Täna on mu viimane päev Ameerikas ja mõtlesin, et panen veidi kirja viimase paari nädala tegemised. Nimelt oli mul see ''peolembene'' sõbranna siin 10 päeva ja saime nii mõneski kohas käidud ja väga palju ühistranspordiga seigelda. Tema esimestel päevadel käisime kohe ära Washington DC's. Kuna ma elan Virginias, mis on kohe District of Columbia (DC) ehk USA pealinna kõrval (täpselt 13 miili mu kodust, siis pidi ikka minema selle Valge Maja ja muud ehitised üle vaatama. Ilmselgelt ma olin seal enne käinud, aga mitte omapead, kuid ma teadsin kohe, et autoga ma sinna sõita ei taha, kuna parkimine Washingtonis on omamoodi peavalu, mida mul tol hetkel polnud tarvis. Seega me sõitsime kodulähedale metroojaama, parkisime sinna ja lootsime sealt metrooga Washingtoni kesklinna sõita. Sinna metroojaama jõudes tuli aga välja, et just sel samal päeval läks see ehituse alla ning meil tuleb mingi tasuta shuttle buss leida, mis meid järgmisesse jaama viib, kust metroo saab. No mis me seal selle sildiga ikka vaidlema oleks hakanud, vaid asusimegi seda bussi otsima, kuna ma ei teadnud, kus see järgmine jaam oleks olnud, et sinna autoga sõita ja parkida (hiljem tuli nagunii välja, et seal järgmises jaamas oli tasuline parkimine). No leidsime selle Shuttle bussi ja saime suht kohe ka peale ning jõudsime uude jaama. Seal tekkis uus mure...see kuradi metroosüsteem (eriti just piletiostmine) on nii keeruliseks aetud, et ükski normaalne inimene seda ei jaga. Kuna USAs ühistransport ei ole just kõige populaarsem asi kohalike seas (kõigil on autod!), siis ilmselgelt pole ka vaeva nähtud, et see värk kuidagi loogiliseks teha. Juba see metrooliinikaart oli mingi sotaputa, kus 4 erinevat värvi kuhugi erinevatesse suundadesse läksid ning ainult oli lisatud peatuste nimed, mitte linnajaod, kuhu need suundusid. Seega pidime aimama kus suunas see Washington jääb. Ja muidugi see pileti ostmine...tuli välja, et meil mingit plastikkaarti vaja, millele raha laadida. seal oli mingi 4 piletimüügimasinat aga 3 nendest olid rikkis. Samal ajal töllerdasid seal n.ö mustanahalised infotädid, keda pidi ootama, et ta lõpetaks teise samasuguse tädiga jutustamise enne kui sai miskit küsida. Ning siis algas eriti pikk kõnd selle ainukese terve aparaadi juurde, kuna Shaniqua oma uue parukaga ei saa ometi riskida, et ta haruldaselt koledalt triibutatud ja lokitatud juuksed sassi ei lähe kiirustades. Selleks ajaks muidugi oli seal juba päris rodu tigedaid reisihuvilisi, kes kõik selle ühe masina taga ootasid mingeid juhendeid. Igatahes paras tsirkus aga no lõpuks saime ikka hakkama ja üks kohalik hiljem seletas veits, kuidas sellest metrookaartist aru saada. Igatahes jõudsimegi Washintoni ning hakkasime kohe usinalt kõndima. Washintonis õnneks kõik tuntumad vaatamisväärsused (Valge Maja, Washington monument, Lincoln Memorial jne) on suht ühes piirkonnas. Meil vedas ka ilmaga, et hommikupoole oli veits tuulisem ja mitte nii kuum kui siin terve suvi on olnud, seega polnud väga hull. Muidugi Washington on minu arust kõige ilusam kevadel, kui seal kirsipuudeallee õitseb aprillis. See on väga uhke vaatepilt ja tavaliselt ka juba piisavalt soe, et seal pikniku pidada ja ilma nautida. Vähemalt sõbranna sai linnukese kirja, et on ära käinud ja näinud, kuigi sealne arhitektuur on tõeline leid kultuurihuvilisele, keda huvitavad ka muuseumid, sest seal on neid ikka väga palju. Sama päeva õhtul toimus meil ka minu perepoja Star Warsi teemaline sünnipäevapidu, mille jaoks ettevalmistused siin algasid juba juulis. Kuna seesama nädalavahetus oli riiklikud pühad siin, siis toimus veel meil siin grillimine naabritega ja sõbranna sai tõsiselt osa ameeriklaste külalislahkusest ning kogeda nende ühtsust.
Kuna meil oli ka meie Miami reis kohe-kohe algamas peale pühi, siis ilmselgelt jäi meil pakkimine viimasele minutile. No kuidagi ikka saime hakkama, aga meil oli suht varajane lennujaama minek (6.30 hommikul) ning eelmine õhtu ''sunniti'' meid mingit brasiilia kokteili manustama (ei olnud lahja!), siis see enesetunne ei olnud kõige parem lendamiseks. Kes mind ja mu kogemusi alkoholiga teavad, siis arvata on, et kuna ma pole otseselt väga vägijoogilembene, kuna see tekitab mul ainult hirmsa une, siis ma üritan end ka piirata ning alati jääda sinna piiresse, et ma siiski saan aru kus ma olen ja mis ma teen. Ka tol õhtul oli kõik kontrolli all, aga kuna see oli suht tundmatu alkohol (midagi viinalaadset), siis mul hakkas lihtsalt süda läikima terveks ööks. Sama juhtus ka mu sõbrannaga. Nii me siis läksimegi lennujaama suht magamatult ning lendasime Miamisse. Kuna me maandusime Fort Lauderdale', mis on Miami Beachist umbes 40 minuti kaugusel autoga, siis pidime mõtlema, kuidas kõige odavamalt sinna jõuda. Liinibuss! Ja no see oli ka paras seiklus, kuna me pidime 2 korda bussi vahetama. Õnneks oli see süsteem vähe lihtsam ja inimesed abivalmivad, aga no see rahvas, keda me seal nägime...mu sõbrantsil vist eluks ajaks külmavärinad. Kogu see matk võttis 2,5h aega aga me maksime selle eest ainult $4.25, mis on nagu ülivähe takso kõrval (takso oleks vähemalt $70 läinud). Samas meil polnud ka kuhugi kiiret, kuna me olime kell 12 päeval juba seal. Kuna ma olen korra varemalt Miamis käinud, siis me läksime samasse hostelisse, kus ma ka 3 aastat tagasi peatusin. Kusjuures oli täitsa jällenägemisrõõm paari inimesega, kes seal siiani vastuvõtulauas töötasid. Mind on lihtsalt raske unustada :D Igatahes viskasime oma kotid tuppa ja läksime kohe süüa otsima. Veidi hostelist kah...Miami Beach International Travellers Hostel asub Miami South Beachil ning enamus inimesi kes seal peatuvad vanuses 19-30 aasta vanuses. Toad on naridega (max 8 voodikohta ehk 4 nari), aga samas igas toas on oma vannituba ja WC. Tube koristatakse 4 korda päevas, kuna rand on sealt 3 minuti kaugusel ning pidevalt veetakse liiva sisse. Üks öö seal maksab $25 ning selle hinna sisse käib ka tasuta söök 3 korda päevas. Peale selle saab tutvuda inimestega üle maailma ja kuna ma olen ju kohe reisile minemas, siis igasugused soovitused ja tutvused tulevad alati kasuks. Mul jube mingi 3 küllakutset Argentiinast ja Peruust, seega ei saa kurta. Muidugi saime ka iga õhtu peol käia hostelirahvaga, kuna Miami ööelu on ikka midagi teistmoodi kui mujal. Ja ma sain Maseratiga sõita! Kes mind teab, siis on näinud mu vaimustust luksusautode vastu. Võibolla on see tulnud sellest, et Eestis ei olnud selliseid asju näha ning Lexus ja Chrysler olid kõige limiteeritud masinad, mida vahest harva sai näha Pärnu tänavatel, kuid just eriti Miamis on normaalne Lamborghiniga toidupoodi minna. Igatahes mul vedas jah ning tekkis selline juhus viimasel õhtul kui me karaoke baari otsisime sakslastega ning üks mees oma Maserati meile nina alla parkis kui me taksot ootasime. Siis me naljatasime temaga, et ta võiks meie UBER olla ning sellepeale see vend ütles, et ta võib meid ära viia. JUHUUUUUUUU! No ilmselgelt me ei hakanud vaidlema. Aga kurat see oli ikka võimas pill. See auto nagu liugles aga samas väljast kuulsid mootori võimsust. Mul linnuke kirjas ja üks auto listis juures, mis ma endale ostan siis kui ma suureks kasvan :D Miamis muidu veel käisime baarirallil, ööklubis LIV (üks tuntuimaid Miamis) ja veel mingis kohalike pubis. Iga päev käisime ikka rannas ja ookeanis ulpimas. Ma olen tõsiselt rassi vahetanud juba oma nahatooni pärast. Aga ei kurda. Minu jaoks suvi ja rannamõnud veel niipea otsa ei saa, sest Lõuna-Ameerikas ootab mind juba seal algav suvi meie talvekuudel.
Mul ongi veel jäänud viimased ettevalmistused teha ehk oma kott kokku panna ning juba täna õhtul ma lähen Baltimore, kust mul homme kell 7 on lend esialgu Dallasesse (Texas) ja sealt Mexico City. Mul veidi juba hakkab ärevus tulema aga samas pole mingit kartust. Loodetavasti ei pea ka millegipärast kartma ning nii palju kui ma teistelt reisisellidelt kuulsin, kes Kariibidelt või Lõuna-Ameerikast just tulid, siis pole midagi otseselt karta kui ise just meelega end lollidesse olukordadesse ei pane. No seda ma otseselt ei plaani küll. Kuna mul hakkab kohe tahvelarvuti aku tühjaks saama, siis ma kirjutan lähipäevil juba Mexico City'st kuidas ma kohale jõudsin ja esimestest muljetest latiinodega.
Kuuldavuseni.
K.
No comments:
Post a Comment