Kui see taksojuht siis tuli, siis tal nagu ei tundunud üldse kiiret olema. Me pidime veel 2 kutti peale võtma, aga siis tuli välja, et üks neist jäi haigeks ööga (kusjuures mind hoiatati ka hostelis tãnavatoidu suhtes, et megahea ja odav pidi olema, aga kõigil lõi kõhud korrast ära mitmeks päevaks), seega hakkas see taksojuht veel helistama sinna FDNi, et kas kutid saavad oma pileteid vahetada. Kell aga muudkui tiksus. Lõpuks oli kell 5:55, kui me liikuma hakkasime. Mu peas juba kãis dialoog, mis ma seal firmas räägin kõik selle taksojuhi kohta, kui ma bussist nüüd maha jään. No ma olin unustanud, et ka siin on mañana-elustiil ehk aega on. See buss väljus alles 6:20! Ma mingi elueest lendasin taksost välja, et omaarust mitte maha jääda, aga no ma olin ka ainuke, kellel kiire oli. Buss oli üsna OK (selline Eesti-tüüpi maakohtade liin) ja mul oli 2 istet, et laiutada. Pool sõidust lãks ilusti ning sõitsime igast vãikestest küladest lãbi ning nägin kuidas kohalikud elavad kukkede ja lehmadega segamini ning kuidas naised peapeal suuri korve toiduga kannavad. Üheltmaalt hakkas mul põis pitsitama ning nagunii ei olnud väga mugav olla, kuna ma vaevlesin ka oma naistemurede käes...kaks ühes ning see olukord muutus talumatuks, kuna bussis polnud vetsu ning mingeid peatusi selleks me ei teinud. Ning siis hakkas buss katki minema! Juba alguses panin tãhele, et iga kord jubeda jõnksuga hakkab buss liikuma. Algul vajus taha ning siis kãis jõnks läbi ning hakkas liikuma. No see polnud väga hea märk ning ei andnud pikalt oodata kui oli käes see tulem...buss suri välja ja enam tööle ei läinud! Täitsa pekkis! Buss oli selleks ajaks rahvast täis ning eriti naised olid rahulolematud, kuna meestel polnud midagi lihtsalt bussist välja minna samal ajal kui bussijuht seal miskit nokitses ning oma häda kiirelt ära teha. No kuhu läheb naine keset mägist teed!? No ikka ei lähe ju. Igatahes see buss suri meil välja niimoodi 3 korda ning viimane kord oli selline, et ega seal enam midagi teha ei andnud. Selleks ajaks olin ma ikka juba julmades valudes, nii et ma marssisin ka bussist välja ning läksin esimese maja juurde tee ääres ning palusin vetsu. Minu õnneks sattusin ma lahkete kohalike juurde. Sain ka kiigata nende elukorraldust kui mind toast lãbi juhatati kusagile maja taha välikãimlasse, kus käis ainult poolik kardin ette. Aga mul oli selleks ajaks jummala poogen, mis tingimustes ma oma põit tühjendan. Elukorraldus oli hästi lihtne ja muidugi vaesevõitu. Neid tundus üsna palju seal elavat, kuid nägin aint ühte voodit. Köök oli õues vãga algelistes tingimustes ning nagu ma mainisin siis vets oli kardinaga õues köögi kõrval. Aga nad kõik olid nii lahked ja sõbralikud. Üldse on siin kohalikest hea mulje jäänud. Peale seda kui ma olin neid ette-taha ära tãnanud, läksin tagasi meie katkisesse bussi ning siis tulid kohe ka korraldused, et ega see buss enam ei liigu ning tuleb minna asendusbussi, mis kinni peeti. See asendusbuss oli vãiksem kui meie katkine Tootsi-Tori-Tokyo liin ning oli juba siis pilgeni tãis. Nüüd kujutage ette, et see meie bussi 50 inimest suruti ka sinna sisse. See ei olnud normaalne! Ma sain küll istuma ühe naise kõrvale, kes oma lapsed sülle võttis, et ma oma suure kotiga kuhugi mahuks. Nii ma siis istusin seal ja lootsin, et enam pole kaua jäänud. Terve aja ise kirusin end, et oli mul vaja hakata reisima sellisel päeval, et nagunii enesetunne pole kiita...oleks võinud rahulikult seal Florese džunglihostelis vedeleda oma valudes aga vähemalt mugavalt. Aga no kes see siis ette mõtleb!? Mina ilmselgelt mitte. Vaja ikka kapata nagu oleks kiiret kuhugi. No tegelt ikka natuke kiiret on, kuna ma ju pean esmaspäeval Palinisse jõudma, kuid korraga seda reisi põhjast lõunasse teha ei tundunud üldse ahvatlev (vähemalt 10h). Igatahes seal teises bussis ma olin muidugi täielik vaatamisväärsus kui ma oma kotiga sinna sisse sadasin. Mitte ühtegi teist rändurit! Tavaliselt ikka alati näeb samasuguseid hulle, aga seekord olin ainuke. Kõik lihtsalt jõllitavad ja naeratavad. See naine, kes oma lastega mu kõrval istus, ka rääkis minuga veits, kuna ta lapsed olid minust nii vaimustuses. Kui ma ütlesin, et ma tulin Guatemalasse inglise keelt õpetama, siis ta poeg (u. 6a) ütles, et tema tahab ka nüüd inglise keelt õppida. Nii armas 😊 õnneks seal tãistopitud bussis lãks umbes pool tundi ning jõudsime Rio Dulcesse. Bussist maha saades olid mul taaskord igast taksojuhid kohe oma diilidega kallal vôi siis lihtsalt jäi kogu elu tänaval seisma, kuna oli vaja vahtida. Kuna ma olin pea 6h istunud, siis ma võtsin oma eelnevalt salvestatud hosteli aadressijuhised ette ning hakkasin astuma. No taaskord selles linnas on üks suur põhitänav ning suur sild ning kui juhis ütleb, et mine üle silla ja keera vasakule, siis ei anna väga ära eksida. Ja ega ma ei eksinudki. Sild oli küll ülesmäge ja ma sain umbes tuhat autosignaali tervituseks, aga ma olin lihtsalt rahul, et ma bussist maha sain ja liigutada veits.
Peatun Rio Dulces Hotel Backpackers, mis asub täpselt jõe kaldal. Siin on igas suuruses tube aga ma võtsin kõige algelisema. Mu toas on vist 20 magamiskohta (vähemalt) aga ka 2 duširuumi ja 2 vetsu...ja ma olen ainuke seal! Ma maksin voodikoha eest 30 gtz. Muidugi on see, et ega seal pole midagi. Voodis on lina ja see on kõik. Kui tahad patja ja tekki (lina peale) ja käterãtti, siis maksab see kõik rohkem kui öö siin. Käteräti laenutus oli juba 40 qtz! Ülejäänud asjad veel rohkem! Ma ei maksnud nende eest, vaid natuke hingetõmmanuna sammusin turule ja ostsin sealt endale suure käteräti. Vähmalt on see uus ja ma saan selle kaasa võtta ja ka samas tekina kasutada kui vaja. Siin nagunii soe, et midagi palju pole vaja ja mul tegelt suur sall ka olemas kui tõesti tunnen end alasti. Pealegi on mul reisimiseks kaelapadi, mida ma saan kasutada padjana, nii et probleem lahendatud. Sain ka endale kopikate eest taba, mida mul veel polnud, aga enamus hostelites on turvakapid, kuhu oma väärtuslikud asjad saab panna luku taha, aga enda tabalukk peab olema. Siin hostelis on neil endal registratuuris mingi turvakapp, kuhu oma passi ja muud dokumendid andsin, kuna ega siinsetes hostelites ei kãi toauksed lukku. Siin igalpool on turvamehed väravates, seega ma lihtsalt loodan, et keegi ei taha mu riideid. Turul käies käisin ka lãbi ühest teisest bussifirmast, mille busse ma nägin väljumas. Need nãgid ikkagi sellised modernsemad expressid välja. Hinge kinni hoides kãisin küsimas, mis see pilet Guatemala City'sse maksab ja kui kaua sõidab siit. Mulle öeldi, et umbes 7 tundi sõidab ja maksab.....80 qtz!!!! 80!!! Ma maksin 150 mingi 5-tunnise sitanikatsi eest ja saan 80-ga Lux Expressiga minna!! Ilmselgelt ma isegi ei kaalunud kas osta või edasi uurida hindu. Nãgin sellesama FDNi kontorit ka seal and no fuck that! Ma reisin eksklusiivselt nüüd! Igatahes homme hommikul on mul 9:30 buss pealinna! Seal oli ka varasemaid busse aga varasem oli kell 6 ja kell 8. Ma tahan, et mul ikka oleks aega süüa ja rahulikult välja puhata sellest tãnasest traumast. Pealegi on siin hostelis alles kell 13 check-out aeg, seega mul pole kuhugi kiiret. Neil on siin oma restoran, kus on head toidud (juba sõin tãna hilist hommikust) ning tãna õhtul pidi kella 1ni öösel olema live-bänd. Kahju on aint see, et ma pole siin üldse turiste nãinud. Turul käies üks nelik tundus Euroopalik aga siin hostelis on ja üldiselt tänavapildis on vaikne...ainult kohalikud. Ehk on asi selles, et pole hooaeg ikka veel. Täna ka on suht terve päev müristanud aga vihma tuli aint mingi sabin. Samuti on siin aint umbes +25°C, mis minu jaoks hetkel on küll jummala mõnusalt paras, kuna Belizes oli ikka väga kuum päeval ning samuti on vihmahooaeg novembrini. Siin on aastaajad vähe vastupidi ning keda huvitab, siis mul on Eestiga ajavahe 9h tagasi ehk hetkel te enamus nagunii tudute kui mul saab kell alles 17 siin!
Rio Dulce üldiselt on palju troopilisema loodusega ja mãgisem kui kohad, kus ma eelnevalt olen kãinud. Ma lugesin, et kusagil siin on võimalik ka ahve näha vabalt looduses ning siin on termaalallikad ehk naturaalsed kuumaveeallikad, kus oma haigeid konte saab käia soojendamas. Ma sinna kahjuks hetkel ei tüki, kuna mu tervislik oluord ei soosi vees hulpimist aga ehk kui ma oma vabatahtlikutööga lõpetan ning El Salvadori hakkan reisima, siis saan siit veel läbi tulla kui ikkagi huvi on kõik oma haigused terveks ravida.
Vot sellised seiklused mul siis. Ma loodan, et homne bussireis lãheb vähem piinarikkamalt ning ma tahaks tãiega näha, mida pealinn endast ette kujutab. Peangi hakkama sinna hostelit nüüd otsima. Kohalikest veel nii palju, et kuigi nende elukorraldus on vaesem, siis oma elektroonikaga nad on minust rikkamad. Kõigil on iPhoned ja Samsungi uuemad mudelid 4G-ga, nii et mina oma Samsung Galaxy 5 ja wifi vajadusega pole üldse ahvatlev saak. Nii palju siis "ära liialt oma telefoniga eputa" 😂 Mul on lausa piinlik seda välja võtta!😂
Igatahes hoian kursis! Pilte kah...
No comments:
Post a Comment