. Mul polnud üldse peesosid järel. Taaskord panin oma inglise 4G töòle ja kirjutasin sellele hosteli omanikule, mis olukord mul on. Õnneks lahenes see hästi, et ta tuli mulle järele. See hostel oli 2km bussijaamast, aga no ma ei oleks hakanud kell 23 seiklema üksinda. Hostelisse jõudes sain väikse ekskursiooni ja siis muidugi mu põhivajadus oli pesema ja magama minna. Ma olen üksinda 6-kohalises toas, kus on 2 wc ja 2 duššinurka. Veesurve on suht olematu, aga ma olin rahul, et sain oma koti kaelast ära (9,8kg on mu seljakott) ja pesta, sest siin on tõsine kasvuhoone isegi öösel. Muidugi kogu selle stressamisega läks ka mu tervislik olukord sitemaks ehk nina oli terve öö taaskord kinni, mille pärast ma suht lõiguti magasin. Ma ei mäletagi enam millal mul täiesti normaalsed 8h und on olnud, kuna Miamisme ei maganud kordagi üle 5h ja nüüd mul sama. See piirkond, kus ma olen, on ka täis hotelle ja baare-restorane, seega käis ka kusagil pidu varajaste hommikutundideni, mis mul eriti magada ei lasknud. No ma olen see igav inimene, kes Cancuni magama tuli. Aga no tänu eilsele mul läks kogu isu ära. Tegelt mul veel täna hommikul ka oli selline seis, et ma kolin Eesti tagasi. No mitte nii sitt, aga ei olnud kiita. Ühesõnaga ajasin end kell 9 voodist üles, kuna ma nagunii ei maganud oma nina pärast + ma polnud pea 24h söönud. Õnneks olin ma piisavalt vett joonud, et otseaelt tühja kõhtu ma ei kannatanud. Ja mul oli vaja nagunii peesosid veel vahetada. Läksin siis veits seiklema siia ümbrusesse. Täitsa lõpp kui palav!! Ma veits isegi põen neid Kesk-Ameerika riike praegusel ajal, kuna nagu kasvuhoones ela. Igatahes sain lõpuks süüa ühes kohvikus USA dollarie eest, kuna ûkski valuutavahetuspunkt polnud veel lahti kell 10 hommikul. Peale söömist sain ka raha vahetatud ning ostsin endale 50+ päiksekaitsekreemi. Siis tulin koju jahtuma ja olen 2h jahtunud, sest no niii kuuuuum on. Ma peaks tegelt käima kesklinnas ja oma homse õhtu Belize pileti ostma, et kindel oleks. Ma ei kujuta ette kas ma randa jõuangi, kuna sellise kuumaga on hull lihtsalt. Igatahes üritan oma asjad läbi mõelda ning kirjutan kui juba uued sündmused on aset leidnud.
kuuldavuseni
K.
Eilne hommik läks ûsna sujuvalt Mexico Citys. Ma kûll ei maganud väga hästi, kuna naabruses käis tantsupidu varajaste hommikutundideni (iseseisvuspäev!). Hommikul igatahes pakkisin oma koti kokku ja kãisin söömas hommikust kohalikus kohvikus, et aega parajaks teha. Mu Airbnb check-out aeg oli kell 12, seega otsustasingi kohe sealt otse lennujaama minna, kuna mu lend pidavat kell 15 olema. Lahkusin Ari juurest veidi peale kella 12, kuna teda ennast polnud kodus ja ma ei saanud võtmeid lihtsalt jätta kusagile. Kui Ari tuli, tellisin endale UBERi ja läksin lennujaama (2€ maksin). Lennujaamas oli lihtsalt ûlipikk järjekord check-ini. Ma ikka korralikult pea tund aega ootasin, et saaks oma pileti, mis nägi nagu ostutšekk välja. Ise môtlesin, et hea oli, et varem lennujaama jõudsin, et nûûd polegi enam kaua oodata seda lendu ning samal ajal plaane tehes, kuidas ma kohe Cancunis oma Airbnb (mis on nagu hostel) lähen, veits hinge tômban ning siis kohe ûmbrust lähen uudistama. No niii naiivne! Kell hakkas vaikselt 15 saama, aga ei ûhtegi märki mu lennust. See oli kûll ekraanil, aga polnud väravanumbrit. Seal oli väga palju närvilisi reisijaid, sest mitte ûhtegi infot ei antud läbi kõlarite. Seadsin siis oma sammud infolaua juurde, et uurida, mis värk on. No tãdike puhtas hispaania sugemetega inglise keeles seletas, et mu lend on edasi lûkatud 1,5 tundi. No tere talv! No mis seal siis ikka. Mõtlsin, et jôuan siis ehk 7ks ôhtul, et pole ka veel pime, et miskit ette võtta. Istusin siis seal ooteruumis, lugesin raamatut ja vahtisin seda lennutablood. Hakkas siis kell juba peale 4 tiksuma, aga ikka ei midagi. Ja see polnud ainult minu lend, vaid seal oli neid vähemalt 10, mille kohta mingit infot ei antud. Seadsin siis sammud tagasi sinna infolauda kui kell oli 16:30, et mis môttes ma ei lenda juba. Tãdi jälle seal jummala sôlmes omadega, et talle pole infot antud ja tuleb lihtsalt oodata. No ma siis veits kôndisin ringi ootesaalis ja samas hakkas kõht ka tûhjaks minema, kuna sai kell 10 hommikul viimati söödud. Aga ma ei tahtnud sealt midagi osta, kuna esiti oli seal kõik 4x kallim kui muidu + enamus igast sai, mis seedimisele ei istu kui pikalt pean istuma. Ostsin liitrise vee (ka see oli seal ebanormaalselt kallis Mehhiko kohta) ja môtlesin, et kannatan ära. Siis pöördusin tagasi infolaua juurde ning keegi seal just kûsis meie lennu kohta ning see tãdike taaskord umbkeelne oli, kui kusagilt tuli mingi suvaline onu ja ûtles, et meie lend läheb väravast number 4 kell 17:35. No poole tunni pärast! Hakkas siis see värava otsimine, kuna see Mexio City lennujaam pole üldse välismaalastesõbralik...erti see terminal, kust siselennud lähevad. Kõik on ainult hispaania keeles ning sissetulevad ja väljaminevad lennud + pagasilindid kôik samas kohas. Ja seal ka tegin oma esimese tormaka vea. Otsisin seda väravat number 4, kui järsku näitas, et 1-7 peab kusagile keerama. Keerasin siis ja hakkasin trepist alla minema kui sain aru, et see käis pagasilintide kohta. Keerasin otsa ringi ja siis muidugi oli seal turvaonu, kes ütles, et siit ei tohi enam ûles tagasi tulla, vaid et ma pean välja minema ning uuesti kogu kadalipu (passi-ja pagasikontroll) läbi tegema. Ma olin jummala endast väljas, et ma ei lãinud isegi täisa alla sealt trepist ning mul kohe läheb lend, et ma ei jõua. Ta ikka ajas vastu, et ei saa mind läbi lasta ja kutsus ûhe lennukapteni, kes samal ajal trepist alla läks. Too siis oli nõus mind viima uuesti kontrolli ja samal ajal seletas ka, et see lennujaam on segane ning isegi kui tema kogemata valesti läheks, ei tohi ta ringi pöòrata. Jõudsin siis sinna passi-ja piletikontrolli, endal jummala kiire ja seletasin, et ma pean jooksma. Ja kes seal kuradi kontrollidena töòtavad? Igasugused hälbega invaliidid! ! Ma isegi ei paku ûle. Kôik on ratastoolides ja kuidagi kõõrdis. Ma saan aru, et tahetakse invaliide tööturule kaasata aga no sellisesse kohta!?? See vend keeras oma käe kuidagi pahupidi, et mu piletit uurida ja siis seal pomises midagi, et mu pileti peal on ju kell 15, et ma maha jäänud. Ûritasin siis talle seletada, et mu lend läheb praegu ja ma tulin valest kohast välja, seega mul on megakiire. See kutsus veel mingi teise, et talle miskit viibelda, aga siis ikka lasid mu läbi. No kindlasti ma olin ise ka närviline, aga no tundus, et neil seal on jubedalt aega. Mu kotti skännisid ka mitu korda ja samal ajal seletasin, et miks ma siin olen ja mul kiire. Nemad muidugi vangutasid päid ja polnud ûldse aimu mis lend kust läheb. Sain siis läbi sealt ja jooksuga seda õiget kohta otsima. Õnneks olin targem ja jõudsin täpselt õigel ajal vãravasse. Kahju oli ainult oma veepudelist, kuna mul oli veel pool liitrit alles, aga pidin selle ära viska seal kotikontrollis. Nonii, pool äpardustest ûle elatud ja lähenesin järgmisele. Lend läks sujuvalt ja ûsna kiirelt (1h 50min). Ma olin varemalt teinud eeltööd igast võimaliku transpordi kohta,et mis sealt lennujaamast kesklinna läheb. Ja no lolli peaga (väsinud ja näljane) tormates ei pannud ma tähelegi, et lãksin välja alast, kuhu enam sisse ei saa, kuna seal olid kohe taksojuhid nagu kaarnad kallal. Ma jummala enesekindlalt, et mul pole taksot vaja ja tellin omale UBERi. Mingit wifi't seal lennujaamas polnud, seega kasutasin oma inglise telefoninumbrilt 4G, kuigi see pole ûldse odav lõbu, aga mis teha. Ja siis järgmine pauk..."teie tellitud asukohas puudub UBER! Soovite registreerida UBERi juhiks?" !!!! MIDA V***U!!! Ausalt, mul jooksis sel hetkel juhe nii kokku. Oli mul vaja sealt lennujaamast välja tormata enne UBERi tellimist?? Ma oleks sealt saanud bussile! Ma lihtsalt ei suutnud end ära kiruda. Samal ajal tuli mu juurde ûks taksofirma esindaja ja kûsis, kus mul vaja mima oleks. Ta ûtles, et neil on taksobussid ja kui kôik kohad täis saavad, siis viivad mu kesklinna. No ega mul valikut polnud ju. See nali maksis 170 peesot ehk umbes 10€, mis ei tundu tegelt suur raha olevat aga bussiga ma oleks saanud 3€-ga. Igatahes onu jummala asjalik ja seletas mulle seal maast ja ilmast. Samas ootas ka üks kohalik kutt, kes tahtis kesklinna saada ehk siis meie 2. Aga bussis oli 10 kohta. Ja siis me ootasime ja ootasime... ikka mingi pool tundi kuigi öeldi 10 minutit. Lõpuks tuli mingi kamp kutte ja buss sai täis. Siis aga tuli välja, et keegi tuleb veel teisest terminalist peale võtta. Kui sinna jõudsime, siis kupatati mind ja see teine kutt, kes kesklinna tahtis, autost välja, et kuna kõik teised tahavad minna Playa del Carmen (mis on mingi rannahotellide piirkond), siis me peame ikkagi ootama veel, et äkki tuleb teine taksobuss, mis kesklinna läheb, aga seda peab ikka tunnike ootama. Vot siis ma läksin kettasse ja ega see teine kutt ka ônnelik polnud. Ma ikka sajatasin seal korralikult, et mis kurat toimub neil, et ise müüvad teenust, aga siis solgutavad ühest terminalist teise ning keegi midagi ei tea. Ma nõudsin oma raha tagasi, kuigi selle taksobusiifirma töötaja üritas mind veenda, et ûksipäini taksoga minnes läheb mul veel kallimaks. Ma igatahes ei plaaninudki ootama jääda, kuna nende taksobusside sõitmine sõltus aint sellest kas sai bussi täis või ei, aga raha tahtsid kûll kohe. Igatahes minu ônneks ma nägin sedasama bussi, millest ma esimeses terminalis uisapäisa mööda jooksin ja pärast enam ligidale ei pääsenud. Läksin nende kassasse ja kûsisin pileti kesklinna. No problem. 66 pesos! Aga sa pead tund aega ootama, sest buss just läks ja järgmine tuleb kell 22:15! No kurat küll! Aga mul ei jäänud midagi üle ka. Ma lihtsalt istusin ja nuuksusin. Muidugi oli veel üks probleem..saan kûll kesklinna, aga kuidas ma sealt leian selle Airbnb koha. Mul polnud üldse peesosid järel. Taaskord panin oma inglise 4G töòle ja kirjutasin sellele hosteli omanikule, mis olukord mul on. Õnneks lahenes see hästi, et ta tuli mulle järele. See hostel oli 2km bussijaamast, aga no ma ei oleks hakanud kell 23 seiklema üksinda. Hostelisse jõudes sain väikse ekskursiooni ja siis muidugi mu põhivajadus oli pesema ja magama minna. Ma olen üksinda 6-kohalises toas, kus on 2 wc ja 2 duššinurka. Veesurve on suht olematu, aga ma olin rahul, et sain oma koti kaelast ära (9,8kg on mu seljakott) ja pesta, sest siin on tõsine kasvuhoone isegi öösel. Muidugi kogu selle stressamisega läks ka mu tervislik olukord sitemaks ehk nina oli terve öö taaskord kinni, mille pärast ma suht lõiguti magasin. Ma ei mäletagi enam millal mul täiesti normaalsed 8h und on olnud, kuna Miamisme ei maganud kordagi üle 5h ja nüüd mul sama. See piirkond, kus ma olen, on ka täis hotelle ja baare-restorane, seega käis ka kusagil pidu varajaste hommikutundideni, mis mul eriti magada ei lasknud. No ma olen see igav inimene, kes Cancuni magama tuli. Aga no tänu eilsele mul läks kogu isu ära. Tegelt mul veel täna hommikul ka oli selline seis, et ma kolin Eesti tagasi. No mitte nii sitt, aga ei olnud kiita. Ühesõnaga ajasin end kell 9 voodist üles, kuna ma nagunii ei maganud oma nina pärast + ma polnud pea 24h söönud. Õnneks olin ma piisavalt vett joonud, et otseaelt tühja kõhtu ma ei kannatanud. Ja mul oli vaja nagunii peesosid veel vahetada. Läksin siis veits seiklema siia ümbrusesse. Täitsa lõpp kui palav!! Ma veits isegi põen neid Kesk-Ameerika riike praegusel ajal, kuna nagu kasvuhoones ela. Igatahes sain lõpuks süüa ühes kohvikus USA dollarie eest, kuna ûkski valuutavahetuspunkt polnud veel lahti kell 10 hommikul. Peale söömist sain ka raha vahetatud ning ostsin endale 50+ päiksekaitsekreemi. Siis tulin koju jahtuma ja olen 2h jahtunud, sest no niii kuuuuum on. Ma peaks tegelt käima kesklinnas ja oma homse õhtu Belize pileti ostma, et kindel oleks. Ma ei kujuta ette kas ma randa jõuangi, kuna sellise kuumaga on hull lihtsalt. Igatahes üritan oma asjad läbi mõelda ning kirjutan kui juba uued sündmused on aset leidnud.
kuuldavuseni
K.
Thursday, 15 September 2016
Mexico City (vol 2)
Täna oli siis mu teine ja viimane täispikk päev Mexico Citys. Kuna mu tervislik olukord polnud paranenud, siis otsustasin rahulikult võtta ja siinsamas naabruses ringi vaadata. Ja ma ei kahetse! Mul jäi hoopis parem mulje sellest linnast tänu tänasele. Siit mu peatuspaigast umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel algab justkui teine linn. See on siis see hipilik linnaosa, millest Ari mulle rääkis. Ülipalju erinevaid kohvikuid, kuid kõik sellise vaba stiiliga; 2 suurt parki purskkaevude ja lahedate pinkidega; ja oiiii kui palju koeri!! Ma olin nagu paradiisis. Mehhiklased on hullud koeraarmastajad. Mu võõrustajatel on siin ka üks väike koer, kes iga kord saltosid teeb, kui mind näeb 😂 aga ma ei saanudki aru,mis teema siin nende koertehga oli pargis, aga mitmes kohas oli umbes 20 koera rivistatud ja lihtsalt istusid/lamasid ühes reas. Üldse väga vähestel olid rihmad kaelas, seega kõik kutsud sõbralikud.
Ka kõik majad oli seal linnaosas palju modernsem või siis lihtsalt sobis väga hästi sellise vanema arhitektuuriga kokku. Ma käisin tãna seal lausa 2 korda kõndimas, kuna hommikul läksin pigem mõttega hommikusöögikoht leida, kuid peale seda leidsin need pargid. Ja õhtupoole otsustasin tagasi minna ka õhtust sööma. Ma olen siin kõik korrad väljas söönud, kuna ilmselgelt ma ei hakka ostma siia mingit manti nii lühikeseks ajaks. Aga vaatamata sellele on mul siin 2,5 päevaga kulunud ehk 30€ kõige peale, millesse ma investeerinud olen (söök 2x päevas + snäkid ja ühistransport). Seega võib öelda jah, et siin on ikka üsna odav. Homme ma lendan Cancuni, mis on Mehhiko lõunaosas ja n.ö turismiparadiis. Ega ma seal pikalt ei peatu aga ma ei plaaninudki, kuna alles sai Miamis rannas käia. Tahan lihtsalt oma silmaga näha seda kohta, millena enamus Mehhiko puhkust ette kujutavad. Seal peatun taaskord Airbnb kaudu ühe tüdruku juures. Eks ma siis muljetan kui sinna jõuan, kuna see saab ka paras seiklus kindlasti olema 😉
Veidi pilte ka tãnasest:
Ka kõik majad oli seal linnaosas palju modernsem või siis lihtsalt sobis väga hästi sellise vanema arhitektuuriga kokku. Ma käisin tãna seal lausa 2 korda kõndimas, kuna hommikul läksin pigem mõttega hommikusöögikoht leida, kuid peale seda leidsin need pargid. Ja õhtupoole otsustasin tagasi minna ka õhtust sööma. Ma olen siin kõik korrad väljas söönud, kuna ilmselgelt ma ei hakka ostma siia mingit manti nii lühikeseks ajaks. Aga vaatamata sellele on mul siin 2,5 päevaga kulunud ehk 30€ kõige peale, millesse ma investeerinud olen (söök 2x päevas + snäkid ja ühistransport). Seega võib öelda jah, et siin on ikka üsna odav. Homme ma lendan Cancuni, mis on Mehhiko lõunaosas ja n.ö turismiparadiis. Ega ma seal pikalt ei peatu aga ma ei plaaninudki, kuna alles sai Miamis rannas käia. Tahan lihtsalt oma silmaga näha seda kohta, millena enamus Mehhiko puhkust ette kujutavad. Seal peatun taaskord Airbnb kaudu ühe tüdruku juures. Eks ma siis muljetan kui sinna jõuan, kuna see saab ka paras seiklus kindlasti olema 😉
Veidi pilte ka tãnasest:
Wednesday, 14 September 2016
Subscribe to:
Posts (Atom)