Niisiis olen jõudnud oma listis 4ndasse riiki ehk El Salvadori. Riiki, mille kohta ma kõige rohkem paanikat ja hoiatusi olin kuulnud. Riiki, kus gängid ja tapmised ja röövimised pidid olema igapäevased sündmused. Bullshit! Ma olen siin riigis küll ainult ühe päeva olnud, kuid mul pole kordagi tekkinud tunnet,et keegi tahaks minult midagi võtta ega pole nãinud ka kahtlaste isemeisterdatud tatoveeringutega gängiliikmeid, kes pidavat igal nurgal silma peal hoidma üksteisel ja potensiaalsetel vastastel. Huiii! Ja ma olen veel Sonsonates, mis pidavat üks põhilise gängitegevusega linn olema (ka Lonely Planeti kirjutiste kohaselt), aga no mida ei ole, seda ei ole. Ma muidugi pole otsimas ka käinud, aga kesklinnas ja selle lähiümbruses on igati normaalne rahulik turu-majanduslik elu. Isegi poed pole trellidega mitte, nagu Guatemalas. Kuid veidi erinev on siin atmosfäär siiski..
Eile siis hakkasin peale emotsionaalset ärasaatmist Escuintlast (Guatemala) El Salvadori piiri poole liikuma. See oli omamoodi elamus taaskord USA mahakantud koolibussides ehk n.ö chicken bus, mis oli nagu ikka silmini rahvast täis ning igas peatuses käis veel lãbi vähemalt 5 erinevat müüjat, kes üksteise võidu karjudes oma toodangut üritavad müüja. Tavaliselt müüakse igast karastusjooke, komme ja puuvilja. See on tegelt hea lahendus, kuna need bussid on alati nii täis, ja peatused lühikesed, et pole aega väga käia ostmas midagi kui kere heledaks läheb. Muidugi on ka ravitsejaid, piiblijutustajaid ja lauljaid, kellele sellistes bussides meeldib paar peatust sõita ja siis oma mütsiga ringi kãia. Mu reis piiripuntile kestis umbes 2,5 tundi ning korra ka pidin bussi vahetama, aga see kõik käis sama hinna sisse. Jõudsin La Fronterasse (piiripunkt) umbes kella 13 ajal ning see piiripunkt oli taaskord selline, et kedagi ei huvita kas sa lähed või tuled. Sain läbi küsimise siiski juhatuse, et ma peaks ikkagi mingi templi saama passi, et ma olen Guatemalast lahkunud. Saingi! Siis sain mingi jalgrattataksoga El Salvadori piiripunkti, mis oli 800m sealt kust Guatemala lõpes. El Salvadori punktis oli aint üks korravalvur õues, kes mu passi küsis näha ja tsaupakaa...ei mingit templit ega formaalsusi. Kûsis aint kust ma pärit olen ja kas ma reisin ûksi aga see oli pigem isiklik huvi, sest ta aint naeratas ja vahtis mind terve aja. No taaskord olen ju vaatamisväärsus siin,kuna turistid siin selsamustel põhjustel ei käi, mis ma alguses mainisin. Tagasi tulles nende hirmujuttude juurde on see, et kõik kes mind on manitsenud, pole ise kordagi siin käinud ja enamasti nad ei tea ka kedagi, kes oleks. Pigem on nad samamoodi lihtsalt kuulnud kusagilt midagi ning oma arvamuse sellele üles ehitanud. Ma isiklikult ei kannata selliseid õpetusi. Ma usun, et minumoodi reisides tuleb igalpool olla teadlik teatud ohtudest ning ennast mitte ise idiootlikesse olukordadesse panna, mida saaks kergesti vältida. Kõikide negatiivsete olukordade kohta, millest ma kuulnud olen ja ka ise Guatemala Citys sattusin, on ikkagi enamasti reisija enda süü. Tagasi El Salvadori piiripunkti juurde...
Peale seda kui piirionu oli mult kõik teda ennast isiklikult huvitavad küsimused ära kûsinud ("abielus või mitte?"), siis kõndisin sealt edasi, et endale buss leida. Olin eelnevalt muidugi teinud eeltööd ja teadsin täpselt, et sealtsamast peaks buss minema Sonsonatesse. No bussid ainult Sonsonatesse sealt piiripunktist lähevadki, kuna Sonsonate on El Salvadori transpordikeskus. See tähendab siis seda, et siin on lahmakas bussijaam, kust saab chicken busi ükskõik kuhu mujale El Salvadori otsa. Seega isegi kui ma oleks tahtnud Sonsonatet vältida, poleks see lihtsalt väga võimalik olnud. Ainult taksoga ehk, kuigi ma ei näinud ühtegi taksot piiripuntis...ainult need jalgrattataksod, aga ega see ei jõua ju rohkem kui 1km vändata siinsetel teedel.
Muideks, El Salvadori ametlik rahaühik on USA Dollar. See kohati tuli ka mulle üllatusena kui mõned päevad enne siiajõudmist hakkasin aktiivsemalt lugema ja märkmeid tegema selle riigi kohta. Aga jah, USA dollar on siin käibel ning ka minu allesjäänud Guatemala guetzalid muutusid justkui olematuks kui need piiripunktis ära vahetasin. Mõtlesin, et kuhu ma selle 20$ nüüd siis lähen aga tuli välja, et ma puhta miljonär 😂 no siin on nii odav lihtsalt! Bussireis La Fronterast Sonsonatesse (1,5h) maksis mingi 70 senti! Mul oli Sonsonates kokkulepitud Couchsurfing. Kes ei tea täpselt,mis see on siis, nimelt eksisteerib väga palju lahkeid inimesi, kes on nõus minusuguseid tasuta majutama ja enamus juhtudel ka giid olema. Ka mina leidsin ühe sellise 17-aastase kuti, kes oma vanema venna ja emaga elab ning olid nõus mind 2 ööd võõrustama. See on parim võimalus näha, kuidas kohalikud tegelikult elavad ning hispaania keeles rääkida, kuna 99% ei räägi siin inglise keelt. Luis (noorem perepoeg ja kellega ma suhtlesin eelnevalt) tuli mulle bussijaama vastu ning juhatas mu enda koju. Neil on üsna suur elamine ja omavad pisikest kohaliku poodi, sest nad elavad Sonsonate ääremaadel,mitte päris linnas sees. Elamine on muidugi väga algeline (vähemalt on wifi) ja sanitaartingimused olematud. Minu pedantlik puhtusearmastus pole siin õnnelik, kuid samas ma olen siiski tãnulik, sest mulle anti oma tuba ning täna Luis käis minuga linnas terve hommiku ning näitas turgusid ning seletas, mis miski puuvili-juurvili on, mida ma elusees näinud pole. Nad söövad kilpkonnamune!!! Sain neid ka katsuda..pehmed pallid olid ja välimus pidavat olema sama, mis kanamunal, aga maitse erinev. No seda ma väga ei tahaks proovida. Sain proovida igast muid imelikke puuvilju ja täitsa elus olen. Turud on siin jõhkrad ja muidugi ka kirikud. Kãisime ka ühes kirikus sees ja seekord mind välja ei visatud,kuna mul olid pikad riided, kuigi seal ringi vaadates tundus, et ma olin üsna paksult riides. Tegelt olingi,kuna El Salvadoris on ikka kuum võrreldes Guatemalaga. Sellepärast mulle ka Guatemalas meeldis, kuna aastaringi on paras temperatuur: päeval sai olla lûhikes riietes ning õhtul oli jahedam, mis lasi korralikult magada. Siin (nagu ka Belizes) peavad puhurid koguaeg undama, et olla saaks. Aga ma siiski ei tahtnud panna lühikesi pûkse,kuna ilmselgelt ei ole siin turiste ning seega ma sain ka oma mustades pikkades pükstes piisavalt pilke. Minu viga muidugi siiani on see, et mul pole kergeid heledaid riideid (nt linasest pikki pükse)..ikka kõik musta värvi ja siis ma suren 😂 aga no eks ma õpin ju alles reisimist ka, seega "kliimale vastav,kuid mitte liiga provokatiivne"-stiili õppetund on hetkel kãsil.😂 Samas kohalikud naised käivad enamus lühikeste seelikutega ja platvormkingadega, seega mu lühikesed püksid vist poleks kedagi otseselt häirinud. Aga no ma ikkagi ei taha liigset tähelepanu. Õnneks täna keegi miskit ei lõuganud. Eile ikka paar kutti piiripunkti lähedal vilistasid ja käisid piilumas mind ûkshaaval kui ma bussi ootasin oma taaskord mustades riietes. Aga jah, kuna ma siin olen ringi liikunud koos Luisiga, siis pole keegi midagi vilistanud. Luis on tegelt 17-aastane gei, seega ta pole kusagilt otsast usklik, kuna ükski usk ju ei tunnista omasooiharaid. Ka Luisi vanem vend (vist oli 21a) on gei. Lastelaste kohapealt on sellel emal kindlasti nukker tulevik aga samas nad hoiavad kõik ühte. Kusjuures ka Sonsonate tänavapildis näeb päris palju transvestiite...enamus neist prostituudid. Päise päeva ajal! See tuli ka mulle üllatusena, teades ja nähes kui usklik siinne rahvas on, aga ma usun, et sellised avalikud erinevuste väljaastumised on viimaste paari aasta tulem. Kuna siin on ju enamus ühiskonda suht ajast maas, siis paljud sellised asjad (tänu tugevalt juurdunud kristlusele) võtavad kauem aega, et teadvustada kogu ühiskonnas. Ega siin Sonsonates otseselt midagi vaadata ei ole peale kohaliku elu. Tihe igapäevaelu ja suht vaene vaatepilt taaskord (ka kerjavad lapsed), samas kõik on nii naeratavad ja ma sain ka eile tuhatmiljon küsimust Eesti kohta, millest keegi ilmselgelt kuulnud polnud.
Homme ma lähen pealinna ehk San Salvadori. Ka seal on mind ootamas couchsurfing. Ka seal plaanin ma paar päeva olla, kuigi mu tulevane võõrustaja pakkus välja, et võib mind veits ringi sõidutada nädalavahetusel kui tal aega on ehk randa viia jne. El Salvadoris pidid ilusad rannas olema ja just surfirannad kui oleks vaid oskusi surfata. Ma pole veel täpselt otustanud kas ma üritan ka kusagile mujale minna siin, aga mu praegune pere ütles, et idapool väga midagi teha ei ole ning bussidega keeruline ûmberistumine, et mul on mõtekas Hondurasesse minna läbi põhja piiripunkti. No eks ma kuulan oma San Salvadori võõrustaja soovitused ka ära.
Ma juba tean, et on lugejaid, kes paanitsevad, et kuidas ma täiesti võõraste inimeste juurde niimoodi lähen ja ööbin, et kas ma ei karda jne. Nimelt Couchsurfing (tõlked "diivanisurfamine") ei ole tegelt nii ohtlik, kuna kõigil on ligipääs iga võõrustaja profiilile ja tagasisidele teistelt surfajatelt. Sama kãib surfajate kohta. Ilmselgelt ma ei läheks kellegi juurde, kellel pole ûhtegi tagasisidet ning kontakteerub minuga ise ja on huvitatud mind võõrustama. See oleks kohe kahtlane aga nii mu praegusel ja ka homsel võõrustajal on palju positiivseid kommentaare nende kohta ning mõlemaga kontakteerusin ma ise. Vastutasuks ma olen siin näiteks süüa teinud sellele Sonsonate perele ja too pereema üles mulle, et ma olevat valmis abielluma, kuna ma oskan süüa teha 😂 no hea teada 😂
Aga OK, ma lähen peagi perepoegadega kesklinna pupusa'sid sööma, mis pidi kõige populaarsem El Salvadori toit olema. Elame'näeme! 😉
Kuuldavuseni San Salvadorist
K.
No comments:
Post a Comment