Saigi mu vabatahtlikutöö ja reisimise aeg Guatemalas läbi. Mitte, et mind oleks välja visatud. Otse vastupidi, Raul isegi pakkus mulle reaalset tööd, aga ma ikkagi otsustasin, et ma pole veel poolteski riikides käinud, mis mul plaanis on, seega ma ei saa veel kuhugi pikemaks paigale jääda niimoodi. Aga lahkumine oli igati emotsionaalne. Ma ei ole just eriline pillija ärasaatmistel, kuna viimased 7 aastat on mu elu suht saabumiste ja lahkumiste pillerkaar olnud, seega ma üsna harjunud aga seekord ikkagi oli täitsa kahju. Raul, Theo ja Shamir viisid mu hommikul autoga Escuintlasse, mis on Palinist pea 60km ning kust ma siis bussi El Salvadori piiripunktile sain. Enne seda muidugi tõi Raul mulle taaskord uhke koogi hommikusöögiks, kuna eile õhtul ma valmistasin meile kõigile õhtusöögi. Keegi pole veel kõhulahtisuse üle kaevanud, seega ma vist täitsa hästi sain hakkama 😂 Igatahes jah, mul on Guatemalas veedetud aja kohta ainult head mälestused ning kuigi ma esimestel päevadel pealinnas veidi puutusin kokku agressivsemate isiksustega, ei jätnud see mulle siiski mingit mõrudat arvamust kogu riigist. Ma kindlasti tahaksin tagasi Guatemalasse minna, arvatavasti siis, kui olen oma reisid igalpool mujal lõpetanud ning tagasi alguspunkti poole ehk USAsse liigun. Seega ma üldse ei välista, et taaskord Rauli ja kõiki teisi õpilasi külastan. Pealegi Guatamalas jäi mul siiski külastamata veel paar kohta, mida tahaks näha, aga need jäid kõik põhja poole (nt Semuc Champey ja Tikal). Guatemala puhul kindlasti väärib märkimist ka toit, mis on kõik vabas looduses kasvanud ehk free range. Eriti maitsesid hästi munad, liha ja mais. Ei mingit GMOga masstoodangut!
Täna jõudsin omadega El Salvadori. Olen elus ja keegi pole mind oma gängi veel tahtnud. Kirjutan homme pikemalt esimestest muljetest sellest riigist ja inimestest!
Kuuldavuseni
K
No comments:
Post a Comment