Appi, suren ära....või siis mitte!

Eile oli mul maailma hullem päev ja seetõttu pole ma ka blogi täiendanud (+ mul pole kodus siin wifit). Nimelt õnnestus mul kusagilt mingi parasiit endale sebida, mis mu kogu tervise peapeale keeras. Me käisime esimesel õhtul (esmaspäeval) Rauli (mu võõrustaja ja keeltekooli omanik) ja tema sõpradega Itaalia restoranis söömas. Ma ei usu, et ma miskit toidust sain, aga eelnevalt olin ma ju igast asju näppinud ning käsi ma otseloomulikult ei pesnud. Arvatavasti sealt ma selle pisiku sain. Igatahes trall hakkas juba kell 4 varahommikul peale. Algul mõtlesin, et lihtsalt ajutine kõhulahtisus, et võtan paar söetabletti ja korras. Ise samal ajal tegin plaane, kuidas ma jooksma lähen ja koristan siin jne. Rauli korter on selline tüüpiline poissmehekorter (Raul on gei), et ega ta siin väga vaeva ei näe aga mul ajab ju kohe ihukarvad püsti kui põrandal mingi praht on. Igatahes peale söetablettide võtmist hakkas mul veidi kergem, kuna see võttis gaasid ära, aga hullem oli veel ees. Mul algasid meeletud kuuma- ja külmahood. Mu pea valutas, mu kôht krambitas ning alaselg oli täiega valus arvatavasti sellest soolestiku tursest. Ma magasin ja jõin vett terve päev, aga sittagi paremaks ei läinud. Ma ei söönud terve päev aga ikka oli kõht lahti. Ma tõsiselt hakkasin kartma siis kui ma ära minestasin taaskordse wc-ralli ajal. Lihtsalt kadus pilt ära eest ja olin vannitoa põrandal. Mul olid nii jubedad kuumahood ja arvatavasti mu keha lihtsalt oli juba nii kurnatud. Iga kord kui ma püsti tõusin voodist,tõusis mul palavik. Ma tõesti arvasin, et ma pean hakkama siin veel kusagile haiglasse minema. Ma teavitasin ka Rauli oma olukorrast ning ta ûritas mind nii palju suunata kui oskas, kuid tal oli endal kiire pãev, seega surin ma siin üksinda. Lõpuks Raul tuli ja ûtles, et mul arvatavasti lihtsalt mingi bakter, mis mu sûsteemi sassi lõi. Ta oli arstiga konsulteerinud ning see oli öelnud, et kui ma ei oksenda, siis pole mingi viirusega tegemist. Ma ei oksendanud kordagi. Igatahes ravi kogu sellele põrgule, mis mul poole tunniga enesetunde märgatavalt paremaks tegi: 2 küüslaugukûûnt ja värske piparmûnditee! Need oma koostööl pidid kôik halvad bakterid kokku koguma ja kûûslauk ise on juba looduslik ravim. Terve päev ma surin siin, et avastada, et nii vãikeste asjadega saab korda ennast ravida. Ma sain siiski ka mingit rohtu, mis parasiitide vastu võitleb. Tãna hommikul oli mul juba tunduvalt parem, kuigi mul veidi on veel hell olla. Et päris jooksma veel ei lähe. Silmad on mul paistes veits nii rohke vee joomisest. Hommikul ärkasingi selle peale, et mul kõht oli jube tühi. No selleks ajaks polnud ma 35h ûhtegi asja söönud (peale kûûslaugu). Ma pean 3 päeva veel oma selle tabletikuuri lãbi tegema, et kindel oleks. Mul siiani kõht ei ole parimas korras, aga vãhemalt ei valuta ning ma ei pea vetsus kãima nii tihti. Igatahes sain oma õppetunni, et ma ei ole siiski harjumuspärases keskkonnas ja pean ekstra hoolt kandma kätepesemisega. Muidugi imestama pani see, et mul olid ju eelnevalt kõik vaktsiinid tehtud aga ju need on pigem viiruste vastu, mis toidust/veest saada võib.

Veidi Palinist ka. Ma jõudsin ilusti kohale, kuna Raul tuli mulle järele. Peale neid pealinna sûndmusi ei soovinud ta, et ma hakkaks ûksi kuhugi matkama. Hiljem kuulsin, et ainult kesklinn (zone 1) ongi ohtlikum turistile ning mida kaugemale kesklinnast, seda ohutum. No hiljem autoga Palini poole sõites panin tãhele jah, et vãhe kaugemal olid ikka eluolud vãhe teised..n.ö rikasterajoon. Palin mulle meeldib. Ta ei ole otseselt linn, aga samas ka küla mitte...midagi vahepealset. Me elame väravatega ümbritsetud rajoonis ning siin on ikka vãga turvaline. Lapsed mãngivad üksi väljas palju kauem kui juba pimedaks on lãinud. Ka esmaspäeval Palini kesklinnaosas ringi käies tundus kôik palju turvalisem ning keegi ei vahtinud mind niimoodi, et mis mult võtta saaks. Neil on siin suur turg, paar poodi ja söögikohta. Ei midagi suursugust ning linnaplaan on lihtne. Raul on Guatemalast pärit ja õppis inglise filoloogiat, seepärast ta nûûd ise inglise keelt õpetabki. Ka tema inglise keel ei ole tegelt puhas ja ta takerdub vahest hääldustes, aga vähemalt ta saab suheldud. Inglise keelt siin koolides ei õpetata kuigi nõutakse inglise keele eksamit kui ûlikooli tahad lõpetada. Sellepärast ta keeltekoolis ongi 3 astet õpilasi (väiksed lapsed, teismelised ja tãiskasvanud). Ma ûhes tãiskasvanute tunnis kãisin kaasas temaga esmaspäeva õhtul. Nad kõik on ûlitoredad ja ma sain mingi miljon kûsimust enda kohta, aga ma nägin kui ebakindlad nad olid inglise keeles purssides. Raul ûtles ka, et ka tema sõbrad tegid tema üle nalja kui ta vahest ei teadnud miskit ja vãga tugeva aksendiga rääkis, kuna siin kohati on ka mentaliteet, et kui sa perfektselt ei oska, siis ära üldse ûritagi. Ma olen igatahes saanud ka palju hispaania keeles rääkida. Ma muidugi ka jooksen kokku vahest, sest mul ei tule meelde sõnad, mida ma enne teadsin, aga no ehk ajaga läheb paremaks.

Ma elan siin Rauli korteris ühe teise vabatahtlikuga, aga ta õpetab prantsuse keelt. Ta ei räägi sõnagi inglise keelt, seega temaga me mõlemad suhtleme hispaania keeles omavahel kui on midagi öelda. Ta veits on kahtlane ja ma ei ole temast veel täpselt aru saanud, kuna ta arvutab mingeid ülikeerulisi matemaatilisi võrrandeid, kirjutab mingeid kirju ja joonistab kahtlaseid asju (nt. Jeesuse ristil on lahtine pudel, mis tühjaks voolab). Ta on nagu rahulikult oma toas, siis jookseb alla elutuppa, et oma mõtted kirja panna, kuna kôik ta paberimajandus on elutoas. Et jah, vist 28a pidi olema aga näeb jube laps välja. Raul ilmselgelt on temast vaimustuses, aga seda kindlasti isiklikest eelistustest. Vähemalt on meil eraldi toad, seega ei jää me jalgu ûksteisele.

Vot sellised lood. Ma üritan täna vähe asjalikum olla, kuid samas mitte ülepingutada. Ehk saan minna mingisse tundi kaasa, kuna Rauli keeltekoolipäevad on kolmapäevast pühapäevani ning esmaspäev-teisipäev annab eratunde täiskasvanutele.

Vähemalt teate, et ma olen elus ning loodetavasti jääb see viimaseks korraks. Vahepeal oli tõesti tunne, et Guatemala vihkab mind, kuna mul just siin riigis nii palju on olnud negatiivseid läbielamisi. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole!?

Kuuldavuseni

K