Jõudmine Cancuni

Eile oli mul esimest korda selline tunne, et kõik justkui töötab minu vastu ja ma lihtsalt pööran otsa ringi. Samas ûritasin end rahustada, et selliseid olukordi tuleb mul kindlasti veel ning pigem rahulikuks jääda. Hea on, et ma kellegiga koos ei reisinud, muidu me oleks vist praegu megatûlis. Iseenda peale on lihtsam solvunud olla. Nimelt..
Eilne hommik läks ûsna sujuvalt Mexico Citys. Ma kûll ei maganud väga hästi, kuna naabruses käis tantsupidu varajaste hommikutundideni (iseseisvuspäev!). Hommikul igatahes pakkisin oma koti kokku ja kãisin söömas hommikust kohalikus kohvikus, et aega parajaks teha. Mu Airbnb check-out aeg oli kell 12,  seega otsustasingi kohe sealt otse lennujaama minna, kuna mu lend pidavat kell 15 olema. Lahkusin Ari juurest veidi peale kella 12, kuna teda ennast polnud kodus ja ma ei saanud võtmeid lihtsalt jätta kusagile. Kui Ari tuli, tellisin endale UBERi ja läksin lennujaama (2€ maksin). Lennujaamas oli lihtsalt ûlipikk järjekord check-ini. Ma ikka korralikult pea tund aega ootasin, et saaks oma pileti, mis nägi nagu ostutšekk välja. Ise môtlesin, et hea oli, et varem lennujaama jõudsin, et nûûd polegi enam kaua oodata seda lendu ning samal ajal plaane tehes, kuidas ma kohe Cancunis oma Airbnb (mis on nagu hostel)  lähen, veits hinge tômban ning siis kohe ûmbrust lähen uudistama. No niii naiivne! Kell hakkas vaikselt 15 saama, aga ei ûhtegi märki mu lennust. See oli kûll ekraanil, aga polnud väravanumbrit. Seal oli väga palju närvilisi reisijaid, sest mitte ûhtegi infot ei antud läbi kõlarite. Seadsin siis oma sammud infolaua juurde, et uurida, mis värk on. No tãdike puhtas hispaania sugemetega inglise keeles seletas, et mu lend on edasi lûkatud 1,5 tundi. No tere talv! No mis seal siis ikka. Mõtlsin, et jôuan siis ehk 7ks ôhtul, et pole ka veel pime, et miskit ette võtta. Istusin siis seal ooteruumis, lugesin raamatut ja vahtisin seda lennutablood. Hakkas siis kell juba peale 4 tiksuma, aga ikka ei midagi. Ja see polnud ainult minu lend, vaid seal oli neid vähemalt 10, mille kohta mingit infot ei antud. Seadsin siis sammud tagasi sinna infolauda kui kell oli 16:30, et mis môttes ma ei lenda juba. Tãdi jälle seal jummala sôlmes omadega, et talle pole infot antud ja tuleb lihtsalt oodata. No ma siis veits kôndisin ringi ootesaalis ja samas hakkas kõht ka tûhjaks minema, kuna sai kell 10 hommikul viimati söödud. Aga ma ei tahtnud sealt midagi osta, kuna esiti oli seal kõik 4x kallim kui muidu + enamus igast sai, mis seedimisele ei istu kui pikalt pean istuma. Ostsin liitrise vee (ka see oli seal ebanormaalselt kallis Mehhiko kohta) ja môtlesin, et kannatan ära. Siis pöördusin tagasi infolaua juurde ning keegi seal just kûsis meie lennu kohta ning see tãdike taaskord umbkeelne oli, kui kusagilt tuli mingi suvaline onu ja ûtles, et meie lend läheb väravast number 4 kell 17:35. No poole tunni pärast! Hakkas siis see värava otsimine, kuna see Mexio City lennujaam pole üldse välismaalastesõbralik...erti see terminal, kust siselennud lähevad. Kõik on ainult hispaania keeles ning sissetulevad ja väljaminevad lennud + pagasilindid kôik samas kohas. Ja seal ka tegin oma esimese tormaka vea. Otsisin seda väravat number 4, kui järsku näitas, et 1-7 peab kusagile keerama. Keerasin siis ja hakkasin trepist alla minema kui sain aru, et see käis pagasilintide kohta. Keerasin otsa ringi ja siis muidugi oli seal turvaonu, kes ütles, et siit ei tohi enam ûles tagasi tulla, vaid et ma pean välja minema ning uuesti kogu kadalipu (passi-ja pagasikontroll) läbi tegema. Ma olin jummala endast väljas, et ma ei lãinud isegi täisa alla sealt trepist ning mul kohe läheb lend, et ma ei jõua. Ta ikka ajas vastu, et ei saa mind läbi lasta ja kutsus ûhe lennukapteni, kes samal ajal trepist alla läks. Too siis oli nõus mind viima uuesti kontrolli ja samal ajal seletas ka, et see lennujaam on segane ning isegi kui tema kogemata valesti läheks, ei tohi ta ringi pöòrata. Jõudsin siis sinna passi-ja piletikontrolli, endal jummala kiire ja seletasin, et ma pean jooksma. Ja kes seal kuradi kontrollidena töòtavad? Igasugused hälbega invaliidid! ! Ma isegi ei paku ûle. Kôik on ratastoolides ja kuidagi kõõrdis. Ma saan aru, et tahetakse invaliide tööturule kaasata aga no sellisesse kohta!?? See vend keeras oma käe kuidagi pahupidi, et mu piletit uurida ja siis seal pomises midagi, et mu pileti peal on ju kell 15, et ma maha jäänud. Ûritasin siis talle seletada, et mu lend läheb praegu ja ma tulin valest kohast välja, seega mul on megakiire. See kutsus veel mingi teise, et talle miskit viibelda, aga siis ikka lasid mu läbi. No kindlasti ma olin ise ka närviline, aga no tundus, et neil seal on jubedalt aega. Mu kotti skännisid ka mitu korda ja samal ajal seletasin, et miks ma siin olen ja mul kiire. Nemad muidugi vangutasid päid ja polnud ûldse aimu mis lend kust läheb. Sain siis läbi sealt ja jooksuga seda õiget kohta otsima. Õnneks olin targem ja jõudsin täpselt õigel ajal vãravasse. Kahju oli ainult oma veepudelist, kuna mul oli veel pool liitrit alles, aga pidin selle ära viska seal kotikontrollis. Nonii, pool äpardustest ûle elatud ja lähenesin järgmisele. Lend läks sujuvalt ja ûsna kiirelt (1h 50min). Ma olin varemalt teinud eeltööd igast võimaliku transpordi kohta,et mis sealt lennujaamast kesklinna läheb. Ja no lolli peaga (väsinud ja näljane) tormates ei pannud ma tähelegi, et lãksin välja alast, kuhu enam sisse ei saa, kuna seal olid kohe taksojuhid nagu kaarnad kallal. Ma jummala enesekindlalt, et mul pole taksot vaja ja tellin omale UBERi. Mingit wifi't seal lennujaamas polnud, seega kasutasin oma inglise telefoninumbrilt 4G, kuigi see pole ûldse odav lõbu, aga mis teha. Ja siis järgmine pauk..."teie tellitud asukohas puudub UBER! Soovite registreerida UBERi juhiks?" !!!! MIDA V***U!!! Ausalt, mul jooksis sel hetkel juhe nii kokku. Oli mul vaja sealt lennujaamast välja tormata enne UBERi tellimist?? Ma oleks sealt saanud bussile!  Ma lihtsalt ei suutnud end ära kiruda. Samal ajal tuli mu juurde ûks taksofirma esindaja ja kûsis, kus mul vaja mima oleks. Ta ûtles, et neil on taksobussid ja kui kôik kohad täis saavad, siis viivad mu kesklinna. No ega mul valikut polnud ju. See nali maksis 170 peesot ehk umbes 10€, mis ei tundu tegelt suur raha olevat aga bussiga ma oleks saanud 3€-ga. Igatahes onu jummala asjalik ja seletas mulle seal maast ja ilmast. Samas ootas ka üks kohalik kutt, kes tahtis kesklinna saada ehk siis meie 2. Aga bussis oli 10 kohta. Ja siis me ootasime ja ootasime... ikka mingi pool tundi kuigi öeldi 10 minutit. Lõpuks tuli mingi kamp kutte ja buss sai täis. Siis aga tuli välja, et keegi tuleb veel teisest terminalist peale võtta. Kui sinna jõudsime, siis kupatati mind ja see teine kutt, kes kesklinna tahtis, autost välja, et kuna kõik teised tahavad minna Playa del Carmen (mis on mingi rannahotellide piirkond), siis me peame ikkagi ootama veel, et äkki tuleb teine taksobuss, mis kesklinna läheb, aga seda peab ikka tunnike ootama. Vot siis ma läksin kettasse ja ega see teine kutt ka ônnelik polnud. Ma ikka sajatasin seal korralikult, et mis kurat toimub neil, et ise müüvad teenust, aga siis solgutavad ühest terminalist teise ning keegi midagi ei tea. Ma nõudsin oma raha tagasi, kuigi selle taksobusiifirma töötaja üritas mind veenda, et ûksipäini taksoga minnes läheb mul veel kallimaks. Ma igatahes ei plaaninudki ootama jääda, kuna nende taksobusside sõitmine sõltus aint sellest kas sai bussi täis või ei, aga raha tahtsid kûll kohe. Igatahes minu ônneks ma nägin sedasama bussi, millest ma esimeses terminalis uisapäisa mööda jooksin ja pärast enam ligidale ei pääsenud. Läksin nende kassasse ja kûsisin pileti kesklinna. No problem. 66 pesos! Aga sa pead tund aega ootama, sest buss just läks ja järgmine tuleb kell 22:15!  No kurat küll! Aga mul ei jäänud midagi üle ka. Ma lihtsalt istusin ja nuuksusin. Muidugi oli veel üks probleem..saan kûll kesklinna, aga kuidas ma sealt leian selle Airbnb koha. Mul polnud üldse peesosid järel. Taaskord panin oma inglise 4G töòle ja kirjutasin sellele hosteli omanikule, mis olukord mul on. Õnneks lahenes see hästi, et ta tuli mulle järele. See hostel oli 2km bussijaamast, aga no ma ei oleks hakanud kell 23 seiklema üksinda. Hostelisse jõudes sain väikse ekskursiooni ja siis muidugi mu põhivajadus oli pesema ja magama minna. Ma olen üksinda 6-kohalises toas, kus on 2 wc ja 2 duššinurka. Veesurve on suht olematu, aga ma olin rahul, et sain oma koti kaelast ära (9,8kg on mu seljakott) ja pesta, sest siin on tõsine kasvuhoone isegi öösel. Muidugi kogu selle stressamisega läks ka mu tervislik olukord sitemaks ehk nina oli terve öö taaskord kinni, mille pärast ma suht lõiguti magasin. Ma ei mäletagi enam millal mul täiesti normaalsed 8h und on olnud, kuna Miamisme ei maganud kordagi üle 5h ja nüüd mul sama. See piirkond, kus ma olen, on ka täis hotelle ja baare-restorane, seega käis ka kusagil pidu varajaste hommikutundideni, mis mul eriti magada ei lasknud. No ma olen see igav inimene, kes Cancuni magama tuli. Aga no tänu eilsele mul läks kogu isu ära. Tegelt mul veel täna hommikul ka oli selline seis, et ma kolin Eesti tagasi. No mitte nii sitt, aga ei olnud kiita. Ühesõnaga ajasin end kell 9 voodist üles, kuna ma nagunii ei maganud oma nina pärast + ma polnud pea 24h söönud. Õnneks olin ma piisavalt vett joonud, et otseaelt tühja kõhtu ma ei kannatanud. Ja mul oli vaja nagunii peesosid veel vahetada. Läksin siis veits seiklema siia ümbrusesse. Täitsa lõpp kui palav!! Ma veits isegi põen neid Kesk-Ameerika riike praegusel ajal, kuna nagu kasvuhoones ela. Igatahes sain lõpuks süüa ühes kohvikus USA dollarie eest, kuna ûkski valuutavahetuspunkt polnud veel lahti kell 10 hommikul. Peale söömist sain ka raha vahetatud ning ostsin endale 50+ päiksekaitsekreemi. Siis tulin koju jahtuma ja olen 2h jahtunud, sest no niii kuuuuum on. Ma peaks tegelt käima kesklinnas ja oma homse õhtu Belize pileti ostma, et kindel oleks. Ma ei kujuta ette kas ma randa jõuangi, kuna sellise kuumaga on hull lihtsalt. Igatahes üritan oma asjad läbi mõelda ning kirjutan kui juba uued sündmused on aset leidnud.

kuuldavuseni

K.