Viimane päev Caye Caulkeril

Täna on mu viimane päev Caye Caulkeril ja loomade varjupaigas vabatahtlikuna. Homme hommikul lähen ma praamiga tagasi Belize City'sse ja sealt üheks päevaks San Ignaciosse, mis on Belize piirilinn enne Guatemalat, kuhu ma lähen reedel. Tahan veidi näha ka ehtsat Belize elu, mis ei koosne ainult turistidest ja chillimisest.

Minu esimene vabatahtlikutöö andis mulle kindlasti endale rohkem aimu, mis see endast õigupoolest kujutab ning kindlasti kõik rõõmud ja mured, mis sellega kaasnevad. Ma üldse ei kahetse, et ma siia tulin ja pea 2 nädalaks jäin, kuna see oli hea algus harjumiseks ning samuti väga mitmekesine ümbrus. Samuti on Belizes inglise keel ametlik keel, seega see keeleline trauma jãi õnneks ära, et midagi aru ei saa. Muidugi siin räägitakse ka palju hispaania ja creoli keelt (mustanahaliste murrak), aga samas kõik ikkagi suhtlevad vabalt ka inglise keeles. Sain endale täna kohalikult metallikäsitööliselt kingiks ristikheina-kujulise kõrvarõnga, mis pidi õnne tooma ja ta tegi mulle eritellimusel laavakivist ilusa sõrmuse otse mu silme all, et mul siis mälestus Belizest + ma saan nüüd tõestada, et ma kihlatud kui vaja! Juba kujutan ette kõiki neid pettunud latiinosid 😂

Panen siia mõned pildid oma varjupaigast, et tekiks ülevaade, mis tingimustes ma 10 päeva elasin. Mul oli siin umbes 80 kassi, 5 koera ja 1 part (kes siia ise end on sisse seadnud). Selle P.A.W sildi joonistasin mina oma "imelise" kunstiandega 😂

Kuuldavuseni

K.