Esimesed muljed Belizest

Pühapäeva õhtul istusin siis Cancunist ilusti bussile ja algas pea 10-tunnine reis Belize City'sse. Muidugi vähemalt 2 tundi sellest 10 veetsime piiripunktides. Alguses väljumine Mehhikost ehk pidi tagastama kaarti , mis saabudes anti ning maksma 25$ n.ö turismimaksu. No see on suht kahtlane äri seal, sest Mehhikos on turismimaks, mis tavaliselt enamus lennufirmad kohe piletile automaatselt otsa lisavad, kuid mööda maad Mehhikost lahkudes üritatase seda raha uuesti nõuda. Kahjuks enamus maksab, kuna see tuleb tavaliselt ootamatult ning nad ei tagasta passi. Mis teeb selle asja veelgi kahtlasemaks, on see, et ainult sulas saab makta. Kui asi oleks legaalne, oleks kõik makseviisid võimalikult ning saaks tšeki. Ma üritasin ka tšekki nõuda tõestuseks, aga selle peale öeldi, et ma peaks siis hommikuni ootama, kuni pank laht tehakse. Mis pank? Igatahes mingi soga ajamine käis ja ilmselgelt see raha läheb kõik mustalt nende piirivalvurite taskusse. Kui ma järgmine kord reisiks niimoodi, siis ma lihtsalt ei läheks bussist väljagi. Keegi seda ei kontrollo kui palju inimesi saabus ja tegelikult kontrollist läbi läheb, sest lihtsalt on mingi putka kusagile püsti pandud. Igatahes järgmine peatus oli paar minutit hiljem Belize piirikontroll, kus pidime koos kottidega minema. No see oli ka omamoodi komöödia. Passikontroll oli suht OK ja ikka tundus ametlik aga see kotikontroll oli ilma masinateta. Mult küsiti kas mul on midagi deklareerida. Ütlesin et mul on paar õuna ja banaani. Ütlesid, et viska ära,kuna Belize pole lubatud tuua väljast toortoitu. Ja see oli kõik! Ta isegi ei vaadanud ega katsunud mu kotti. Ja samamoodi ma oleks võinud bussi jätta üldse oma toidu, kuna keegi ei kontrolli kas sul on kõik kaasas või ei. Igatahes jah, väga lebo ning üldiselt kedagi ei huvita.
Jõudsime hommikul kell 8 Belize City'sse. Sellel ajal juba käis vilgas elu. Kusjuures siin algavad päevad kell 6 hommikul, kuna juba on täitsa valge ning pimedaks läheb kell 18 õhtul. Belize bussijaamast seadsime sammud siis sadamasse. Seadsime tähendab mina ja veel 3 kamraadi, kellega tuttavaks sain. Üldse oli terve buss Cancunist Belize välismaalasi täis...enamus samasugused noored seljakotirändurid. Sain ühe norrast tüdrukuga tuttavaks, kuna ma laenasin talle raha Mehhiko piiripunktis,kuna tal polnud üldse sula. Siis me kuidagi hoidsime kokku ja ta tuli ka minuga siia saarele, kus mul vabatahtlikutöö ootas, sest ta ei teadnud üldse kuhu siin minna. Ta ütles, et ta läheb igalepoole suht ilma plaanita. No niimoodi ma küll ei suudaks. Aga no ta tundus täitsa ok. Igatahes Caye Caulkerile saabusime umbes kell 10 hommikul. See oli selline 45-minutiline reis praamil. Leidsin oma varjupaik-hosteli ka üles ning ausalt öeldes sain ma shoki alguses. Siis on mingi 50 kassi ja 3-4 koera. Hostel ise ei ole just parimas korras,aga no sellist stiili ehitisi on siin terve saar täis. Saar ise on suht pisike aga palju on igast hosteleid ja välibaare.  Hetkel on siin vihmaperiood aga sajab aint öösiti. Päeval on kuum ja kuiv.
Igatahes mu eile siiasaabumine ei alganud mitte enese sisseseadmisega, vaid koristamisega. See tuba, mis vabatahtlikele mõeldud on, oli täiesti rõvedalt sitane. Ma ei saa aru, kuidas niimoodi elada saab. Peale minu oli seal veel 3 noort ja kõigi nende asjad olid kõik laiali. Kuna siin pole kusagil normaalseid teid, vaid kruus, siis terve põrand oli seda kruusa täis. Mina ja mu OCD! Mul ikka võttis korralikult aega, et mingigi talutav olukord seal luua. Kuna nad lasevad neil kassidel ka kõikjal käia ja magada, siis on igalpool tugev kassikusehais. Ma kardan, et mul sellest ka mingi reaktsioon, kuna ma öösel täiega köhisin. Lihtsalt miski kraapis kurku. Ma olen küll veidi harjunud, aga samas ikka paras elumuutus, millega harjuda. Ma sain oma "viisa" siia 10 päevaks ja ausalt öeldes usun ma, et see on piisav aeg. Siin mõni on kuid olnud ja plaanib jääda väga kauaks veel, aga need on sellised, kellele on see elustiil. Mulle pigem kogemus ja võimalus end odavamalt äraelatada.
Minu ülesandeks siin ongi organiseerimine. Siin on mingi üsna suur kolikamber, mis mul on vaja korda teha ehk asjad kõik sorteerida ja kastidesse panna. Seal on igast jama: kohvreid, kassipuure, vanu loomameditsiine jne. Ma viiks kõik prügimäele aga siin tuleb kõike taaskasutada kui võimalik. Ma ootangi selle hosteli omaniku juhiseid, et mis ta tahab täpselt nende asjadega teha, aga teda pole ennast hetkel siin. Olengi siin meie ühiskööki koristanud ja niisama ringi käinud koos Norralannaga, kes mu lähedale hostelisse toa sai. Meil siin varjupaigas ka tegelt hostel ja ikka külalisi on, kuid enamus rõhk ikka on kassidel.
Üldiselt saar on ilus ja rahulik. Saab ujuda, snorkeldada, kayakitega sõita, pidutseda jne. Palju on Kariibi saarte mõjutusi ehk selline reggeaton ja õnnelik hüppav muusika (soca) kuuldub kõikjalt. Ma muidugi ei kujuta end siin elamas, isegi kui ma saaks paremaid elutingimusi lubada, kuna see on ikkagi üsna pisike saar, seega üheltmaalt hakkab igav ja üksluine. Isegi praegu, mul suht teine päev käsil ning hommik algas juba kell 6 ajal,kui ma köögikoristamisega alustasin. See tehtud, siis on olnud vaba aeg ja nii terved päevad...natuke teed midagi ja siis ülejäänud päev vaba. Ma ainult kannan bikiine siin ja kleiti peal, kuna siin on nii palav ja kes see jõuab neid riideid pesta. Nagunii käin ujumas.

Igatahes ma hoian veel kursis siinse elu ja tegemistega.

Kuuldavuseni

K.