Beach, pleaaaase!

Eile ehk laupäeval käisin oma selle Couchsurfingu võõrustajaga El Salvadori lõunaosas, mis San Salvadorist oli umbes tunnise autosõidu kaugusel. Seal on tihedalt koos palju väikseid randu Vaikse ookeani kaldal, tuntuim neist El Tunco, mis on surfarite paradiis. Ega need sellised tüüpilised päevitusrannad pole ehk liiv on samasugune vulkaanilist musta värvi ning ookeani lained löövad üsna kaugele rannal, et ega seal väga sellist kuiva ala polnudki + see liiv oli ülikuum. Aga lained olid muidugi võimsad ja rand ise väga puhas võrreldes sellega, mis prügimägi Guatemalas oli. Me alguses käisime ühes väiksemas rannas ujumas (ehk siis laienetaga võitlemas) ning tagasiteel peatusime El Tuncos. Seal ma esimest korda nägin turiste terve El Salvadoris oldud aja jooksul. Ja olidki sellised nagu filmidest nähtud hästi päevitunud ja pikkade juustega vormis kutid. No üldse polnud halb vaatepilt! Seal oli palju väikseid hosteleid, kohvikuid ja surfilaualaenutusi, surfi-õppekeskuseid ja poode...väike aga kompaktne külake. Mulle täiega see atmosfäär seal meeldis. Kuidagi nii turvaline ja muidugi hea oli ka veel teisi euroopaliku väljanägenisega neidusi näha, et ma ei ole siiski ainuke siin tervel kontinendil nagu vahepeal tunda andis.

Mõned pildid ka...

Veits muud juttu ka...

Olen tänaseks olnud El Salvadoris pea nädal aega. Homme saabki nädal täis ning algab mu matk Hondurasesse. Ma ei kahetse üldse, et El Salvadori tulin, kuigi siin esimest korda mu reisimiste jooksul tekkisid mul probleemid oma pangakaartidega ehk ma ei saanud kuidagi raha kätte. Küll ma kontakteerusin oma SEB pangaga ja uurisin inglise kaarti kohta, aga millegipärast siinsed pangaautomaadid keeldusid mulle raha andmast. Kaartiga sain vabalt poes makstud, aga sularahaautomaadid jukerdasid. Aga no siinsetes riikides on alati kasvõi paar eurot vaja sularaha, sest kaartiga saab maksta ainult suurtes poodides. No lõpuks mu inglise pangakaart hakkas ikka tööle ja probleem lahendatud. Kartsin juba,et ei saagi minna siit ära, kuna kuidas ma maksan neis chicken bus'ides kui pole ühtegi kopikat. Peaaegu juba läksin täna oma passiga kohaliku panka, aga siis ikka proovisin korra oma kaarte automaadis ja oh seda üllatust kui masin hakkas hoogsalt mulle raha lugema. Kivi langes südamelt! 

Teine veidikene häiriv teema siin on mu praegune võõrustaja, kuna kuigi ta on olnud igati vastutulev ja abivalmis, läheb ta jutt ikka ja jälle rahale....et kuidas tal ikka nii kallis siin on elada ja pole üldse Airbnb külalisi. Palus mul isegi mu viimane päev siin panna läbi Airbnb, et siis ta saab rohkem positiivseid kommentaare. Aga no Airbnb töötab nii, et enne sa maksad ja siis alles saad ligipääsu oma kogemuse kirjeldamiseks. Ilmselgelt ma seda ei teinud, kuna ma teen Couchsurfingut ning ta ise kutsus mind siia vabatahtlikult ja ütles, et võin kauemaks jääda kui mul esialgu plaanitud oli (reedeni), et ta võib mind randa viia jne. No viiski, aga siis tagasiteel hakkas see jutt, et kas ma saaks aidata tal bensiini osta. No mul ilmselgelt ei ole midagi selle vastu, kuna ta on mind siin ennegi sõidutanud, aga see viis, kuidas ta alati tahab mingit kasu saada, ajab mind suht närvi. Alati käib jutt ümber nurga ja arvetest. Aga ma samuti olen talle paar korda süüa pakkunud kui ma endale olen midagi teinud ning talle nipet-näpet välja teinud tänutäheks, aga ikka tundub nagu vähe oleks. Ta tegi kunagi Couchsurfingut aktiivselt ja samas kõik väga positiivsed tagasisided tema ja ta kodu kohta, kuid arvatavasti kui Airbnb (kus sa oma tube ajutiselt välja üürid) hakkas populaarsust koguma, siis ta on üritanud rohkem sellele keskenduda, aga no San Salvador ei ole nii turistiderohke + minu meelest ta hinnad suht kõrged selle riigi kohta. Aga no raha teeb inimesed ahneks ja ta vist endalegi märkamatult on üritanud minust hakata mingit kasu lõikama, kuigi ma olen siin tasuta "surfaja". Aga no ma pole talle midagi andnud ja lubanud. Lihtsalt veits ebamugav on. Teiste samasuguste surfajatega rääkides ikka tavaliselt kuulen ainult positiivseid asju, kuidas nende võõrustajad ise pakuvad abi ja toidavad neid, kuna ilmselgelt oleme me ju "vaesed" seljakotirändurid, aga siin El Salvadoris on mul pigem vastupidi olnud. Sonsonates ma ju pidin ka kolme notsut toitma, kes ise mittemillegiga hakkama ei saanud. Muidugi ei ole kõik halb ja ma ei kahetse, et Couchsurfingu kasuks otsustasin, kuna ma olen palju rohkem näinud kohaliku elu ja inimesi. Ka Hondurase pealinnas Tegucigalpas ootab mind couchsurfing, aga seda tänu ühe sõbranna soovitusele, kes tema juures eelnevalt oli peatunud. See Norra tüdruk, kelle ma Mexicost Belize aitasin kui tal sentigi sularaha polnud, et neile korrumpeerunud piiritöötajatele maksta. Me ikka oleme kontaktis ja ta omadega juba Kolumbiasse jõudnud, seega nõustab mind, et kus ja kuidas, kuna ta teeb ka ainult Couchsurfingut. 

Igatahes homme tuleb mul kindlasti pikk päev kanabussides, aga loodetavasti jõuan ikka enne pimedat Tegucigalpasse. Ma ei plaani seal kaua olla (ehk ainult 3 päeva vist) ega ka mitte mujale Hondurasesse minna, aga neist oma põhjustest kirjutan juba järgmises postituses. 

Järgmine sissekanne juba Hondurasest!

K

San Salvador

Olen jõudnud El Salvadori pealinna ja juba ka päeva kohaneda. Bussisõit siia Sonsonatest kestis taaskord poolteist tundi ja maksin $0.75 selle eest. Terve bussisõidu sain ühe kohaliku naise kõrval istuda, kes minuga täiega rääkida tahtis hispaania keeles...eksootiline nagu ma olen. No buss oli ääreni täis ka, seega ega mul erilist valikut polnud. Aga tore tädike oli. Jutustas mulle elust siin ja oma perest ning küsis minult miljon küsimust. Isegi tahtis mu emaili aadressi, et ta tahab mulle kirjutada ja oma poega mulle tutvustada, kes pidi minuvanune olema ja Kolumbias elama. Saa veel mehele siin chicken bus'is 😂 Vot kui nunnu! San Salvadori jõudes ta ootas minuga umbes 10 minutit mu Couchsurfingu võõrustajat, kes mulle autoga järele tuli. Jätsin siis viisakalt hüvasti ning tutvusin oma võõrustajaga. Tegemist on 44-aastase viimase aasta doktorandiga, kes üksi elab ja töötab ja reisib. Ei ole tal ei naist ega lapsi. Ta on hullult jutukas ja abivalmis. Õnneks räägib ta ka inglise keelt. Ta kodu on üllatavalt korralik aga no ma avastasin ka ta kiiksu...ta on ikka väga pedantne. Mitte otseselt puhtuse osas, kuigi siin on ikka väga korralik ja puhas võrreldes kohtadega, kus ma eelnevalt olen olnud, aga lihtsalt kõik peab suht joonlaua järgi olema laual ja volditud jne. Isegi wc-paberi voldib ära sealt maalt kust see rebitud on, nii et igakord kui ma wc lähen, siis on tunne nagu hotellis 😂 hea, et luikesid ei voldi 😂 muidugi ma tunnen end ülihästi sellises ümbruses, kus keegi täiega oma elamise eest hoolitseb, kuigi pikaajaliselt kindlasti hakkaks närvidele käima, et laual peab alati matt olema ja nõud tuleb kohe kappi panna sekundipealt kui need kuivaks saavad. Ilmselt seletab see ka seda miks ta abielus pole olnud. Muidu tore inimene ja igati abivalmis, aga jah, ta elukorraldus on veits liiga reeglitekohane, et kuidas ja mis. Pealegi tundub, et vist ei tunne ta end just kõige mugavamalt naistega. Mitte, et ta gei oleks, vaid ta nagu muutub üsna kohmetuks. Võibolla on minus probleem, kuna ma olen ehk liiga häälekas igast asjade suhtes ning ta ei ole eriline vaidleja, vaid üritab kõike ümber nurga nagu küsivas vormis rääkida.
Aga ma sain üle kuu aja lõpuks sooja dušši all käia ning tal on pesumasin!!! See kõik on äärmuslik luksus siinsetes riikides. Ma olen üle kuu aja oma riideid käsitsi pesnud ja mulle üldse ei meeldi, milliseks see riided jätab..nagu väljaveninud. Seega ma nüüd saan terve oma koti korraga pessu panna ning siit ära minnes on kindlasti uue inimese tunne. Sain üle pika aja ka ilma sääsetõrjevahendita magada, kuna igas eelnevas kohas on just öösiti see kõige hullem rünnak olnud, seega on olnud vaja end OFFiga alati enne magamaminekut sisse marineeriga. Siin aga on õhtuti soe aga hullult tuuline, mis putukatele ei meeldi.
Täna viis Guillermo (mu võõrustaja) mu linna lõunale ja näitas veits vanalinna ning kõndisime niisama ringi. Ega midagi suursugust ei olnud. Toit oli hea ja odav! Aga linnaplaanid on siin igas riigis nii sarnased olnud. Just kesklinn. Ikka on alati suur katedraal ühes väljaku otsas ja mingi muu parlamendihoone teises. Muidugi ei puudu ka mingid üksikud monumendid parkides ja ka mittetöötavad purskkaevud. Kõik on valget või kollakat värvi. Siin muidugi kesklinnas jääb silma nii palju korralikke, kuid mahajäetud maju. Nimelt oli kesklinn kunagi n.ö rikkurite rajoon, kuid üheltmaalt muutusid ääremaad palju turvalisemaks, seega kesklinn on jäänud rääma ning ilusa arhitektuuriga majad lihtsalt ära soditud ja uksed-aknad trellidega kinni löödud. Ka Guillermo (mu võõrustaja) elab San Salvadori põhja osas ning siin on tõesti nagu kohe teine linn. Palju vaiksem, puhtam ning euroopalikum. Kodu lähedal on mitu korraliku söögikohta, pubi ja suur supermarket (nagu Selver). Kõik on käe-jala juures. Et jah, ei saa kurta. Guillermo tahab mind veel randa viia nädalavahetusel ning teeb siin aktiivselt plaane, mis me teha võiks, seega mõnes mõttes on ta tüüpiline patrioot, kes oma kodumaa ilu ja võlu tahab edasi anda. Ma ei oskaks Eestis vist kedagi kuhugi viia...Stefanisse 😂 Aga eks näis kauaks ma siia jään. Arvatavasti max esmaspäevani ja siis edasi Hondurasesse. Guillermo pakkus küll välja, et tal järgmine nädal mingi päev Hondurase piiri lähedale asja tööasjus, kuid ma ei usu, et ma seda päeva ootama jään. Ka praegu tal siiski vaja töötada, aga ma ei taha üksinda kuhugi väga uitama minna, seega ootan, kuni tal aega on käia. Õnneks ta ise nii palju plaane teinud,et kuhu ta mind viia tahab, et hea on, et ma veidi puhata saan ka kui ta töötab 😂

Vot sellised lood ja laulud. Panen siia paar pilti ka, mis ma kesklinnast tegin..

Sonsonate, El Salvador

Niisiis olen jõudnud oma listis 4ndasse riiki ehk El Salvadori. Riiki, mille kohta ma kõige rohkem paanikat ja hoiatusi olin kuulnud. Riiki, kus gängid ja tapmised ja röövimised pidid olema igapäevased sündmused. Bullshit! Ma olen siin riigis küll ainult ühe päeva olnud, kuid mul pole kordagi tekkinud tunnet,et keegi tahaks minult midagi võtta ega pole nãinud ka kahtlaste isemeisterdatud tatoveeringutega gängiliikmeid, kes pidavat igal nurgal silma peal hoidma üksteisel ja potensiaalsetel vastastel. Huiii! Ja ma olen veel Sonsonates, mis pidavat üks põhilise gängitegevusega linn olema (ka Lonely Planeti kirjutiste kohaselt), aga no mida ei ole, seda ei ole. Ma muidugi pole otsimas ka käinud, aga kesklinnas ja selle lähiümbruses on igati normaalne rahulik turu-majanduslik elu. Isegi poed pole trellidega mitte, nagu Guatemalas.  Kuid veidi erinev on siin atmosfäär siiski..
Eile siis hakkasin peale emotsionaalset ärasaatmist Escuintlast (Guatemala) El Salvadori piiri poole liikuma. See oli omamoodi elamus taaskord USA mahakantud koolibussides ehk n.ö chicken bus, mis oli nagu ikka silmini rahvast täis ning igas peatuses käis veel lãbi vähemalt 5 erinevat müüjat, kes üksteise võidu karjudes oma toodangut üritavad müüja. Tavaliselt müüakse igast karastusjooke, komme ja puuvilja. See on tegelt hea lahendus, kuna need bussid on alati nii täis, ja peatused lühikesed, et pole aega väga käia ostmas midagi kui kere heledaks läheb. Muidugi on ka ravitsejaid, piiblijutustajaid ja lauljaid, kellele sellistes bussides meeldib paar peatust sõita ja siis oma mütsiga ringi kãia. Mu reis piiripuntile kestis umbes 2,5 tundi ning korra ka pidin bussi vahetama, aga see kõik käis sama hinna sisse. Jõudsin La Fronterasse (piiripunkt) umbes kella 13 ajal ning see piiripunkt oli taaskord selline, et kedagi ei huvita kas sa lähed või tuled. Sain läbi küsimise siiski juhatuse, et ma peaks ikkagi mingi templi saama passi, et ma olen Guatemalast lahkunud. Saingi! Siis sain mingi jalgrattataksoga El Salvadori piiripunkti, mis oli 800m sealt kust Guatemala lõpes. El Salvadori punktis oli aint üks korravalvur õues, kes mu passi küsis näha ja tsaupakaa...ei mingit templit ega formaalsusi. Kûsis aint kust ma pärit olen ja kas ma reisin ûksi aga see oli pigem isiklik huvi, sest ta aint naeratas ja vahtis mind terve aja. No taaskord olen ju vaatamisväärsus siin,kuna turistid siin selsamustel põhjustel ei käi, mis ma alguses mainisin. Tagasi tulles nende hirmujuttude juurde on see, et kõik kes mind on manitsenud, pole ise kordagi siin käinud ja enamasti nad ei tea ka kedagi, kes oleks. Pigem on nad samamoodi lihtsalt kuulnud kusagilt midagi ning oma arvamuse sellele üles ehitanud. Ma isiklikult ei kannata selliseid õpetusi. Ma usun, et minumoodi reisides tuleb igalpool olla teadlik teatud ohtudest ning ennast mitte ise idiootlikesse olukordadesse panna, mida saaks kergesti vältida. Kõikide negatiivsete olukordade kohta, millest ma kuulnud olen ja ka ise Guatemala Citys sattusin, on ikkagi enamasti reisija enda süü. Tagasi El Salvadori piiripunkti juurde...
Peale seda kui piirionu oli mult kõik teda ennast isiklikult huvitavad küsimused ära kûsinud ("abielus või mitte?"), siis kõndisin sealt edasi, et endale buss leida. Olin eelnevalt muidugi teinud eeltööd ja teadsin täpselt, et sealtsamast peaks buss minema Sonsonatesse. No bussid ainult Sonsonatesse sealt piiripunktist lähevadki, kuna Sonsonate on El Salvadori transpordikeskus. See tähendab siis seda, et siin on lahmakas bussijaam, kust saab chicken busi ükskõik kuhu mujale El Salvadori otsa. Seega isegi kui ma oleks tahtnud Sonsonatet vältida, poleks see lihtsalt väga võimalik olnud. Ainult taksoga ehk, kuigi ma ei näinud ühtegi taksot piiripuntis...ainult need jalgrattataksod, aga ega see ei jõua ju rohkem kui 1km vändata siinsetel teedel.

Muideks, El Salvadori ametlik rahaühik on USA Dollar. See kohati tuli ka mulle üllatusena kui mõned päevad enne siiajõudmist hakkasin aktiivsemalt lugema ja märkmeid tegema selle riigi kohta. Aga jah, USA dollar on siin käibel ning ka minu allesjäänud Guatemala guetzalid muutusid justkui olematuks kui need piiripunktis ära vahetasin. Mõtlesin, et kuhu ma selle 20$ nüüd siis lähen aga tuli välja, et ma puhta miljonär 😂 no siin on nii odav lihtsalt! Bussireis La Fronterast Sonsonatesse (1,5h) maksis mingi 70 senti! Mul oli Sonsonates kokkulepitud Couchsurfing. Kes ei tea täpselt,mis see on siis, nimelt eksisteerib väga palju lahkeid inimesi, kes on nõus minusuguseid tasuta majutama ja enamus juhtudel ka giid olema. Ka mina leidsin ühe sellise 17-aastase kuti, kes oma vanema venna ja emaga elab ning olid nõus mind 2 ööd võõrustama. See on parim võimalus näha, kuidas kohalikud tegelikult elavad ning hispaania keeles rääkida, kuna 99% ei räägi siin inglise keelt. Luis (noorem perepoeg ja kellega ma suhtlesin eelnevalt) tuli mulle bussijaama vastu ning juhatas mu enda koju. Neil on üsna suur elamine ja omavad pisikest kohaliku poodi, sest nad elavad Sonsonate ääremaadel,mitte päris linnas sees. Elamine on muidugi väga algeline (vähemalt on wifi) ja sanitaartingimused olematud. Minu pedantlik puhtusearmastus pole siin õnnelik, kuid samas ma olen siiski tãnulik, sest mulle anti oma tuba ning täna Luis käis minuga linnas terve hommiku ning näitas turgusid ning seletas, mis miski puuvili-juurvili on, mida ma elusees näinud pole. Nad söövad kilpkonnamune!!! Sain neid ka katsuda..pehmed pallid olid ja välimus pidavat olema sama, mis kanamunal, aga maitse erinev. No seda ma väga ei tahaks proovida. Sain proovida igast muid imelikke puuvilju ja täitsa elus olen. Turud on siin jõhkrad ja muidugi ka kirikud. Kãisime ka ühes kirikus sees ja seekord mind välja ei visatud,kuna mul olid pikad riided, kuigi seal ringi vaadates tundus, et ma olin üsna paksult riides. Tegelt olingi,kuna El Salvadoris on ikka kuum võrreldes Guatemalaga. Sellepärast mulle ka Guatemalas meeldis, kuna aastaringi on paras temperatuur: päeval sai olla lûhikes riietes ning õhtul oli jahedam, mis lasi korralikult magada. Siin (nagu ka Belizes) peavad puhurid koguaeg undama, et olla saaks. Aga ma siiski ei tahtnud panna lühikesi pûkse,kuna ilmselgelt ei ole siin turiste ning seega ma sain ka oma mustades pikkades pükstes piisavalt pilke. Minu viga muidugi siiani on see, et mul pole kergeid heledaid riideid (nt linasest pikki pükse)..ikka kõik musta värvi ja siis ma suren 😂 aga no eks ma õpin ju alles reisimist ka, seega "kliimale vastav,kuid mitte liiga provokatiivne"-stiili õppetund on hetkel kãsil.😂 Samas kohalikud  naised käivad enamus lühikeste seelikutega ja platvormkingadega, seega mu lühikesed püksid vist poleks kedagi otseselt häirinud. Aga no ma ikkagi ei taha liigset tähelepanu. Õnneks täna keegi miskit ei lõuganud. Eile ikka paar kutti piiripunkti lähedal vilistasid ja käisid piilumas mind ûkshaaval kui ma bussi ootasin oma taaskord mustades riietes. Aga jah, kuna ma siin olen ringi liikunud koos Luisiga, siis pole keegi midagi vilistanud. Luis on tegelt 17-aastane gei, seega ta pole kusagilt otsast usklik, kuna ükski usk ju ei tunnista omasooiharaid. Ka Luisi vanem vend (vist oli 21a) on gei. Lastelaste kohapealt on sellel emal kindlasti nukker tulevik aga samas nad hoiavad kõik ühte. Kusjuures ka Sonsonate tänavapildis näeb päris palju transvestiite...enamus neist prostituudid. Päise päeva ajal! See tuli ka mulle üllatusena, teades ja nähes kui usklik siinne rahvas on, aga ma usun, et sellised avalikud erinevuste väljaastumised on viimaste paari aasta tulem. Kuna siin on ju enamus ühiskonda suht ajast maas, siis paljud sellised asjad (tänu tugevalt juurdunud kristlusele) võtavad kauem aega, et teadvustada kogu ühiskonnas.  Ega siin Sonsonates otseselt midagi vaadata ei ole peale kohaliku elu. Tihe igapäevaelu ja suht vaene vaatepilt taaskord (ka kerjavad lapsed), samas kõik on nii naeratavad ja ma sain ka eile tuhatmiljon küsimust Eesti kohta, millest keegi ilmselgelt kuulnud polnud.

Homme ma lähen pealinna ehk San Salvadori. Ka seal on mind ootamas couchsurfing. Ka seal plaanin ma paar päeva olla, kuigi mu tulevane võõrustaja pakkus välja, et võib mind veits ringi sõidutada nädalavahetusel kui tal aega on ehk randa viia jne. El Salvadoris pidid ilusad rannas olema ja just surfirannad kui oleks vaid oskusi surfata. Ma pole veel täpselt otustanud kas ma üritan ka kusagile mujale minna siin, aga mu praegune pere ütles, et idapool väga midagi teha ei ole ning bussidega keeruline ûmberistumine, et mul on mõtekas Hondurasesse minna läbi põhja piiripunkti. No eks ma kuulan oma San Salvadori võõrustaja soovitused ka ära.

Ma juba tean, et on lugejaid, kes paanitsevad, et kuidas ma täiesti võõraste inimeste juurde niimoodi lähen ja ööbin, et kas ma ei karda jne. Nimelt Couchsurfing (tõlked "diivanisurfamine") ei ole tegelt nii ohtlik, kuna kõigil on ligipääs iga võõrustaja profiilile ja tagasisidele teistelt surfajatelt. Sama kãib surfajate kohta. Ilmselgelt ma ei läheks kellegi juurde, kellel pole ûhtegi tagasisidet ning kontakteerub minuga ise ja on huvitatud mind võõrustama. See oleks kohe kahtlane aga nii mu praegusel ja ka homsel võõrustajal on palju positiivseid kommentaare nende kohta ning mõlemaga kontakteerusin ma ise. Vastutasuks ma olen siin näiteks süüa teinud sellele Sonsonate perele ja too pereema üles mulle, et ma olevat valmis abielluma, kuna ma oskan süüa teha 😂 no hea teada 😂

Aga OK, ma lähen peagi perepoegadega kesklinna pupusa'sid sööma, mis pidi kõige populaarsem El Salvadori toit olema. Elame'näeme! 😉

Kuuldavuseni San Salvadorist

K.

Kokkuvõte Guatemalast

Saigi mu vabatahtlikutöö ja reisimise aeg Guatemalas läbi. Mitte, et mind oleks välja visatud. Otse vastupidi, Raul isegi pakkus mulle reaalset tööd, aga ma ikkagi otsustasin, et ma pole veel poolteski riikides käinud, mis mul plaanis on, seega ma ei saa veel kuhugi pikemaks paigale jääda niimoodi. Aga lahkumine oli igati emotsionaalne. Ma ei ole just eriline pillija ärasaatmistel, kuna viimased 7 aastat on mu elu suht saabumiste ja lahkumiste pillerkaar olnud, seega ma üsna harjunud aga seekord ikkagi oli täitsa kahju. Raul, Theo ja Shamir viisid mu hommikul autoga Escuintlasse, mis on Palinist pea 60km ning kust ma siis bussi El Salvadori piiripunktile sain. Enne seda muidugi tõi Raul mulle taaskord uhke koogi hommikusöögiks, kuna eile õhtul ma valmistasin meile kõigile õhtusöögi. Keegi pole veel kõhulahtisuse üle kaevanud, seega ma vist täitsa hästi sain hakkama 😂 Igatahes jah, mul on Guatemalas veedetud aja kohta ainult head mälestused ning kuigi ma esimestel päevadel pealinnas veidi puutusin kokku agressivsemate isiksustega, ei jätnud see mulle siiski mingit mõrudat arvamust kogu riigist. Ma kindlasti tahaksin tagasi Guatemalasse minna, arvatavasti siis, kui olen oma reisid igalpool mujal lõpetanud ning tagasi alguspunkti poole ehk USAsse liigun. Seega ma üldse ei välista, et taaskord Rauli ja kõiki teisi õpilasi külastan. Pealegi Guatamalas jäi mul siiski külastamata veel paar kohta, mida tahaks näha, aga need jäid kõik põhja poole (nt Semuc Champey ja Tikal). Guatemala puhul kindlasti väärib märkimist ka toit, mis on kõik vabas looduses kasvanud ehk free range. Eriti maitsesid hästi munad, liha ja mais. Ei mingit GMOga masstoodangut!

Täna jõudsin omadega El Salvadori. Olen elus ja keegi pole mind oma gängi veel tahtnud. Kirjutan homme pikemalt esimestest muljetest sellest riigist ja inimestest!

Kuuldavuseni

K

Guatemala City uues valguses

Ma käisin see nädal 2 korda Guatemala Citys ehk pealinnas. Jah, just seal, kus mul esimest korda oma reisi jooksul tuli kriminaalsusega silmitsi seista. Aga mul on hoopis paremad muljed nüüd rääkida. Nimelt käisin Rauli ja Yuvaliga (Israeli kutt) teisipäeval pealinnas, et lihtsalt veidi ringi käia, kuna Yuval polnud veel seal kãinud ja no Raul ju tahab näidata. Ega me kaua ei olnud seal (3h äkki),aga me käisime ühel elusuurel turul, kuhu ma esimesel korral ei sattunud. Sõime seal lõunat ja otsisime öökulle. Nimelt Raul on ülisuur öökullide fänn. Tal 2 kappi mingeid puidust värvilisi kujusid täis. Nüüd tal oli roosat vaja, aga kahjuks ei leidnud. Peale seda käisime rongimuuseumis, kus oli Guatemala esimene ja viimane auruvedur oma kõigi ruumide ja eksponaatidega. Nimelt rongiliiklust pole siin tänaseni taastatud, seega see üks ja ainuke rong, mis kunagi sõitis,on päris suur vaatamisväärsus. No tegelt oli see rong nagu rong ikka, aga seal olid ka magamistoaga vagunid ja restoran. Päris uhke värk, kuigi mittemidagi luksuslikku aga tol ajal kindlasti oli see eriline nãitaja kui said endale lubada lamavas asendis reisimist 😂
Ja eile käisime taaskord pealinnas aga öösel ehk siin olid suured pidustused. Nimelt täna on siin Revolutsioonipäev ehk meie mõistes nagu taasiseseisvuspäev, seega suured pühad ning pidustused algasid eile. Raul otsustas siis meid pealinna kluppi viia. Läksime Raul, mina, Theo (prantslane), Shamir (õpetaja) ja üks Rauli parim sõber. Yuval jäi koju,kuna ta on siiani veits tõbine. Tal õnnestus ka minuga suht samal ajal haigeks jääda, aga tal kestab see triangel siiani. Ei ole lõbus! Aga meil kõigil ülejäänutel oli väga tore. Ma täiega tahtsin siin välja minna ja ööelu nãha ning ma ei pidanud pettuma. Oli selline baar/klubi-laadne koht ning muusika enamasti latiinode reggeaton ja bachata. Aga rahvast oli palju ja sai korralikult tantsida. Mulle igatahes täiega meeldis, kuigi ma just ei ole ka kõige lahtisema puusaga neiu, et end sellise muusika saatel hõõrutada, aga no sain hakkama 😂 kahju oli aint see, et ka siin suletakse kõik kohad juba kell 1 öösel. No see tundub ju ülivara! Siis alles pidu algab tavaliselt 😂 aga no meie öö lõpes Rauli sõbra otsimisega, kuna ta oli otsustanud üksinda lahkuda. Guatemala City ei ole siiski kõige ohutum koht, kus üksinda öösel ringi jõlkuda, seega Raul täiega paanitses ning saime ikka päris mitu head tiiru ringi sõita enne kui ta leidsime. Õnneks oli ta korras ja ise jummala rahul oma kõndimisega. Alkohol ikka on kurjast mõndadele 😂

Vot sellised lood. Ööelu kohapealt siin soovitatakse jah pealinna või siis Antiguat, kus ma eelmine nädal käisin päevasel ajal. Seal kindlasti oleks ka tore, aga arvatavasti ei jõua enam, kuna ma lahkun esmaspäeval El Salvadori. Ma leidsin endale majutuse ja inimesi, kelle sappa end võtta, et oleks kindlam. Plaanin El Salvadoris umbes nädala olla, kuna see on nii pisike riik.

Igatahes raporteerin kindlasti oma viimaste päevade muljetest siin Palinis ja ärasaatmisest, mis kindlasti tuleb veidi emotsionaalne. Kusjuures Raul juba ükspäev tõi mulle terve tordi...lihtsalt sellepärast, et ta teadis, milline maiasmokk ma olen. See tort oli ülihea!!

Kuuldavuseni

K

San Jose, Guatemala

Vabandan, et mul siin kirjutamisest paus on olnud, aga mul on olnud üsna rutiinne nädal ja taaskord vähese internetiajaga on mul alati pigem muid asju teha kui blogistada.

Igatahes eile käisime veits Palinist väljas taaskord koos Rauli ja teiste õpetajatega. Nimelt käisime San Joses ehk rannas. Hommikupoole olid meil koolis tunnid, kus mul üks sõber hetkel mind aitab. Nimelt tutvusime me Belizes teel Guatemalasse ning ta oli väga huvitatud vabatahtliku tööst, kuna ta on juba üle aasta reisinud ning pole isegi kordagi kaalunud sellist viisi reisimiseks. Seega kutsusin ta siia, et ta saab näha, kuidas asjad kãivad ja no Raulil nagunii koguaeg abi vaja üha rohkemate õpilastega. Eile peale 3 tööpäeva viis Raul meid randa San Jose'sse, mis oli siit Palinist umbes tunnise autosõidu kaugusel. Me muidugi kõik olime üsna elevil, kuna pole randa päris mitu head nädalat näinud. Üürikeseks jãi see rõõm kui kohale jõudsime. Rand nagu rand ikka, välja arvatud musta värvi liiv tänu vulkaanidele, aga see rand oli nii sitane. Just inimeste enda jäetud prügi! Lihtsalt polnud kusagile isegi rätti maha panna. Ookean ise oli puhas ja lained võimsad, aga kogu see atmosfäär oli veits nukker. Ja seal oli väga kallis kohaliku elu kohta ehk mina ja mu sõber tahtsime miskit süüa, aga ega alla 50qtz midagi ei leidnud. Ja see samuti pole mingi turistidelinn. Vastupidi. Taaskord olin ma ainuke vaatamisväärsus! Oh seda eestlaslikku ilu 😂 no ma ei arva, et ma mingi Miss Universum olen, aga siin jääb küll selline tunne. Aga jah, toit oli kallis. Palinis saab alla 20qtz söönuks üks inimene,kuid seal kahepeale maksime pea 60qtz ning jagasime ühte kanapraadi. Õudne röövimine! Aga no vähemalt saime veits ujuda ja siis paduvihmaga koju tagasi sõita. Õhtul valmistas mu sõber kõigile Israeli toitu (ta on Israelist pärit) ja vaatasime filmi. Selline tore pühapäev siis! Mul väga palju pilte pole sellest eilsest rannast, aga no veits ettekujutuse saab.

Raul, mina, Yuval (Israel) ja Theo (prantslane). Pildilt on puudu Shamir (kohalik), kes pilti tegi ja samuti õpetajana Inglise akadeemias töötab.

Ma plaanin selle nãdala teises pooles edasi El Salvadori liikuda, aga mul paar asja vaja enne paika mõelda ehk trajektoor. Mu esialgne plaan oli koos oma Iisraeli sõbraga vähemalt El Salvadori ja Hondurasesse reisida, et oleks ohutum, aga tema plaanid ei kattu väga minu omadega ning edasi-tagasi reisimine ei tundu väga midagi sellist, mida ma tahaks teha, seega ûritan ma hetkel uusi kontakte leida kohalike hulgast, kes mind oleks valmis ohutult läbi nende kahe riigi juhatama. Pole vaja, et minust mingi gängjõmm saab 😂 

Igatahes ma hoian kursis!

Kuuldavuseni

K.

Antigua, Guatemala

Eile käisin Rauli ja Theo'ga (prantsuse kutt)  Palinist umbes tunnise autosõidu kaugsel Antiguas. See on juba veits suurem linn ning ka turiste nãgi seal üsna palju. Terve linna tãnavad on nagu Tallinna vanalinn ehk nagu sellised munakiviteed. Palju oli lahedaid kohvikuid ja restorane. Samuti erinevaid kunsti-ja suveniiripoode. Siin on ka tikandid ja erinevad mustrid hästi moes. Ka Palinis kannavad paljud kohalikud naised ja lapsed rahvariideid igapäevaselt. Kahjuks pole mul veel pilti tõestuseks, aga ma üritan enne ãraminekut kellegi pildile saada, sest lapsed näevad nagu nukud välja neis rahvariietes. Antiguas me kõndisime ringi ja uudistasime kunstipoode. Kãisime ka söömas McDonaldsis. Meist keegi ei ole eriline fãnn, aga Antiguas lihtsalt peab minema, kuna peale selle, et seal pole tüüpiline kollane plastik sisustus, seal on ka menüü veits kohandatud kohalikule maitsele ehk saab guacamolet (purustatud avokaado) burgeriga jne. Peale selle oli sinna sisseehitatud park, nii et tekkiski selline tunne nagu oleks kusagil pargis piknikul.  Arvatavasti läheme me Antiguasse tagasi nädala lõpus, et veits jalga keerutama minna,kuna seal pidi ka korralikum ööelu olema. Kuigi mul Guatemalast olid alguses veits kahtlevad muljed, usun ma praeguseks, et see on üks kõige rikkalikuma kultuuriga riike Kesk-Ameerikas. Mul muidugi on veel mõned riigid kãia enne kui lõplikult saan analûûsida, aga Guatemalas on see Maiade kultuur nii tugevalt tunda ja silmaga näha. Eriti just sellistes kohtades nagu Palin ja Antigua. Peale hispaania keele räägitakse siin veel 22 erinevat Maiade keelt. Annab õppida!

Naljakas seik kah: mul paluti kirikust lahkuda, kuna ma kandsin lühikesi pükse 😂 Kohalikud on siin üliusklikud (katoliiklus) ning kirikuid ja pühakodasid seega palju. Mõtlesime siis ka, et vaatame ühte kirikusse sisse aga ega vãga kaugele pühavee kausist ukse juures ei saanud kui juba olin liiga patuselt riides Jeesuse pilgu all 😂 no andke andeks, et ma ei suuda +30°C kanda tumedaid pikki riideid, mis sellise pühamuga kooskõlas oleks. Ei saa minust usklikku ka siin, kuna meie stiilid lihtsalt ei kattu 😂

Pilte ka Antiguast..

Vulkaan Pacaya

Eile kãisin ma oma esimest aktiivset vulkaani vallutamas. Mul oli poolel maal üles juba tunne, et ma olen justkui terve kuu trenni ãra teinud. No nii raske lihtsalt! Ja mul polnud ei kotti ega mingit lisaraskust. Ma ei kujutaks, et kui ma peaks sinna veel mingis varustuses ronima. Muidugi olin tark, et vãhemalt jaki võtsin, kuna ma olin ainuke meist 5st, kellel jakk oli. No seal pealpool pilvi ei ole just kõige soojem ega kuivem. Me saime siis sellise vihma kaela, et jube + kraade oli ehk +10°C! Muidugi mul oli isegi oma jakiga jahe kui see lãbi ligunes, aga no parem kui särgi vãel olla nagu mul seal kamraadid olid. Aga vulkaan oli ãge. Tegime pilte ja allapoole tagasi kõndides nãgime ka kohta, kus viimasest purskest laava oli kivistunud. Seal all on siiani laava ning paljudest aukudest tuli kuuma suitsu. Saime ka tulikuuma laavakivi katsuda ühest sellisest auruaugust. Aga seal lõhnas nii hãsti..nagu saunas! Me grillisime seal kuumade kivide peal oma kaasavõetud saiu ning üks grupp tuli vahukommidega, et neid grillida 😂 Jummala hea ãri saaks sinna püsti panna 😂 muidugi seal kõndides pidime ka ettevaatlikud olema, et me kusagile kuuma peale seisma kauaks ei jãã, kuna muidu võib juhtuda nii, et lãhed paljajalu ülejããnud tee mäest alla, sest jalatsid lihtsalt sulavad jalast ãra.  Tagasiteel muidu õnnestus mul ka korra kivikrobelisel allamäel libiseda ja oma jalg marraskile tõmmata, aga no jään elama. Muidu ûldiselt sai palju nalja ja hea trenni!

Pilte ka

Mul on alganud ka teine ja viimane nädal vabatahtlikuna, kuna vaja on edasi liikuda ning uusi kohti/riike avastada.

Kuuldavuseni

K.

Tere, teacher!

Olen end peaaegu terveks ravinud. Veidi on veel kõhuga probleeme, aga need otseselt ei vaeva mind enam. Pean lihtsalt rohkem rõhku panema, mida ma söön, et normaalne mikrofloora taastuks, sest paljud toortoidud tekitavad mul veel gaase vãga kiiresti. Ma ikka hoian oma tervisel silma peal ning kui esmaspãevaks pole tãiesti normaalne olukord taastunud, siis ma ikka peaks seal arsti juures ära käima ning mingid analüüsid tegema. Samas muid sümptomeid pole mul enam esinenud. Loodame parimat!

On alanud ka mu "õpetajakärjäär" ehk vabatahtlikutöö inglise keele õpetajana. Minu klassides on õpilased alates 10ndast eluaastast. Nii noori on vãhe tegelt. Enamus ikkagi on teismelised ja vanemad. Algul olin ise jummala nãrvis, kuna mul on tãielik lavanãrv ehk ma ei kannata olla tãhelepanu keskpunktis...eriti kui ma pean jube tarka juttu ka ajama. Ma võin kõige targem inimene olla ruumis, aga kogu mu esinemishirm lihtsalt tühjendab mu aju sekundiga. Ma lapsena ikka tãiega armastasin esinemist ja aint anna lava kätte ning kõik esinesin ära, aga üheltmaalt kãis mingi plõks (arvatavasti peale teatud negatiivseid sündmusi mu elus, mida ma siin hetkel lahkama ei hakka) ja peale seda aja või kirvega, aga no ei taha esineda kusagil. Igasuguseid presentatsioonid klassi ees kooliajal olid minu jaoks justkui piinamine. Seega tegelt ma arvan, et see praegune vabatahtlikuprojekt tuleb mulle kindlasti enesekindluse taastamiseks väga kasuks. Minu esimene koolipäev oli eriti tore. Peale selle,et ma tãiega hãsti vastu võeti, sai ka minust juba kohalik kuulsus. Ma pole elusees nii paljudel selfiedel olnud kui mult siin kûsiti, et kas ma võiks pilti teha. No kuidas ma murran 13-aastaste sûdameid ja ütlen, et ma olen kõige ebafotogeenilisem inimene maailmas, seega lohutasin end aint sellega, et ega ma neid pilte nagunii ei näe 😂 kûll mind kiideti ette-taha! Siin armastavad inimesed end kohe vãljendada kui miskit on õelda. Ei hoita midagi endale, seega tüdrukud olid just eriti need, kes tahtsid silitada ja kõike katsuda. No vaatamisväärsus olen! Poisid muidugi aint itsitasid ja ma arvan, et ma sain esimesel pãeval umbes 10 "Are you single or married?" (Kas sa oled vallaline või abielus?) kûsimust 😂 Ma olen igatahes väga positiivne Palini suhtes ja mida nad siin keeltekoolis üritavad saavutada. Raul on vãga head tööd teinud ülilimiteeritud vahenditega, kuna tal on tãhtis see keeleõpe võimalikult kättesaadavaks teha odavate vahenditega, seega kõik õpperaamatud on prinditud originaalidest (mis on siin riigis ûlikallid) ning Raul külastab tihti kaltsukaid, et sealt leitud asjadega (kaup tuuakse Ameerikast) klassiruume (neid on 2) kaunistada ning õpilastele võimalikult palju erinevaid vahendeid leida, et muuta õppimine interaktiivsemaks. Ma sain ka oma õpetajamãrgi rinda ja mind kutsutakse Kärdiks või teacher (õpetaja) 😂 kusjuures kui ma siin linnapeal olen kãinud, siis on ka rohkem inimesi huvi tundnud tãnavalt, et kus ma õpetan jne...kôndiv reklaam olen! 😂 siiamaani olen väga rahul!

Mis ma veel teinud olen? Eile kãisin ujumas,kuna me seal elamurajoonis suur bassein. Ka sain ma linnaruuri mootorrattal, kuna need on siin ülipopulaarsed liiklusvahendid. Ja ei ole mingid kõkatsid sääreväristajad ja mopeedid, vaid ikka korralikud bike'd ja Yamahad. Hästi elame! Tãna hommikul viis Raul minu ja prantslase ühte suurde parki, kus avanes vaade kahele vulkaanile, linnale ja jãrvele. Guatemalas on 3 aktiivset vulkaani ja 1 neist on siin. Me lähme seda katsuma pühapäeval. See tossab iga päev, aga vãlja ei tule midagi. Raul ütles, et vahest plahvatab ja näeb tuld, aga see ei ole nii tõsine, et peaks hakkama evakueeruma. Enamus aega ikka on see rahulik ja saab käia uudistamas.  Järgmise nädala alguses pidime minema ka Antigua linna kûlastama,mis on Guatemalas väga kuulsus. Selles suhtes on mul tãiega vedanud Rauliga, et ta tahab tãiega ise nãidata oma kodumaad ning kindel olla, et kõigile jääb siit hea kogemus. 

Veidi pilte ka, mis ma olen jõudnud teha:

Raul, mina ja Theo (prantslane)

Kuuldavuseni

K

Appi, suren ära....või siis mitte!

Eile oli mul maailma hullem päev ja seetõttu pole ma ka blogi täiendanud (+ mul pole kodus siin wifit). Nimelt õnnestus mul kusagilt mingi parasiit endale sebida, mis mu kogu tervise peapeale keeras. Me käisime esimesel õhtul (esmaspäeval) Rauli (mu võõrustaja ja keeltekooli omanik) ja tema sõpradega Itaalia restoranis söömas. Ma ei usu, et ma miskit toidust sain, aga eelnevalt olin ma ju igast asju näppinud ning käsi ma otseloomulikult ei pesnud. Arvatavasti sealt ma selle pisiku sain. Igatahes trall hakkas juba kell 4 varahommikul peale. Algul mõtlesin, et lihtsalt ajutine kõhulahtisus, et võtan paar söetabletti ja korras. Ise samal ajal tegin plaane, kuidas ma jooksma lähen ja koristan siin jne. Rauli korter on selline tüüpiline poissmehekorter (Raul on gei), et ega ta siin väga vaeva ei näe aga mul ajab ju kohe ihukarvad püsti kui põrandal mingi praht on. Igatahes peale söetablettide võtmist hakkas mul veidi kergem, kuna see võttis gaasid ära, aga hullem oli veel ees. Mul algasid meeletud kuuma- ja külmahood. Mu pea valutas, mu kôht krambitas ning alaselg oli täiega valus arvatavasti sellest soolestiku tursest. Ma magasin ja jõin vett terve päev, aga sittagi paremaks ei läinud. Ma ei söönud terve päev aga ikka oli kõht lahti. Ma tõsiselt hakkasin kartma siis kui ma ära minestasin taaskordse wc-ralli ajal. Lihtsalt kadus pilt ära eest ja olin vannitoa põrandal. Mul olid nii jubedad kuumahood ja arvatavasti mu keha lihtsalt oli juba nii kurnatud. Iga kord kui ma püsti tõusin voodist,tõusis mul palavik. Ma tõesti arvasin, et ma pean hakkama siin veel kusagile haiglasse minema. Ma teavitasin ka Rauli oma olukorrast ning ta ûritas mind nii palju suunata kui oskas, kuid tal oli endal kiire pãev, seega surin ma siin üksinda. Lõpuks Raul tuli ja ûtles, et mul arvatavasti lihtsalt mingi bakter, mis mu sûsteemi sassi lõi. Ta oli arstiga konsulteerinud ning see oli öelnud, et kui ma ei oksenda, siis pole mingi viirusega tegemist. Ma ei oksendanud kordagi. Igatahes ravi kogu sellele põrgule, mis mul poole tunniga enesetunde märgatavalt paremaks tegi: 2 küüslaugukûûnt ja värske piparmûnditee! Need oma koostööl pidid kôik halvad bakterid kokku koguma ja kûûslauk ise on juba looduslik ravim. Terve päev ma surin siin, et avastada, et nii vãikeste asjadega saab korda ennast ravida. Ma sain siiski ka mingit rohtu, mis parasiitide vastu võitleb. Tãna hommikul oli mul juba tunduvalt parem, kuigi mul veidi on veel hell olla. Et päris jooksma veel ei lähe. Silmad on mul paistes veits nii rohke vee joomisest. Hommikul ärkasingi selle peale, et mul kõht oli jube tühi. No selleks ajaks polnud ma 35h ûhtegi asja söönud (peale kûûslaugu). Ma pean 3 päeva veel oma selle tabletikuuri lãbi tegema, et kindel oleks. Mul siiani kõht ei ole parimas korras, aga vãhemalt ei valuta ning ma ei pea vetsus kãima nii tihti. Igatahes sain oma õppetunni, et ma ei ole siiski harjumuspärases keskkonnas ja pean ekstra hoolt kandma kätepesemisega. Muidugi imestama pani see, et mul olid ju eelnevalt kõik vaktsiinid tehtud aga ju need on pigem viiruste vastu, mis toidust/veest saada võib.

Veidi Palinist ka. Ma jõudsin ilusti kohale, kuna Raul tuli mulle järele. Peale neid pealinna sûndmusi ei soovinud ta, et ma hakkaks ûksi kuhugi matkama. Hiljem kuulsin, et ainult kesklinn (zone 1) ongi ohtlikum turistile ning mida kaugemale kesklinnast, seda ohutum. No hiljem autoga Palini poole sõites panin tãhele jah, et vãhe kaugemal olid ikka eluolud vãhe teised..n.ö rikasterajoon. Palin mulle meeldib. Ta ei ole otseselt linn, aga samas ka küla mitte...midagi vahepealset. Me elame väravatega ümbritsetud rajoonis ning siin on ikka vãga turvaline. Lapsed mãngivad üksi väljas palju kauem kui juba pimedaks on lãinud. Ka esmaspäeval Palini kesklinnaosas ringi käies tundus kôik palju turvalisem ning keegi ei vahtinud mind niimoodi, et mis mult võtta saaks. Neil on siin suur turg, paar poodi ja söögikohta. Ei midagi suursugust ning linnaplaan on lihtne. Raul on Guatemalast pärit ja õppis inglise filoloogiat, seepärast ta nûûd ise inglise keelt õpetabki. Ka tema inglise keel ei ole tegelt puhas ja ta takerdub vahest hääldustes, aga vähemalt ta saab suheldud. Inglise keelt siin koolides ei õpetata kuigi nõutakse inglise keele eksamit kui ûlikooli tahad lõpetada. Sellepärast ta keeltekoolis ongi 3 astet õpilasi (väiksed lapsed, teismelised ja tãiskasvanud). Ma ûhes tãiskasvanute tunnis kãisin kaasas temaga esmaspäeva õhtul. Nad kõik on ûlitoredad ja ma sain mingi miljon kûsimust enda kohta, aga ma nägin kui ebakindlad nad olid inglise keeles purssides. Raul ûtles ka, et ka tema sõbrad tegid tema üle nalja kui ta vahest ei teadnud miskit ja vãga tugeva aksendiga rääkis, kuna siin kohati on ka mentaliteet, et kui sa perfektselt ei oska, siis ära üldse ûritagi. Ma olen igatahes saanud ka palju hispaania keeles rääkida. Ma muidugi ka jooksen kokku vahest, sest mul ei tule meelde sõnad, mida ma enne teadsin, aga no ehk ajaga läheb paremaks.

Ma elan siin Rauli korteris ühe teise vabatahtlikuga, aga ta õpetab prantsuse keelt. Ta ei räägi sõnagi inglise keelt, seega temaga me mõlemad suhtleme hispaania keeles omavahel kui on midagi öelda. Ta veits on kahtlane ja ma ei ole temast veel täpselt aru saanud, kuna ta arvutab mingeid ülikeerulisi matemaatilisi võrrandeid, kirjutab mingeid kirju ja joonistab kahtlaseid asju (nt. Jeesuse ristil on lahtine pudel, mis tühjaks voolab). Ta on nagu rahulikult oma toas, siis jookseb alla elutuppa, et oma mõtted kirja panna, kuna kôik ta paberimajandus on elutoas. Et jah, vist 28a pidi olema aga näeb jube laps välja. Raul ilmselgelt on temast vaimustuses, aga seda kindlasti isiklikest eelistustest. Vähemalt on meil eraldi toad, seega ei jää me jalgu ûksteisele.

Vot sellised lood. Ma üritan täna vähe asjalikum olla, kuid samas mitte ülepingutada. Ehk saan minna mingisse tundi kaasa, kuna Rauli keeltekoolipäevad on kolmapäevast pühapäevani ning esmaspäev-teisipäev annab eratunde täiskasvanutele.

Vähemalt teate, et ma olen elus ning loodetavasti jääb see viimaseks korraks. Vahepeal oli tõesti tunne, et Guatemala vihkab mind, kuna mul just siin riigis nii palju on olnud negatiivseid läbielamisi. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole!?

Kuuldavuseni

K

Kriminaalne pealinn

Alanud on minu teine ja viimane päev ehk isegi viimased tunnid Guatemala Citys. Tegelt ma hetkel olen kûll rahul, et ma aint nii lûhikeseks ajaks siia tulin. Minu hostel tegelt on OK ja üle 2 päeva ma lõpuks magasin korraliku pika öö ning hommikuks sai tasuta pannkooke banaani, maasikate ja siirupiga nii palju kui sisse mahutus. Mulle mahtus 4! Vãga head olid. Siis otsustasime Zoe'ga, et lähme ühte kohvikusse korralikku kohvi jooma,mida me eile nägime. Saime siis sinna, jõime kohvi, mis oli tõesti hea ning kõndisime veits ringi, et pilte teha. Hakkasime tagasi hostelisse kõndima ning jäime valgusfoori taha ootama ning taaskord sekundiga tõmbas ûks mees Zoel kaelakee kaelast ning jooksis minema. Kell 9 ajal hommikul!! Kõik oli rahvast täis, aga keegi ei teinud midagi. Aga no mis sa samas ikka enam teed. Zoe muidugi oli endast väljas,kuna see kee oli mälestus tema surnud vanaemalt. No samas ise ka naiivne, et ûldse ehteid siin kannab. Mul polnud midagi. Isegi raha panin rinnahoidjate vahele, et mul ei paistaks ikka mitte midagi olevat. Seekord siis oli ohver tema. Eile mu veepudel ja täna tema hõbedane kett. Õnneks pole meid ähvardatud, aga kindlasti pole see koht kuhu tagasi tulla ning soovitan ka teistel pigem vãiksemates kohtades olla Guatemalas. Ma pole kusagil enne end nii ebamugavalt tundnud kui siin pealinna tãnavatel. Ja ma eksisin Mehhiko pealinnas kusagil "punaste laternate" piirkonnas ûksinda ning keegi ei tülitanud. Siin kohe on tunda kuidas meid analûûsitakse tãnavatel ning me pole ûldse poolalasti. No selle vea Zoe tegi, et oma hingele tãhtsaid esemeid siin kanda otsustas. Ega siin ei jää midagi vargale kahesilma vahele. Zoe ütles hiljem, et ta pani juba varem tãhele, et see mees meil kannul kãis. Lihtsalt ootas ideaalset hetke. Mul lihtsalt kahju, et inimesed nii madalale langevad, aga samas ma pole ise kunagi sellises vaesuses elanud ning nãlga pidanud kannatama, et see ahastus ajab kellegi teise vara himustama. Igatahes õppisime jälle, et pole ikka mõtet midagi kanda kaasas. Me peame peagi minema kuhugi lõunat sööma, kuna meil mõlemil vaja kella 15ni siin linnas veel olla.  Zoel tuleb sõbranna siia kell 16 ning nad lähevad siit Antiguasse ning mulle tuleb see kooliomanik siia järele mu ohutuse mõttes. Ma muidu eile uurisin ka kuidas siit bussidega saaks Palinisse, aga hetkel ma ikka vãga ei tahaks ûksi hakata seiklema. Eriti veel kõigi oma asjadega.

Igatahes paar pilti mul õnnestus teha ning see on ka kõik, mis siin linnas on...kohvi oli ka hea!!

Guatemala City

Olen jõudnud pealinna! Sõit siia kestis vähem kui 5h. Ma ei tea kustkohast see eilne piletimûûja mulle 7 välja võlus. Ta vist ise pole kunagi reisinud ja no mu hispaania keel ei ole nii halb, et ma ei tee vahet cinco (5) ja siete (7), mis ta mulle ütles. Igatahes buss oli ûlikorralik ja terves bussis oli kokku ehk 10 inimest minuga koos, nii et sai korralikult laiutada. Tee kulges mööda mägist teed, aga siiski asfalteeritud ja korralik, kuid hãsti jãrskude kurvidega. Vahel polnud isegi piirdeid,nii et sai alla vaadata, et mis võimalused ellujäämiseks oleks. No nullilähedased kindlasti. Meil vahepeal oli ka 20-minutiline paus ühe suure söögikoha juure, et end sirutada, süüa ja vetsus kâia, seega ülinormaalne võrreldes selle eilse sôiduga. See suur buss pani meid kusagil Guatemala City alguses maha ja paluti vãiksemasse bussi minna, mis kesklinna tõi. No see buss oli pilgeni tãis ehk umbes 25 inimest. Ja no see sõit ei lãinud viperusteta ehk siis kohe alguses keeras see buss kiirteele sõites ühele teisele autole ette. Õnneks oli õnnelik õnnetus ehk me bussis istudes ei tundnud mingit kokkupuudet aga mingid kriimud see teine auto ikka sai. Ma ei tea mis kohaga see meie bussijuht mõtles, kuna see oli ûliohtlik manööver, mis ta tegi. Teiselt realt tuli tãiskiirusega suur veoauto, nii et meil joppas ikka tãiega, et ta ainult sellele vãiksemale autole ette jãi. Ma sain kohe aru kui ta keerama hakkas kiirteele, et ta ei saa vajalikku hoogu sisse, et kohe tuleva liikluse eest ära saada, aga no ma olin lihtsalt õnnelik, et see veoauto meile sisse ei sõitnud, kuna ma istusin tãpselt taga nurgas, kuhu see löök oleks tulnud. Kalmistulaks oleks olnud ka! No siis veits seal istusime bussis, kuni seal pilte tehti auto "vigatustest" ning see bussijuht üritas end õigustada aga tegelikult igaüks sai aru, et see oli tema valearvestus lähenevate autode kiiruse suhtes. Üldse ma ei saanud aru, miks selline imelik reguleerimata koht üldse on, kuna sealt väljuvad ka suured bussid ja ei mingit hoovõturada, et tihedale kiirteele siseneda, vaid julmalt lihtsalt parklast 90-kraadiga vaja sisse sulanduda. No vãhemalt teise bussiga saime ilusti, kuigi see linn on ûks korralik ühesuunaline laburûnt. Nãeb ta muidugi korralikum välja kui need vãiksemad kûlad, aga ei tekitanud samas mingeid soojemaid tundeid. Hosteli leidsin ma omal kãel,kuna see asus bussijaamast suht ainult 2 tãnavavahet. Sain endale voodikoha, aga see oli ka paras naljanumber. Selle registreerimisega siia lãks sujuvalt, aga see mees, kes registratuuris töötab, oli lihtsalt nii uimane. Tundus justkui ma segaks tema internetis passimist. Tavaliselt ikka kui oled uus hostelis, siis nãidatakse kohe ringi, et kus nãiteks vannitoad on ja köök ning seletatakse, et mis kell peaks olema checkout ning kas on mingeid muid lisasid. See vend ei öelnud mulle sittagi. Näitas mulle toa, ûtles et võta milline vaba voodi tahes ning kõndis tagasi oma laua juurde netti. Ma siis lãksin minut hiljem kûsima, et kus siin nagu siis vannitoad ja värki on. Siis ajas end pûsti ning nâitas veits ringi. Aga ta ei maininud, et siin on hommikusöök tasuta. Seda kuulsin hiljem ühelt tüdrukult, kellega oma toas tuttavaks sain. Siis lãksin veel kord küsima onult, et mis kell siin check out on ning kuidas ma Palinisse saan siit. Ta vaatas mind sellise näoga, et mis kurat sa sinna lãhed, aga siis andis mulle kaarti ja seletas ära, kust kuhu ma minema pean, et kanabuss Palinisse saada. Palin on siit 40km. Kui sellega lõpuks korras oli, siis kãisin kiirelt duši all, vahetasin end vãhe kergematesse riietesse ning lãksin koos sellesama Šveitsi tûdrukuga (Zoe) söögikohta otsima, kuna oli ju tegelt üsna õhtusöögiaeg. Leidsime koha ja avastasime ka, et täna on siin nagu Lastekaitsepäev, mis neil suur püha, seega oli väga palju rahvast siin keskväljakul ja igast pidustused.  Meid Zoe'ga vaadati taaskord nagu ilmaimesid. No tegelt Zoe on veits Hispaania taustaga, seega ikkagi pruunid silmad ja tumedad juuksed, aga ta ikka minust veits pikem ka, seega kohalike jaoks vabsjee hiiglane. Igatahes peale sööki otsisime mingit poodi, kust pudelivett saaks. No ei ole noh! Peatãnaval oli iga teine pood jalatsipood. Ei tea miks siin nii palju jalatseid vaja on, aga sitaks on neid poode. Ja imelik oli, et need kõik lahti pühapäeval kella 17 ajal olid. Kõik muud kioskid olid kinni. Lõpuks ikka ühe väikse leidsime mingist kõrvaltãnavast, seega Zoe sai vett ning hakkasime teed tagasi hostelisse otsima. No ega me väga kaugel polnudki, aga oli juba pime ning need tãnavad olid kahtlased. No ei andnudki kaua oodata kui meie teed ristusid mingi purjus 4-liikmelise osside gãngiga...3 kutti ja 1 eit, aga see eit nãgi ka nagu kutt välja. Kutid kohe hakkasid mingeid seksuaalse alatooniga asju meile lõugama ning see lühike paks ossilik eit krahmas mult veepudeli käest ning kõndis minema. No ma ei hakanud pooliku veepudeli pärast kakelma ka ja hingasin kergendatult, et mul midagi muud kães ei olnud. Mul oli tegelt vöökott pluusi all, aga õnneks see jãi märkamatuks. Zoel oli ka seljakott aga õnneks seda ei puudutud. No tegelt see eit oli ainuke ärpleja, kuna need kutid olid liiga purjus, et hakata midagi meilt nõudma. No ju siis sellel eidel oli janu. Ta jõudu ei kasutanud, vaid lihtsalt kahtlaselt kõndis mul kõrval ja pomises midagi, millest ma aru ei saanud ning siis lihtsalt võttis mu veepudeli. No oleks ta miskit veel nõudma hakanud, ega ma oleks talle virutanud ka. Ta oli mulle vaevalt rinnuni ja parajalt pontsaks, et otseselt mingit ohtu ta ei kujutanud. Aga veendusin ise, et ega peale kella 18 pole mõtet hulkuda võõras kohas. Suurlinnas veel eriti. See rohkem kriminaalsem ka, kuna siin ikkagi näeb tãnaval kerjuseid ja kodutuid, mis mujal silma pole torganud. No jõudsime hostelisse tagasi tervelt ja võib öelda,et 2 õnnelikku õnnetust mul ühe päeva jooksul.
Hostel on mul muidu korralik aga jube vaikne. See peaks nagu party (peo) hostel olema, aga fuajees isegi ei mãngi muusika...nagu kirikus kõik on tasa. Ega ma eriti vaimustuses ka sellest linnast pole. Linn nagu linn ikka, aga siin on kôik ûksteise otsa ehitatud ning pole loodusele ruumi jäetud. Tee siia oli kûll väga ilus ja maagiline (pildid all) aga linnas sees pole isegi ûhtegi ûksikut puud jãetud. Vãhemalt ma ei nãinud ühtegi selle paari tunniga, mis me ringi kãisime. Pilte ma pole veel teinud, kuna ma ei võtnud telefoni kaasa (ônneks!), aga samas ma ei tea, mida siin pildistada oleks. Eks ma homme vaatan kui ma Palinisse hakkan sättima, et ehk jääb miskit veel ette.

 

Tuk-tuk takso

Nii tãis topitakse bussid, et isegi vahekãikudesse käivad istmed

Kuuldavuseni Palinist

K.