Mexico City

Vabandan juba ette ära igast kirjavigade ja täpitähtede pärast, kuna mul selle tahvelarvutiga on ikka üsna piinarikas kirjutada ja ma tavaliselt kirjutan õhtuti, kui kõik värskelt meeles on, kuid samas väsimus ka. Igatahes...

Peale korralikku und oli päris hea olla hommikul, kuigi mu nohu ikka ei taha järele anda. Aga eks ma üritan positiivne olla. Täna ma tegin retke Mexico City kesklinna...ühistranspordiga loomulikult! Ari (mu Airbnb võõrustaja) andis mulle metrookaarti ja näitas suuna kätte. Ta andis mulle ka oma sõidukaarti, millele ma ise raha peale laadisin. Rääkides rahast, siis Mehhiko peesod on päris lahedad. Väiksemad rahad on läbipaistvate liblikaembleemidega. Muidugi see raha pole siin suht midagi väärt. Iga kord arve mingi 100 peesot aga see vist max 4€. Igatahes ma hakkasin siit oma peatuspaigast kesklinna teed otsima. Ilmselgelt ma ei leidnud mingit metroojaama. Ainult bussid olid. Selle sõidukaartiga saab nii bussi kui metrooga sõita, nii et istusin täitsa suvalise bussi peale, et kuhugi ikka ju peaks viima. Paar peatust hiljem nägin metroojaamasilti, seega tulin bussilt maha ja suundusin sinna. Ega ma kesklinnast kaugel polnudki ja sain metroo ja Ari antud kaartiga üsna kergelt aru kuhu minna. Esimene plaan oli endale kesklinnakaart muretseda, et ma päris suvaliselt ei uitaks. Sain kaarti ühest turismiinfo putkast. Kusjuures kesklinn on siin palju ilusamas seisukorras ja isegi üsna moderne. Ma jalutasin niisama ringi ja tegin pilte. Siin praegu käivad suured ettevalmistused, kuna reedel on Mehhiko iseseisvuspäev, aga tähistama hakatakse juba homme. Siin on see suur püha. Kõik suuremad tänavad kesklinnas nägid välja juskui jõulud  oleks kohe algamas, Mehhiko lipuvärvid (roheline, valge, punane) on ju kõik jõuluvärvid, seega tunduski, et hakka või luuletusi õppima.

Käisin ka lõunat söömas mingis kohaliku toidu kohvikus. Tellisin endale tacod kanaga. Ma isegi ei tea mis seal kõik veel oli, aga väga hea oli ja jube suur ports. Taaskord maksin ehk 4€ selle toidukuhja ja veepudeli eest. Mis mind veits üllatas seal kesklinnas oli see, et turiste nagu polegi. Kõik on mehhiklased. Igalpool! Ma ei tea kas Mexico City pole siis nii populaarne või mis, aga no tikutulega otsi vähe valgemaid inimesi. Ma muidugi olin ilmaime kõigile. Ega nad ei varja ka, et vahivad. Samas 99% on minust peajagu lühemad. Samas ei tundnud ma kordagi, et kusagil varitseks mind oht, kuigi ma ikka seiklesin ka eriti kahtlastes kohtades. Näiteks peale lõunasööki läksin mööda suvalist tänavat, kus palju sagimist toimus. No müüdigi igast Mehhioo-teemalist kraami homseks tähtpäevaks. Kõndisin ja kôndisin, siis otsustasin ära keerata ühte kõrvaltänavasse, kuna tundus loogiline, et tagasi jõuda kohta, kust alustasin. Sealt tänavalt ma jõudsin väga kohalikku linnaossa. Seal oli kõikvõimalikke pudipadi poode ja välisöögiputkasid. Hinnad muidugi ka kohe palju odavamad. Ega ma seal tähelepanu ei tahtnud äratada, seega kõndisin kiirelt ja mitte väga uudishimutsedes. No ma ikka paar vilet sain kohalikelt täkkudelt. Ja siis ma sain korra mini-šoki...ma olin sattunud kusagile prostituutide tänavale!!! Seesama tänav, kus just olid turud, paar blokki eemal seisavad naised igas vanuses ja suuruses seina ääres ning ootavad kliente. Päise päeva ajal! Nad olid kõik end jubedalt üleslöönud aga see tundus justkui mingi väga vana popmuusikavideo: tihedad, läikivad ja lühikesed riided, läbipaistva platvormiga tikk-kontsad, kole meik. Ja neid oli nii palju seal. Lihtsalt seisid kõrvuti seina ääres ja olid "ilusad". Oleks tahtnud pilti teha, aga ma ei hakanud seal sõbrannatsema, vaid üritasin kiirelt lihtsalt vähe neutraalsemasse kohta jõuda. Aga nad olidki ainult ühel umbes 50m lõigul ja edasi juba oli jälle tavaline sagimine. Sealt leidsin ma ka mingi suvalise metroojaama ja otsustasin hakata tagasi kodupoole seiklema, kuna mul polnud aimugi, kus ma olin. No koju tagasi jõudsin ma ka hullu tiiruga aga seekord ainult metrooga ja lihtsalt see tundus mu enda jaoks lihtsam, kui pidevalt metrood ja bussi vahetada. Metroos muidugi näeb ka elu. Igas peatuses tuli taaskord keegi peale, kes midagi mûûa soovis: joonlaudu, kôrvaklappe, peegleid, pastakaid jne. Igakord muidugi sama jutt: MEGADIIL! Ja muidugi käis lãbi ka igast mittekuulatavaid pillimehi ja lauljaid...kôik kopika nimel! Ûks vend, kes pastakaid mûûs, oli mingi sûndroomiga, seega tal terve aeg ila tilkus ning ta häälitses ainult Õõõõõõõ ning oma kõveratel nãppudel nãitas 10 (ehk siis 10 peesot). Vãga jube! Siin see vaesus on ikka selgelt nãhtav linnapildis. Ja no ajast maas on ka kôik. Ainuke asi, millega Mehhiko turisti jaoks enamasti hiilgab, on kuld. Mehhiko on kullarikas ja seda oli ka tunda kesklinnas. Kui meil Euroopas on turud toidu jaoks, siis siin on terved turud lihtsalt kuldehteid. Neid ehtepoode on igas tãnavas ja erinevas suiruses. Ma úhe poe juures jäin ka huvi pärast seisma, et hindu nãha...võileivahinnaga mûûvad. Kullast kôrvarôngad saab 4-5€ kätte. Hakka vôi ostma, aga no mul hetkel pole neid kuhugi panna. Teine asi, mis siia tavaliselt turiste tômbab, on arhitektuur. Kuigi enamus linnapilti on lagunenud ja nukker, siis samas on siin ka vãga uhked katedraalid ja muud ajaloolisemad ehitised. Ma kâisin ka Bellas Artes kunstimuuseumis sees, aga kuna mul olI ûsna nãlg, siis ma tuuritama sinna ei läinud tãna. Ma tean, et umbes 30km siit peaks mingid pûramiidid olema, aga ma ei tea veel tãpselt kuidas sinna saada.

Vot selline päev. Nûûd kui mul veidi aimu on sellest elust siin, ma ise küll siin elada ei tahaks. Juba see, et siin õhk haiseb autode heitgaaside järgi..no 30 miljonit inimest pole naljaasi. Kõik on nii koos ja laiali samal ajal. Mul veel homme on ka ning ma mõtlen, mis ma tãpselt teen, kuna siin need pidustused algavad ja kindlasti on veel rohkem sagimist. Küsisin Arilt, et kuidas mehhiklased siis tähistavad seda päeva. Ari vastus: "kannavad igast lipuvãrvi asju nagu nãiteks ehted ja riided ja naised kunstripsmeid ning joovad end täis." Väga ootamatu vastus tekiila-riigist! :D

Kuuldavuseni/ Hasta Luego

K.