Elu nagu seebiooperis!

Ma olen üldiselt üritanud vältida igast suhete kajastamist oma blogis, kuigi kui ma räägin ausalt nüüd kõigi omasuguste eest, siis neid nii öelda kiirsuhteid ikka tekib, sest ilmselgelt on palju üksindust ning seega ka palju kergem on leida sarnaste arusaamade, mõttemaailma ja laia silmaringiga reisiselle, kellega oma kurbust ja rõõmu jagada. Ajutiselt. Nagu üks Israeli kutt Costa Rica bussis ütles: "Do you know how long 33 hours feels in Chinese train? I had enough time to find myself a girlfriend from there" (Tõlkes: Kas tead kui pikk tundub 33h ühes Hiina rongis? Mul oli aega endale sealt pruut leida") 😂
Mis aga ajendas mind seda postitust kirjutama olid hiljutised läbielamised ehk kohalikud latiinod, mis on hoopis isemoodi naljanumber. Seda ma olen maininud juba varemalt ka, et piiripunktides ja tihti tänaval üksinda käies oli saatjaks pidev vilistamine ja nilbuste lõugamine. Õnneks Costa Ricas ja Panamas jäi selline käitumine tunduvalt vähemaks. Isegi pea olematuks. Õnneks! Aga ega see omamoodi kuumaverelisus neis kahes riigis siiski ei puudu. Näiteks armus mu Couchsurfingu võõrustaja minusse ära Costa Ricas. Aga tegemist polnud just väga sellise naistemehega, kes oskaks vastassugupoolega suhelda ja end vabalt tunda. EI, ta võis minuga terve päeva normaalselt suhelda ja siis läks oma tuppa ja hakkas mulle sõnumeid saatma, et kuidas ta tahaks, et ma ta pruut oleks! No mis ma teen sellisega? Saadame sõnumeid üksteisele ja teeme Skype-seksi eraldi tubades? Ta oli täpselt selline eluaegne arvutisõltlane, kes väljaspool tehnoloogiat ei ole seda MINA leidnud. Nägin ka kõrvalt, kuidas ta teiste tüdrukutega suhtles, keda ta samal ajal võõrustas ja no nagu 10-aastane, kellele pinginaaber meeldima hakkas koolis. Kuidagi nii ülepingutatud vaimukus ja ei osanud end lõdvaks lasta. Muidugi mul kahju, et 29a kutt niimoodi takerdub ning ma ikka üritasin teda veits suunata tulevaste pruudiotsingute suhtes, aga pigem tal tuleks tööd enne endaga teha, et olla enesekindel ning leida mingi muu huvi ka endale peale arvuti ja potensiaalse tüdruksõbra otsingu. Aga no ta ikka üritas mind veenda, et ma oleks just talle ideaalne ja ta ootab mind ja siis me abiellume ja oioiooii kui ilus kõik saab olema. Selle jutu ma sain kõik sõnumitena tema elutoas olles kui ta ise oma toas oli. No õnneks ta polnud väga pealesuruja ja vältis kõike seda teemat kui me vahepeal koos juhtusime ühes ruumis viibima, aga ta ikka siiamaani saadab sõnumeid ja tahab detailselt mu eelnevate suhete kohta teada, et neist õppida, et millised kutid mulle peale lähevad. Kui ma isegi teaks!? 🤔😂
Nii, üks süda murtud kahe nädala jooksul...järgmine! Boquetesse (Panama) jõudes veetsin öö uue Couchsurfingu võõrustaja juures. Nagu ma kirjutasin eelnevalt ka, et ta oli hästi abivalmis ja tuli mulle järele Davidi eelmise neljapäeva õhtul. Me siiani tegelt reisime koos ja ta siiani väga normaalne minuga olnud. Aga tema kahele sõbrale olen ma juba silma jäänud. Üks läks isegi pea kaklema mu võõrustajaga minu pärast 😂 No Santa Barbara! 😂 Ja kõige haigem, et ma pole kellegiga isegi nagu suhelnud neist ega isiklikult huvitatud olnud, aga no eks ma siis olen nende jaoks eksootiline asi, mille tähelepanu eest kasvõi kiskuma minna. Ma ise täpselt ei saanudki aru, miks nad vaidlema läksid aga ilmselt oli seal veidi alkoholimõju ka, kuid järgmine päev mu võõrustaja ütles, et see ta sõber (enam vist väga mitte) tahtis mind endaga kaasa viia baarist, et Panama't tutvustada. Vot sellised ekskursioonitajad on kohalikud kutid täis peaga 😂 Ainult tahaks kirikutes ja muuseumides käia südaöösel 😂 no muidugi mu enda süü ka, et ma tänu mõnele rummikoksile olin natuke jutukam, aga ma mäletan täpselt, et see vend küll mulle miskit asjalikku ei rääkinud...mingi reggae-tüüpi karvane surfikutt oli. Taaskord mitte just selline, kelle pärast kõik jätta ja hakata kodu mängima. Kõige naljakam ongi see, et kõige dramaatilisemad ongi just need kutid, kellest ma ise üldse vaimustatud pole. Isegi veidi kangemat kraami tarbides ei ole võimalik mul neid ahvatlevaks juua. Ma ei tea kuidas kuttide "tuleb nii kaua juua kuni ka kõik koledad naised on ilusaks joodu" üldse kuidagi toimib? Ma jääks enne magama ja siis näen unes neid ilusaid kutte 😂 Igatahes see karvane saatis mulle järgmine päev jummala vigase sõnumi Facebooki, et ta ei tahtnud üldse endast halba muljet jätta, aga et ma ikka meeldisin talle väga ja ta oleks kohe hommepäev mulle nõus surfamist õpetama (ta oli mingi kanepilõhnaline surfamisinstruktor). Vot siis sellise diili lasin käest ka minna 😂 Aga tuleb kohe parem...
Ainult vähem kui 2 päeva hiljem oleks ma põhimõtteliselt saanud restorani omanikuks. Nimelt jõudsin oma Boquete Couchsurfingu võõrustajaga Playa Venaosse, kuhu tema ise mind kaasa kutsus, kuna Panamas oli pikk nädalavahetus (Iseseisvuspäev) ning Boquetes pidevalt vihma sadas (sajab siiani!). Siis ta pakkuski välja, et ta heal sõbral Playa Venao's restoran ja külalistemaja, et lähme sinna. No mis seal ikka. Kuna meil autot polnud, siis alustasime selle reisiga reede öösel vastu laupäeva (otse baarist!). Meil oli vaja 4 bussi selleks võtta, sest Playa Venao on väga eraldatud kohas ja järjest enam kuulsust kogumas surfarite seas, aga sinna on ilma autota siiani väga tülikas saada. Aga saime hakkama. Tutvusin ta selle sõbraga põgusalt ja ega me palju esimesel päeval ei suhelnud, kuna ta polnud kodus. Peatusime tema külalistemajas ja rannas oli tal eraldi suur restoran, kus meid kõige hea-paremaga kostitati. Playa Venao on ise nagu väike paradiis...see pole veel nii väga turistide poolt üle võetud ja suht asustamata. Rand on vaikne ja puhas. Ümberkaudses looduses saab näha ahve ja erinevaid värvilisi linde (+ dinosauruse-suuruseid raisakotkaid). Igatahes eile ma juhtusin selle sõbraga vähe rohkem suhtlema, kuna ta hakkas uurima mu reisimiste kohta jne. Ja siis POMM: "Jää siia tööle! Ma annan sulle baarijuhataja töö ning ole paar kuud siin, kuna kohe tuleb kõrghooaeg peale ja sa saaksid surfamist õppida ning minu juures elada. Kõik hinnas..sa ei pea millegi pärast muretsema." MIDAAAA??!!! ma olin shokis! Aga mitte selle pakkumise pärast, vaid kui läbinähtav ikka üks mees võib olla. Kuidas saab üks edukas ärimees mingi noore tšiki pärast lihtsalt põhimõtteliselt kõigega riskida, et lihtsalt adrenaliini tunda mingist kassi-hiire mängust? Ja kas ma mainisin, et ta oli 49-aastane!!?? Ta oli küll väga heas vormis tänu surfamisele, aga ta iseloom oli suht egoistlik. No muidugi see ei pane mind üldse imestama, kuna ma olen igasuguseid inimesi kohanud, aga igatahes ma sain terve eilse õhtu kuulda aint, kuidas ma ei tohiks sellist pakkumist käest lasta ning pohhui see Kolumbia lennupilet. Kusjuures ta kordagi isegi ei küsinud, mis töökogemus mul eelnevalt on, et kas ma saaksin restorani baaris hakkama. See kindlasti oli kõige väiksem probleem 😂 Ta oli jummala kindel, et ma jään sinna, sest selliste meeste jaoks on minusugused ju naiivitarid....aga no eksis! Mul on väga tugev intuitsioon inimeste suhtes ja ma sain kohe aru, et tal mingi isiklik motiiv seal taga. Ta poeg eelmisest abielust oli 18a!! No mis ma teen sellisega? Hakkan kasuemaks talle? 😂 Täna, kui  Playa Venao'st lahkunud olime, siis mu Couchsurfingu võõrustaja rääkis, et ta see sõber on tark ja hea ärivaistuga, aga jube litsmees. Et ta ühe oma restorani ettekandja mõned aastad tagasi tegi rasedaks ja nad siiamaani jutu järgi suhtes, aga naine õpib Argentiinas ülikoolis (nende 5a tütar on ka seal) ning see mees laseb ringi 😂 no väga ideaalne suhe! Tahaks endale ka sellist 😂
Vot nii...2 nädala jooksul põgenesin 3 "potentsiaalsest" suhtest 😂 Ma vist ei saagi kunagi mehele kui nii valiv olen 😂 Aga no ausalt tundub nagu seebikas oleks...kaamerad on aint puudu. Ehk mu viimased päevad Panamas ja Kesk-Ameerikas mööduvad ilma südamete murdmisteta. Lõuna-Ameerikas uue hooga! 😂

Playa Venao

Kohalik roog "mu" restoranist

Ananassi-passionfruit smoothie

Hetkel asun Pedasis, mis on 20km Playa Venaost. Tulime siia üheks päevaks mu Couchsurfingu võõrustajaga, kuna siit on rohkem ja lihtsam saada bussi, et ma saaks homme Panama City'sse minna ja tema tagasi Boquetesse.

Kuuldavuseni pealinnast

K.

Jõudmine Panamasse

Nagu arvatavasti paljud kuulnud on, siis siin Kariibidel on möllanud orkaan Otto. Õnneks mina suurte tuulte kätte ei jäänud, kuna suurem osa selle orkaani teekonnast suundus Nicaraguasse, kuid ega ka Costa Rica ja Panama ilma ei jäänud üleujutavatest vihmadest. Kuna siinne maismaa on mägine, siis eriti hullu kahju oli näha madalamates piirkondades, kuhu kõik see vesi kogunes. Suured põllumaad ja majad olid poolenisti vee all. Inimesed olid puusadeni vees. Ja ikka sadas ja sadas ja sadas...
Sellele vaatamata otsustasin ma eile Costa Ricast Panama poole teele asuda, kuna ega see ilm väga paremaks ilmateate kohaselt ei läheks veel niipea. Eile ärkasin küll oma hostelis üles suure paduka saatel ja juba harjusin mõttega, et ega ma ei saa sealt liikuma veel niipea. Aga siis õnnestus mul üleöö leida endale Couchsurfing, seega pikemalt mõtlemata pakkisin oma koti kiirelt kokku ja sain hostelist veidi enne checkout aega välja. Õnneks selleks ajaks oli vihmast paus ja sain kuiva jalaga bussijaama. Bussijaam mu hostelist oli 10 minuti kaugusel...oleks sellel ajal vihma sadanud, oleks ma läbimärg olnud. Aga hakkas sadama uuesti alles siis kui buss ette tuli ning sadas terve aja kui ma bussiga Panama piirile sõitsin (poolteist tundi rohkete peatustega). Õnneks bussist maha astudes oli suure vihm selleks korraks jälle möödas ja sain oma piiritoimetused kuivalt tehtud. Muidugi nii Costa Ricast lahkumine kui Panamasse saabumine oli paras edasi-tagasi jooksmine. Ma ei tea miks nad nii keeruliseks need protseduurid ajavad. Astusin Costa Rica piiripunktiputkasse sisse, et sealt lahkumistempel saada. Seal küsiti, kas ma olen lahkumismaksu maksnud kusagil apteegis või restoranis, mis sinna 50m peale jäi kui ma bussist maha sain. No ilmselgelt  mitte ju. Kust ma peaks teadma, et ma pean kusagile apteeki $8 maksma, et tempel saada? Mitte mingeid silte ega selgitusi kusagil pole. Leidsin siis kahelt kohalikult teejuhiseid küsides tee mingisse restorani, kus tädi istus väikses kabiinis ja tegi neid protseduure. Taaskord ei mingeid silte, et see putka kuidagi migratsiooniametiga seotud oleks. Nagu R-Kiosk! Sain siis oma templi kätte, mingi ankeedi täitmiseks ja tagasi Costa Rica tollipunkti, kus täiesti emotsioonitud kujud töötavad. Vaatas mu passi läbi, lõi templi ja tsaupakaa. Siis tuli mul ületada sild, mis oli paras katsumus, kuna suurem osa silda oli uuendatud metalliga, kuid kolmveerand vana pehkinud puit..seal olid suured vahed ja oli libe. Tegelt oli üks teine sild seal kõrval (autodele mõedud), kust ka inimesed võisid käia, aga no miks lihtsaks endale asi teha, kui saab tsirkust teha 😂 vähemalt oli tunne, et ma olen oma tee Panamasse välja teeninud selle ellujäämiskursusega. Politseinikud jälgisid mind Panama poolel suure huviga ja ma ikka tegin kniksu uhkelt kui selle takistusteraja läbi tegin. Said naerda vähemalt. No kust ma pidin teadma, et mingi osa sellest sillast ikka veel vana puit on, sest see oli Panama poolel ja seda ei olnud näha Costa Rica piirilt. Nii ma siis uhkelt läksingi, ise samal ajal mõeldes, miks ma ainuke olen ja kõik Panama poolt tulevad inimesed kasutasid teist silda 😂
Nii, jõudes Panamasse, taaskord ei mingeid silte, kus on migratsiooniamet. Onukesed näitasid näpuga. Oli taaskord üks tädike kusagil väikses ruumis. Pidin talle $4 maksma sissepääsumaksu ja ütles, et seletusi pean andma minema kusagile mujale. Juhatas, et trepist alla tänavale ja ümber nurga. Seal olid mingid laoruumid ja taaskord ei ühtegi silti. Siis ikka üks kohalik onuke viis mu kohale..oligi mingi nurgatagune koht, kus migratsiooniametnikud igavlesid. Andsin siis oma passi, tehtid pilti, võeti sõrmejäljed ning küsiti lennupiletit tõestuseks, et riigist plaanin lahkuda. Sama nali mis Costa Ricas. Mäletate, kirjutasin, et mul oli võltspilet. Seekord mul oli ikka õige asi, kuna lendan siit Kolumbiasse järgmine reede. Aga jah, kes iganes Panamasse reisib, nad ainult aksepteerivad lennupileteid tõestuseks. Olgu või võlts, aga parem see kui hakata ostma kiirkorras ning siis see raha raisku lasta. Sellega said mu piiriprotseduurid tehtud. Muidugi peale seda olid mul kallal kohe taksojuhid oma valedega, et sealt piirilt pole enam busse ja nad viivad mu "megaodavalt" kuhugi, kus bussid on. Selgituseks veel...Panama ametlik rahaühik on USA Dollar! Ma ei lasknud end sellest kõigutada, kuigi Panamasse jõudes kell liikus tund edasi ning kuna ma hakkasin Puerto Viejost nii hilja liikuma (11 ajal hommikul), siis kella 15ks olin ikka veel Panama piiril. Veits ikka oli nii, et mis kuradi kell ma sinna Davidi üldse jõuan (6h kaugusel bussiga), kus mul oli kokku lepitud oma võõrustajaga kokkusaamine. Peale selle oli mu telefoni aku peaaegu tühi, kuna ûks eit mu hostelitoas tõmbas mu laadiva telefoni seinast välja öösel, et enda oma asemele panna aga ma märkasin seda alles hommikul asju kokku pannes, et mu aku oli ainult mingi 28%. Ja siis veel polnud kusagil wifit, et ma saaks oma Couchsurfingu võõrustajale teada anda, et ma nüüd olen bussis ja peaks umbes kella 21 ajal jõudma. Ma kuidagi sain nii sujuvalt bussidele, vaatamata taksojuhtide jutule, et busse pole ja kui on, siis võtavad kaua aega. Teel Davidi ma siis juba mõtlesin Plaan B, et mis saab, kui seal bussijaamas ka wifit pole. Ma ju ei tea täpselt, kus ma olen ja pime ka. Tutvusin bussis ühe Saksa tüdrukuga,kes hostelisse suundus. Mõtlesin, et lähen temaga kaasa ja olen ühe öö seal ning järgmine päev hea päevavalges otsida, kuhu minna, kuna mu sihtkoht oli tegelt plaanitud Boquete (Davidist bussiga tunni kaugusel, autoga 30min). Ma eelmises postituses kirjutasin, et plaanisin Bocas del Toro saartele minna, mis Kariibi meres olid, aga tänu orkaanile paadid sinna ei sõitnud ja pealegi poleks seal ka tore olnud selliste vihmaste ilmadega, sest vihma tuleb siin vahelduva eduga siiamaani.
Nagu kiuste polnud bussijaamas wifit, seega võtsime sakslannaga koos takso (õnneks oli odav) tema hostelisse. Seal tuli välja, et ûhtegi vaba tuba pole. Ainult võrkkiiged on vabad. Jah, siinsetes noortehostelistes saab ka võrkkiikedes magada (õues) üliodavalt. Ma isiklikult pole seda teinud ja ka seekord ei tundnud, et tahaks teha. Seega mul lasti seal hosteli fuajees olla ja oma võõrustajaga ühendust võtta, kes oli mulle nõus kohe järele tulema. Ootasin teda ehk mingi pool tundi ning asusime Boquete poole teele kusagil kell 22. Lõpp hea- kõik hea! Tegemist on hilistes 30ndates mehega,kes siin tuure korraldab turistidele ja oma magistrit turunduses teeb. Sain endale ta majas katusealuse toa suure voodiga..mõnna! Ta pakkus ka välja, et me võiks nädalavahetusel ehk täna koos minna ta sõpra külastama, kellel on siit 6-tunni kaugusel rannas maja ja restoran. Miks mitte!? Muidugi veits tagasilöök oli, kuna eile kui me siia ta koju jõudsime, siis ta 20a sugulane võttis ta maaturi, et sööma minna, aga kuna ta oli terve päev õppinud ja näljas, siis kaotas ta juba esimese paari minutiga juhitavuse ja keeras selle auto katusele. Arvatavasti liiga suur kiirus vihmase ilmaga ja ehk oli telefonis ka ninapidi, seega palju vaja polnud. Õnneks õnnelik õnnetus ja kutt ise viga ei saanud, kuigi see auto oli kuristikust allakukkumise äärel. Siin ju mägised teed ja ma ei kujuta ette kuidas see auto niimoodi üle teepiirde lendas. Igatahes jah, autot meil pole aga õnneks mu võõrustaja ülirahulik ja ütles kohe, et see on vaid materiaalne kahju, et peaasi, et ta sugulane terve ning pigem süüdistas ennast, et miks ta lasi väsinud ja näljasel poisil üksi minna. Igatahes autot meil enam pole aga juba on leitud alternatiiv bussiga minna. Mul vahet pole tegelt. Peaasi, et teisipäeval Panama Citysse saan minna, kus mind järgmine Couchsurfing ootab enne mu lendu. Hommikul kostitati mind siin suht 3-käigulise hommikusöögiga...printsess! 😋😂
Aga OK, lõpetan praguseks. Nõme on antisotsiaalne olla ja iga mu blogistamine võtab alati nii palju aega, kuna ma kirjutan neid oma telefoniga. Jah, hull naine olen, aga see on kiirem variant kui tahvelarvuti.

Pilt Costa Rica - Panama piiri "tsirkuse" sillast..

Kuulmiseni

K.

Puerto Viejo de Talamanca ja Cahuita rahvuspark

Olen jõudnud Costa Rica lõunaossa ja Kariibi mere kaldale. Muidugi bussiga San Josest siia sõites ilmnes tõsiasi, et siit on viimastel päevadel räme torm üle käinud, nii et helesinisest Kariibi merest on saanud tume ja läbipaistmatu veega tormiline meri. Peale selle olid paljud majad ja põllud pooleldi vee all. Siiani on siin orkaanihoiatused, kuid siiamaani pole vihma tulnud rohkem päeval. Pilves on küll, aga samas soe. Õhtuti veidi on sadanud, aga ilma hullu tuuleta. Muidugi sain ma eile siia jõudes ka paraja üllatuse: mu hosteli vastuvõtulauas töötas eestlanna!! Tegemist on 25a Tallinnlannaga, kes juba poolteist aastat on reisinud ja samamoodi vabatahtlikutööd teeb aegajalt. Nii imelik oli eesti keeles rääkida ja muidugi see, et eestlasi ei reisi just tihti niimoodi. Ma olen kuulnud kahest Eesti kutist Guatemalas ja Hondurases, aga ise pole kellegiga kokku jooksnud ning tihti saan ka mina ikka kuulda, et ma olen esimene eestlane, keda on olnud au üldse kohata. No nüüd on mu erilisus Costa Ricas kahanenud 😣😂 Aga tegemist on toreda neiuga ja ta andis mulle päris palju soovitusi, mida siin Puerto Viejo ümbruses teha kui vihma ei kalla.
Täna siis mõtlesin, et prooviks minna ühte loodusparki matkama. Mõeldud-tehtud! Minuga lõi kampa veel üks Saksa kutt, kellega ma eile bussis tutvusin ning kes alles alustas reisimist. Kuna ilm oli matkamiseks ideaalne (pilves aga soe, kuid mitte palav), siis sõitsime bussiga Puerto Viejo'st Cahuita'sse. See on siit umbes 15km kaugusel. Muidugi ma enne veits põdesin, et kas see looduspark on üldse avatud tänu eelnevatele vihmadele, kuna äkki ka kõik sopane. Kohale jõudes selgus, et 1,5km rada mööda mere äärt on lahti, kuid siis lõikab meretasemetõus raja ära ning rohkem edasi ei saa. Tegelikult oleks see matk 8,3km pikk pidanud olema. Aga meil vedas täiega, kuna me nägime selle lühikese matkaga ahve, laiskloomi, liblikaid ja maailma ühte kõige mürgisemat madu. Seal pidi ringi kõndima koguaeg pilk puudelatvadel, et midagi näha, sest no laiskloomad magasid okstel ja ahvid ronisid enamasti kõrgel lehtede vahel. Tegelikult meil hullult vedas ja üks ahv tuli meile üsna lähedale. Arvatavasti banaanilõhna peale, kuna me olime just eelnevalt banaani söönud, kuid seal pargis pole soovitav neid toita. Seega istus ta lihtsalt puuoksal ja lasi endast pilte teha. Terves džunglis on tegelt neid ahvide hüüdeid kuulda ja ka igalpool siin linna ümbruses, kus veidigi džunglit lähedal.
Peale seda 3km kõndimist mõtlesime, et kuna me plaanipärast 8km pikka retke ei saanud teha, siis kõnnime tagasi Puerto Viejosse. 15km vähemalt!!! Sõime Cahuitas lõunat, et energiat oleks ning seadsime sammud Puerto Viejo poole. Oi kuidas oli energiat esimesed 7km aga see valu hiljem..meil mõlemil lõid jalad ikka väga krampi. Üritasime küll vahepeal venitada lihaseid aga ega see eriti ei aidanud. Meil oli küll võimalus buss võtta poolel maal, kuna me kõndisime mööda suurt maanteed. Aga EI, me ei tahtnud alla anda. Ma juba lõpuks lonkasin veidi oma paremat jalga, kuna reielihased lihtsalt olid nii pinges. Aga samas ma polnud üldse väsinud. Nii hea meel oli kui lõpuks hostelisse tagasi jõudsime, duši all sai käidud ja söödud. Kohe tunne, et olen liigutanud end. Viimati sai nii palju kõnnitud ja valu jalgades tuntud kui Hondurases mägedes suht vahemaasid arvestamata seiklema läksin oma Couchsurfingu võõrustajaga 😂 aga ka meil Saksa kutiga oli ikka lõpuks jube naljakas. Mida valusam oli jalgadel, seda rohkem sai nalja. Ja kuna see maantee polnud väga tiheda liiklusega, siis pidevalt kuulis džunglist tulevaid loomade hääli (enamus ahvid). Nii et jah, selline sportlik päev siis oli mul. Ma ei jõua ära oodata kui tihedamalt saan hakata end liigutama, kuna hetkel niimoodi suht iga 2-3 päeva tagant reisides on keeruline end motiveerida ja kohti leida, kus kedagi häirimata (tähelepanuta!) sportlik olla. Täna sai kindlasti 20km tehtud. Ma loodan, et homme pole tagajärgi ehk pole karke vaja, et jalad alla saaks 😂
Plaanin veel homse ehk kolmapäeva olla Puerto Viejos ja ettevalmistusi Panamaks teha, kuhu ma suundun neljapäeval. Tegelt meil just hakkas päris korralikult vihma sadama jälle ja Saksa kutt just hoiatas, et on prognoositud 4m veetaseme tõusu...nii palju siis rannailmast 😔 ehk Panamas ootavad mind paremad ilmad, kuna ma plaanin esimesed paar päeva Bocas del Toro saarel veeta, kuid samas see ei ole siit kaugel ja samuti Kariibi meres, et see vihmane ilm võib ka sinna korralikult mõjuda. Sel juhul pean ma mingi alternatiivi leidma, kuna vihma pole mul mõtet sinna minna vaatama. Õnneks siiski on mul vedanud ilmadega sel nädalal ja päeval on kuiv olnud, kuigi jah, rannailmast on asi kaugel.

Mõned jäädvustused ka mu tänasest matkamisest...

Minu suurimad fännid hostelis 😂

Matkaraja algus

Harjutan...

..ja ongi üks ahv juures 😂

Otsi laisklooma!

Väike aga eluohtlik

Matkarada sai otsa 😟

Veidi loodust

Banaanijahil

Nõutus

Väga kahtlane puu Cahuitas

Mis asi see on? 

Jõulud Latiinode moodi

Taimendust

Toored platano-kobarad kaetakse kottidega kuni valmimiseni

Kuulmiseni

K.

San Jose ja Cartago

Olen terve nädala lõpu ehk alates neljapäeva pärastlõunast veetnud San Joses ehk Costa Rica pealinnas. Olen siin oma Couchsurfingu võõrutaja juures olnud, kellel on üsna kena korter ja asjalikud korterikaaslased. Mu võõrustaja on kohalik, kuid ta jagab 3-magamistoaga ja 2-korruselist korterit 1 Belgia kuti ja 1 Kolumbia tüdrukuga. Nad kõik on 20ndates, seega üsna minuealised. Olen saanud ka veidi ringi käia selle 3 päevaga, kuigi mul ilmaga taaskord siin väga ei vedanud...no pidevalt sajab. Külm pole aga väga märg. Alles täna sain päevavalguses kesklinnas käia ringi lõpuks, kuna iga päev on sadanud lahinal. Pole üldse tore, kuna ega mul erilisi vettpidavaid riideid pole, aga no vähemalt sain tänagi käia.
San Jose mulle meeldib. See on selline korralik linn ikka võrreldes eelnevate pealinnadega. Ja esimest korda ma ei saa nii intensiivset tähelepanu kui varemalt on olnud. Muidugi vahitakse aga mitte nii ilmselgelt, et mul ebamugav on. Siin on ka palju rohkem turiste ja lausa gruppidena. Muidugi Costa Rica on ikka suht kallis seljakotirändurile, aga õnneks tänu Couchsurfingule mul on ikka õnnestunud kokku hoida. Peale minu oli siinsamas korteris ka veel üks Šveitsi tüdruk paar päeva ja täna just tulid 2 tükki Tšehhist, seega ikka omasuguseid näen tihti isegi Couchsurfingut tehes.
Eile käisin oma võõrustaja Luisi ja Šveitsi tüdrukuga Cartagos, kuna see oli lähedal (24km) ja palju väiksem linn, kus ringi jalutada ja rohkem kohalikku elu näha. Külastasime uhket Basilica't (katedraal), mis oli nagu muinasjutuloss..suur ja uhke. Aga kuna ma olen kõige ebareligioosem inimene, siis seal sees põlvili altarini (umbes 50m) roomavaid inimesi näha oli kohati suht hämmastav...ja nukker. Et kuidas üks selline koht inimesed nii alandlikuks muudab!? Ja seal oli ka nii öelda pühavee kaev, kus inimesed oma plastmassist pühakukujulisi pudeleid täitsid, sest see pidavat õnnistama. Puhas kraanivesi! Kusjuures Costa Rica on esimesi riike Kesk-Ameerikas, kus kraanivett võib juua, kuna see ei maitse nagu otse ujula basseinist. Seegi hea!
Aga kahjuks jah on iga päev sadanud vihma ja ainult hommikupoolikud on kuivad olnud.  Täna oli ainuke päev, kus kella 17ni oli kuiv, seega käisin omal jalal kesklinnas (pea 5km), uudistasin seal ringi ja jalutasin tagasi. Ma olin enne 2 korda käinud seal aga ainult pimedas koos Luisi ja ta sõpradega, aga päevavalges ikka teine asi. Aga üldiselt on San Jose väga asjalik linn. Väga turvaline ja palju huvitavat arhitektuuri. Luis viis mind veel ka kohalikku toitu sööma ja ei saa kurta. Hästi palju põhineb platano'l (nagu banaan) igal võimalikul moel ning muidugi riis ja oad hommikusöögiks, lõunaks ja õhtusöögiks. Ja muidugi kõik Ameerika kiirtoiduketid on siin laialt saadaval ja populaarsed.
Homsest ma liigun Kariibi mere kaldale ja väga lähedale Panama piirile. Plaanin seal olla 2-3 päeva ning loodetavasti kuivemat ilma nautida ja loodetavasti ka oma päevitust värskendama, kuna ma pole otseselt peale Belize rannas päevitanud. Eks ma hoian kursis!

Mõningad kuivemad pildid..

San Jose

San Jose kesklinn

Peatänav kesklinnas

Rahvusteater

Üks suurtest väljakutest

Basilica Cartagos

Basilica seest

Vana kiriku müürid Cartagos peale maavärinat

Alati õnnelik toidu saabudes 😂

Kuuldavuseni

K

Playa Tamarindo

Saabusin eile ehk teisipäeval Tamarindosse umbes kella 15 ajal. Sain bussiga otse Liberiast Tamarindosse 2,5 tunni (arvukate peatustega) ja 2€-ga. Tamarindo on täielik turistikas taaskord. Enamus muidugi tulevad siia surfama. Olen näinud omasuguseid, kes oma isikliku surfilauaga reisivad. Ma ei kujutaks ette, et mul oma 10kg seljakotile lisaks oleks veel suur (ja ma usun, et see on üsna raske) surfilaud ka igalepoole kaasa vedada..õudne! Aga no reisijaid on igasuguseid. Mõni käibki aint surfamas erinevates riikides; teine tahab kõik mäed ja vulkaanid ära ronida, mis ette jäävad ja veab kaasas telki ja potte-panne,et mitmepäevaseid retki teha; ning kolmas aint käia sukeldumas ja ka oma varustusega. Ma olen selline, et teen, mis parasjagu pähe tuleb. Aga no Costa Rica on Kesk-Ameerika kõige turistirohkemaid kohti ja üks neist olulistemast sihtpunkidest  siin on Tamarindo ja siinsed rannad ümberringi. Costa Rica lihtsalt kõlab niivõrd eksootiliselt, et no kes ei tahaks siia tulla. Muidugi on Costa Rical võimalus tänu pidevale turismile hinnad laes hoida. Eriti on tunda seda Tamarindos. Kohvi eest maksin pea 5€! Hosteli päevahind oli sama mis Liberias (10€) aga ma usun, et ma leidsin ka kõige odavama hosteli siin. Siin tegelikult palju valikuid nii seljakotiränduritele kui ka rohkem eksklusiivsust otsivatele turistidele. Aga jah, odav siin kohe kindlasti pole, aga hinnad siiski pole kahandanud selle koha populaarsust. Kahjuks ei jopanud mul eriti ilmadega, kuna siin on kuni detsembrini vihmaperiood. Soe (lausa palav tegelt) on koguaeg olnud, aga näiteks täna on suurema osa päevast vihma kallanud. Muidugi pole külm märjaks saada, aga siin pole asfalteeritud teid, seega on ringikäimine väga sopane. Hommikupoole õnneks oli siiski selge ja mul õnnestus rannas veidi käia. Rand on ilus ja puhas. Korralik liiv nagu Pärnus, kuigi vähem on kuiva rannariba, sest ookeanilained tulevad kaugemale kaldal. Kahjuks ujuma ma ei jõudnudki, kuna mu plaan oli peale lõunat minna, kuid siis hakkas vihma sadama ning sajab siiamaani. No tuleb veel võimalusi kindlasti. Ega siin otseselt midagi teha ei ole kui rahaga pidevalt arvestama peab, sest lihtsalt kui tahaks siin end poputada, siis lööks see mu reisimiseelarvesse suure põntsu. Seega ma olengi seda lühikest aega lihtsalt kasutanud uute plaanide tegemiseks ja niisama ringi jalutanud ning teiste omasugustega suhelnud siin hostelis. Homme ma siirdun San Josesse ehk pealinna. Seal mind ootab Couchsurfing ühe kohaliku noormehe juures, kellega ma olen pea 2 nädalat suhelnud ja tundub nagu vana sõbra juurde hakkaksin minema 😂 Plaanin seal olla arvatavasti esmaspäevani, kuna mu võõrustaja tahab mind nädalavahetusel ringi sõidutada ja loodetavasti saab ka taaskord üks vulkaan vallutatud. Couhsurfing on Costa Ricas väga populaarne, kuna ilmselgelt aitab see palju raha säästa kui kõik muu nii kallis on. 'Kalli' all ma mõtlen Euroopa tasemel hindu, mis siiski tundub suure muudatusena tulles C4 riikidest, kus suht poolmuidu ära sai elatud.

Muidugi on mul veel nii mõndagi Costa Ricas näha ja kindlasti tahan käia Kariibi mere äärses pooles, kus on suuremad mõjutused mustanahalistelt. Tahaks ka kindlasti ühes suuremas rahvuspargis käia, kuna Costa Ricas on väga arvukalt meie loomaaialoomi vabas looduses kuulda/näha. Hinnad muidugi tuntuimatesse parkidesse sisenemiseks on idiootsed. Eriti nõme on see, et kohalikele ja turistidele on eraldi hinnad ning see vahe on tihti kolmekordne. Diskrimineerimine! Eks ma üritan sissesulanduda ja selles suhtes on Couchsurfing kasulik, et annab aimu kuidas nemad siin nii kallis riigis hakkama saavad, kuna ilmselgelt on siin ka vaesus päevakorras, kuigi kindlasti on Costa Rica paremal järjel ja arenenum kui eelnevad riigid. Näiteks pole siin kanabusse 😂 Äkki see C4 (Guatemala, El Salvador, Honduras ja Nicaragua) tähendabki Chicken Bus?! Väga poliitiline 😂

Paar klõpsu kui ilm veel ilus oli...

Uued jutud pealinnast

K

Liberia, Costa Rica

Nii, kuna mul on bussini tunnike aega, siia  kirjutan kiirelt Liberiast ka täna, kuna homsest nagunii juba uued jutud ja no niimoodi need kuhjuvad.

Jõudsin Liberiasse pühapäeval ja mõttega, et jään ainult üheks päevaks ja järgmisel päeval edasi. Aga no ilmselgelt see nii ei läinud. Juba sellepärast, et mu 6-inimesega toas juhtus olema ka üks 60ndates mees, kes terve öö rämedalt norskas! No MIKS sellised inimesed hostelites ööbivad? Ei saa ju olla, et ta ise ei tea, et ta ei ole just vaikne magaja? Võtku vähemalt privaattuba siis. Aga ei! Ja hommikul ta pakkis oma kohvrit juba kella 6 ajal ning tundus, et kõik ta asjad olid eraldi kilekottides. Johhaijaaa! Igatahes siis ma otsustasingi, et ma ei viitsi kuhugi tormata. Sain tuttvavaks ka ühe Kanada kutiga, kes siin peatus enne Nicaraguat ning koos otsustasime päevase reisi ühe kose juurde teha kus ujuda sai ja niisama chill oli. Palju tulid sinna tervete perekondadega pikniku pidama. Kuna Liberia on siinse Põhja-Costa Rica transpordikeskus, siis polnud raske sinna bussi leida. Liberia on ise suht väike linn..suht selline, kus saab süüa-juua, aga otseselt midagi teha ei ole. Siin ongi ainult 2 hostelit ka. Mu hostel tegelt oli lahe...omanikud olid Ameerika-Costa Rica geipaar. Hullult puhas oli seal ja polnud asjade turvalisuse pärast ûldse muret, kuna kuna pidevalt on keegi olemas ning aiast sisse-välja saab aint siis kui üks omanikest tuleb ja võtmega raudvärava avab. Kõik toad on ka hiljuti uuendatud ning enamus dormides on oma vannituba-wc (max 6 inimest ühes dormis). Hosteli nimi oli Hospedaje Dodero. Nad isegi lubasid mul kauem sees olla ja oma bussi oodata, kuna kell 11 oli check-out aga mu buss läheb kell 13. Seega ei pea ma kusagil tänaval istuma. No bussijaam on aga seal vahepeal nii kahtlaseid inimesi. Kãisin oma bussipiletit eelnevalt ostmas ja üks mees seisis mul oma kopsikuga kõrval (kerjas) ning aint oskas öelda "your money your money" (sinu raha) ning siis kobises aint hispaania keeles midagi. Kui ma ülesin, et ma ei saa temast aru ning panin oma rahakoti  ära, siis aint üles Puta (tõlkes: mõrd) ja kõndis minema 😂 no hästi! Kusjuures ta ei nänud üldse kodutu vãlja. Jummala korralikud riided olid seljas. Aga mulle ei meeldi kui mulle kuklasse hingatakse. Siinsed kodutud/vaesed on nii jultunud ka...väga üleoleva suhumisega. Ja kavalad! Suht tihti tulevad nukrakutsusilmadega, et "kas sa saaksid mulle ühe jahutava joogi kinkida?" Just nimelt kinkida! Ja nad ei taha kunagi vett, vaid limonaadi ja ikka kallimat kraami ning niimoodi, et sa annaksid neile ise raha, et nad saavad siis selle kusiganes tegelikult raisata. Õudne! Eriti hull on kui saadetakse lapsi. Just Nicaraguas panin seda rohkem tähele, et ema lamab kusagil põõsa all ja samas jälgib kui edukalt ta 4a poeg kãib kerjamas. Õudne! No samas ma ei saa kritiseerida, sest võibolla see ema on samamoodi ûles kasvanud ning ei oska muudmoodi, aga ma emana üritaks oma lapsi säästa. Samas ju on näha, et inimesed töötavad ja teistsugune elu on võimalik, aga ju ikka enda laiskus ja mugavus ka mängivad suurt rolli.

Tagasi Liberia juurde...seal kose juures ma nägin esimest korda vabas looduses ahve ja papagoisid! Nii lahe! Kuna see kosk asus džunglis, siis oli ahve ikka päris palju ümberringi. Terve õhtupooliku ma olin nii sooda eelmise öö magamatusest ja ujumisest, et ega pikka pidu polnudki. Õnneks viimane öö oli meid toas ainult 3 ja kõik normaalsed vaiksed magajad.

Täna siirdun Playa Tamarindosse 2 päevaks. See on rohkem lõunas ja ookeani ääres. Hostelit mul pole broneeritud, aga välja on vaadatud üks, et loodetavasti neil on vabu voodeid. Tavaliselt on.

Pilte kosest ja ahvidest (kui leiate)..

Kuuldavuseni

K

Jõudmine Costa Ricasse

Olen jõudnud juba pea 2 päeva Costa Ricas kohaneda ja ei saa üldse nuriseda. Piirile jõudmine Nicaraguast ja piiriületus läkaid sujuvalt. Pidin $4 maksma Nicaraguast lahkumiseks ja $3 Costa Ricasse sisenemiseks. Costa Rica piiris pidin ka tõestama, et mul on plaan riigist 90 päeva jooksul lahkuda. Vastasel juhul nad ei pruugi sisse lasta. Piiripunktis on mitmeid bussifirmasid, kellelt pilet osta (näiteks Panamasse) kui eeltöö tegemata, aga no ma olin selleks valmistunud ning oli ette näidata võlts lennupilet. No eks see veidi kriminaalne on, aga neile ei piisa sellest kui ma oleks öelnud, et ma ei tea täpselt millal ja tahan kanabussidega sõita, mille pileteid eelmüügist ei saa. Google on täis blogisid sellel teemal ning ka õpetusi, kuidas üks usutav lennupilet kokku panna. Õnneks on mul selleks üks IT-geeniusest sõber, kes selle mulle 5 minutiga valmis tegi. Tundus nagu hakkaksingi siit Bogotasse (Kolumbia) lendama järgmine nädal 😂 kuna ma ületasin piiri pühapäeval, siis Costa Rica piirpunktis oli tööl ainult 2 tolliametnikku. Veidi ikka piiriületajaid oli, seega neil polnud aega nämmutada...küsiti passi, kas tõend lahkumiseks on (nãitasin telefonist piletit), tempel ja tsaupakaaa! Ja nii ma sisenesingi "kriminaalselt" Costa Ricasse 😂 no tegelt ei ole see nii range ja ma kuulsin kuidas 2 tüdrukut seal selgitasid miks neil aegunud pilet on aga nad kindlasti plaanivad uuendada ja lasti ka sisse, aga lihtsalt, et sellest selgitusest pääseda ning asju hõlbustada, oli see võltspilet vajalik. Kui juba riiki sisse oled saanud, siis ei huvita kedagi kuidas ja kui kiiresti sa siit lahkud (90 päeva vältel). Samasugust tõendit küsitakse ka arvatavasti Panamas ja Kolumbias. No Panamast ma tegelt lendangi Kolumbiasse, seega sellejaoks mul pole võltspiletit vaja aga Kolumbias küll, kuna sealt ma arvatavasti liigun välja ikka maadmööda aga no kust ma tean täpselt kust ja kuidas ja mis kell, seega võltspilet tuleb kasutusele võtta taaskord. Alates Costa Ricast ma lahkusin C4 tsoonist (Guatemala, El Salvador, Honduras ja Nicaragua), kus on vaba liikumine 90 päeva vältel, seega polnud mul mingeid tõendeid vaja...peaasi et päevi järgi oleks. Ma kasutsin sellest 90st umbes 60 päeva ära. Kui ma tahaks kuhugi neisse riikidesse tagasi pöörduda, siis ma saaks kohe jälle 90 päeva. Kahju ainult, et peale Guatemala ma kusagilt templeid ei saanud. Ainult mingeid paberilipakaid n.ö sissesõiduloaga. Mul terve passivahe mingeid pabereid täis...nagu puruvana. Ma ei taha neid veel ära ka vistata, kuna ma ei tea kus vaja tõestada on äkki midagi. Pealegi hea mälestus, kuna neil paberitel on templid peal. Kleebin kõik passi hiljem tûhjaks jäänud templilehtedele 😂 Kusjuures jummala naljakas on kui suvalt neid templeid iga riik paneb mu passi. Mõned on kohe esimestel lehtedel, siis on tühjus ja siis taga. Ning iga kord kui riigist lahkun, siis see tolliametnik vaatab kõik lehed ûle, et kuhu kurat see esimene tempel pandi 😂 Ei mingit järjekorda! Tegelt mu pass saab järgmise aasta sügisel läbi, seega ma raudselt kleebin kõik oma paberilipakad sinna sisse kui see enam kehtiv pole ja ma saan uue passiga eputada. Selle oma passi kehtvusaja lõppemine on ka põhjus miks mul on ûsna limiteeritud aeg reisimiseks, sest ma pean olema kindel, et ma lõpetan reisimised 6 kuud enne passi aegumist, sest ELi väliselt võib probleeme tulla reisimisel ning mul kindlasti vaja USAsse sisse saada, et oma kohver ja asjad sealt kätte saada, aga seal võidakse kindlalt mulle midagi ütlema hakata kui nãiteks alles maikuus sinna lähen ja pass saab oktoobris läbi. Nii et jah, ei taha riskida sellega.

Igatahes olen tãnaseks Costa Ricasse jõudnud ja veidi on siin kindlasti palju teistsugusem atmosfäär, kuna siin on palju rohkem Kariibi mõjutusi ehk latiinod ja mustanahalised elavad segamini. Kohe piiril olid mustanahaliste hordid vastu võtmas, aga praeguses vãikseses linnas, kus ma peatun, on 99% latiinod. Costa Rica ametlik rahaühik on Colon (1€ = 551,4 colon), kuid ka USA Dollarit aksepteeritakse laialdaselt, aga sellega saab rohkem tõmmata. Colon on taaskord selline kahtlane rahaühik, millel väärtust nagu polegi. Ja enamus tuleb sentides!! 500 coloni on suur münt. Ülejäänud suuremad summad on rahatähed ning neil on reaalselt selline rahatäht nagu 20 000 coloni 😂 poes on arved meeletud....colonides muidugi. Paneb imestama ja harjumatu, kui bussipilet on 1560 coloni. Nad ütlevad neid numbreid nii kiiresti ka, et mul jookseb alati kohe alguses juhe kokku. Aga no saab hakkama.
Olen pea 2 päeva olnud Liberias, mis asus piirist pea tunni aja kaugusel ja on lähim transpordikeskus ehk kust bussi vahetades saaks enamus populaarsematesse kohtadesse Costa Rical. Ma eelistasin siia jääda paariks päevaks, kuna mul igapäevasest reisimisest veits kopp ees. Liberia on vãikelinn suure bussijaamaga aga samas siin kõik olemas, mis vaja. Ma kirjuan Liberiast ja oma plaanidest pikemalt järgmises postituses.

Kuuldavuseni

K

San Juan del Sur

Eile veetsin terve päeva oma Nicaragua viimases peatuspaigas ehk San Juan del Sur's. Sain Granadas hommikul kell 9.30 bussiga Rivasesse ja seal vahetasin kohe suht hoo pealt bussi San Juani. Kogu reis kestis ehk 2 tundi tänu peatustele ja maksis 1.50€. Kuna mul polnud hostelit broneeritud, kuid paar tükki välja vaadatud, siis hakkasin neid otsima. No kuna ma jõudsin laupäeval ehk pidudeajal, siis oli üsna raske endale hostelit mõistliku hinna eest leida. Eriti just dorm'i ehk naridega tubasid. San Juan del Sur on ülipopulaarne rändurite seas. Seda isegi nimetatakse Nicaragua Miamiks. No päris Miami ta ei olnud, aga kindlasti rohkem peolembene kui ülejäänud linnad on olnud. Ja seal oli rand ning populaarsed surfirannad ka lähedal. Ilmselgelt oli San Juan del Sur ka seepärast palju kallim. See oli ka üks põhjustest, miks ma kauemaks sinna ei jäänud. Kuna ma ei saanud endale dormi, siis pidin maksma kaheinimese toa eest. Reisides nagu mina, siis tekib väga kiiresti arusaam, mis on normaalne maksta ja mis kallis, seega kui järsku hinnad hüppavad pea kolmekordseks, siis kohe hakkan analüüsima, et kas see on seda väärt. San Juan del Sur oleks absoluutselt taskukohane koht kellegiga koos reisides. Ilmselgelt on mugavam privaatruumis olla aga ühe inimesega poleks olnud ka seda keeruline jagada + hind oleks kohe palju asjalikum olnud. Ma panin tegelt seal tähele, et enamus ongi paarikesed või sõbrannad/sõbrad. Minusuguseid üksikuid hulkujaid oli vähe. Minu hostelis olid aint paarid, seega ilmselgelt see raskendas ka uute tutvuste sobitamise...pole eriti tore üleliigne seltskonnas olla. Ma tegelt tutvusin inimestega kui ringi kõndisin, aga need olid sellised kanepisuitsetajatest surfikutid, kes sinna end olid elama unustanud 😂
Mu hostel tegelt oli ülikorralik ja mõnus oli üle nädala eraldatud olla. Hostelites tavaliselt on ikka pigem selline vaoshoitus, kuna enamus juhtudel on poisid-tüdrukud segamini ning vähemalt mina ise olen hullult arvestav, et näiteks mis riietega ma magan (usu, on nii kutte kui eitesid, keda see ûldse ei heiduta, et toas veel 9 inimest magab ning magavad alasti) ja vahetan riideid alati vannitoas. Seega vähe rohkem privaatsust üheks päevaks oli täitsa hea vaheldus. Pealegi mu hosteli omanik oli selline vanaema-tüüpi 60ndates naine, kes mulle kohe saabudes süüa pakkus ja terve aja mind tütrekeseks kutsus.  Kodune! San Juan oli muidu ka tãnu rohketele turistidele palju turvalisem. Ma käisin ûksi ringi kella 20 ajal õhtul ning kedagi ei huvitanud. No üldiselt oli Nicaragua palju turvalisem kuigi pealinn tekitas mul kõhedust. Lemmik koht Nicaraguas oli mul Leon.  Paljud internetiblogid/foorumid räägivad Nicaraguas reisides ka palju sealsetest saartest, aga nii palju kui ma teistelt kuulsin, kes sealt olid naasnud, on need saared väga ülepakutud ja mitte seljakotirändurite-sõbralikud ehk ülikallid. Juba kallis on sinna saada. Kindlasti midagi seal siiski vaadata on, kuna Corni saared on Kariibi meres, seega eksootiline, aga mul on veel tuhat võimalust helesinist vett näha. Pealegi ma olen siiski rohkem huvitatud kultuurist ja eluoludest, mida neis turstilõksudes kuigi palju ei koge.

Igatahes ma ikkagi otsustasin, et sätin end Costa Rica poole täna hommikul ning seda ma ka tegin. Sain kergelt 2 bussiga ja umbes tunniga piirile.  Uus nädal, uus riik!

Paar pilti San Juan del Surist..

Kuna siinsetes riikides on veel viimaseid nädalaid vihmaperiood, siis on ka pildid jube pilvised üsna tihti. Samas on temperatuurid alati +30°C või isegi rohkem ning vihma tegelt sajab harvadel juhtudel. 

Kui mõni mõtleb, et miks ma nii kiiresti igast riigist läbi käin ja kas ma plaanin ka veel vabatahtlikutööd teha, siis mul on ka selleks selgitused. Kuna ma Guatemalas olin tänu pikenenud vabatahtlikutööle palju kauem kui ma esialgu plaanisin, siis hetkel üritan ma pigem ainult edasiliikumisele keskenduda. Veetes igas riigis nädala on piisav aeg. Pealegi kui Kesk-Ameerikas reisida, siis saab üsna ruttu selgeks, et need riigid on oma arhitektuurilt üsna sarnased ning linnad ja vahemaad väikesed. Ma eelistaks küll pigem väiksemaid kohti külastada, aga neis on raske ja peaaegu ehk isegi võimatu majutust leida. Peale selle ma olen iseloomult suht rahutu ning hakkab kergesti igav, seega ma pean pidevalt liikumises olema. Pealegi on mul vaja 2.detsembriks jõuda Panamasse, sest sealt läheb mul lend Kolumbiasse. Ma olin ka niimoodi arvestanud, et mul oleks tunduvalt kauem aega Lõuna-Ameerikas reisida (umbes 4 kuud), sest riigid ja vahemaad on seal ikka kordades pikemad. Lõuna-Ameerika pidi ka rohkem köitvam olema ehk riikide vahel on märgatavad erinevused. Seal ma ikka päris nädalaga ei reisi ühte riiki läbi. Vabatahtlikutööd ma plaanin vähemalt ühes riigis paar nädalat teha. Mul on päris palju pakkumisi (üle 10) erinevast riikidest, aga kaldun arvama, et ise eelistan jääda pikemaks Kolumbiasse või Ecuadori. Aga eks ma otsustan seda järgneva paari nädala jooksul.

Costa Rica esimesed muljed juba järgnevate päevade jooksul.

Kuulmiseni

K.

Granada, Nicaragua

Eile jõudsin Granadasse juba kell 10 hommikul. Kuidagi väga sujuvalt läks kogu see reisimine. Managuast väljapoole sõites tundus ka, et oli ka vähe asjalikemaid piirkondi, aga pigem ikkagi sellised kaubanduskeskused ja hotellid. Aga no sai käidud ja veendutud oma silmaga, et Managua on mõtekas vahele jätta. Ehk kellegiga koos või mingi kohaliku asjatundjaga oleks olnud lõbusam, aga üksi on veits hirmuäratav seal seigelda. Managua ja Granada vahepeal aga tundus üks täiesti asjalik linn olevat, nimega Masaya, kust me läbi sõitsime ja peatusime korra, nii et kui oleks huvi, siis pigem peatuks seal üheks päevaks.
Praeguseks olen ma jõudnud San Juan del Sur'i, mis asub Nicaragua idarannikul ja hästi lõunas ehk peaaegu Costa Rica piiri ääres. Veetsin Granadas ainult ühe päeva, aga sellest ka piisas, kuna ma jõudsin sinna suht hommikul ikkagi ning mul oli terve päev aega ringi käia. Granada pole ka nii suur linn, et seal lõputult vaadata oleks miskit. Granada oli veidi Leoni stiilis linn, aga samas ma eelistan ikkagi Leoni. Kuidagi parem atmosfäär oli seal. Granadas oli taaskord mingi hiiglaslik kirik iga 300m tagant, kus mõningatel sai ka kellatornis käia, kust avanes vaade tervele linnale. Ka ma käisin ühes tornis. See polnud üldse kõrge ronida...nagu 3 korrust treppe. Ja avaneski vaade kogu linnale ning tekkis ka arusaam kui kompaktne kõik on. Kãisin kesklinnas veidi ringi, jõin kohvi, sõin lõunat ja vaatasin inimesi. Mu lemmikkohad sellistes linnades nagu Granada on kohvikud. Need on alati hästi erinevat stiili ning tihtipeale asub kohvikus siseaed, mis tekitab nii mõnusa tunde...nagu pargis kusagil. Samamoodi nagu Antiguas (Guatemala) oli MacDonalds siseaiaga. Ja kõik on selline maalähedastes värvides (pruun, beež), mis rahustab. Ja muidugi kohvi on hea, kuna seiklen hetkel ikkagi maailma suurimates kohvitootmismaades. Kusjuures kohalikud ise ei ole erilised kohvijoojad. Ja kui joovadki, siis see on mingi eriti piimane ja magus filtrikohvi. Seda olen ma märganud igalpool siinsetes riikides. No mulle ka kange kohvi ei meeldi ja ma ei ole sõltuvuses, aga kui ikkagi on selline mõnus kohvik, siis mulle meeldib lattet või cappuccinot juua, mis on korraliku masina ja piimavahustajaga tehtud ning kasutatakse kohaliku kohvi. Kuna ma eelnevalt ju töötasin ka kohvikulaadses keskkonnas Inglismaal, siis mul on kohvi suhtes avanenud teatud maitsemeeled, et mis on hea ja mis üleröstitud (odav kvaliteet, mida pakuvad suured kohviketid nagu Starbucks jne) ehk kibe või hoopiski läila. Parim kohviuba pidi tulema mägedest ja no hetkel siin vulkaanilistes riikides reisides olen näinud, et siin on kohvi jaoks ideaalne mägine pinnas ja temperatuur.

Tagasi Granada juurde...peatusin hostelis nimega Hostel Oasis, mida mu Couchsurfingu võõrustaja mulle soovitas. Ilmselgelt naridega variant, aga hommikusöök oli hinnas, hostelis oli bassein ja üldiselt võis rahule jääda. Tutvusin seal ka ühe Hollandi kutiga, kellega me õhtupoolikul käisime tänavatoitu söömas ja arutasime niisama maailmaasju. Granadas oli palju minusuguseid rändureid, kuid kohalikud (mehed) siiski käituvad nagu esimest korda näeks naist. Aga samas ma lugesin eile hostelis raamatut (tavaliselt hostelis on raamatunurgad, kuna paljud jätavad raamatuid maha või saab ka vahetada oma läbiloetud raamatu mingi teise vastu) Costa Rica kohta ning seal ka kirjutas, et siin igalpool on macho-ühiskonnad ehk mehed on rämedad flirtijad ning ei hoia end isegi tagasi kui naine kõrval on. Ainult siis olen veidi rahu saanud kui ma ise mingi kuti seltskonnas ringi liikunud. Üksinda liikudes ikka kuuleb sellist kiidulaulu, vilistamist ja ettepanekuid, et vahest tahaks lihtsalt neile keskmist sõrme näidata või öelda, et sellepärast neil enamusel naist polegi, et nii labaselt käituvad. Aga parem on siin lihtsalt mitte välja teha ja edasi liikuda. Üldiselt on nad ikkagi üsna abivalmid kui näiteks tänaval juhiseid küsida jne.
Granadas jäid veel silma hobusekaarik-taksod, mis tekitas sellise vanaaja tunde. Mõndadel oli selline tõld taga, et nagu otse muinasjutust. Sai ka osta kaarikuga linnatuure või saartele (Granada asub hirmsasuure järve kaldal, mille keskel asuvad troopilised saared, kus on võimalik ahve ja papagoisid näha), aga kõik need tuurid on nii mõttetult kallid ning kuuldes tagasisidet mõndadelt, keda suudeti ära rääkida, siis ka väga võltsid ehk tundub justkui need ahvid oleks sinna meelega viidud n.ö turistilõksuks. No kui loogiliselt mõelda jah, et kuidas see ahv sinna väiksele  asustamata järvesaarele ise saaks...no ikka ei uju ju!
Igatahes otsustasin Granadas olla ainult selle eilse päeva ning täna hommikul peale hommikusööki asusin jälle teele. Peale 3 kanabussis seismist (täitsa õudne kui täis need topiti inimesi) jõudsin edukalt kohale. Ma pole otsustanud kauaks ma siia jään, aga eks ma hoian kursis. Costa Rica ju ootab!

Pilte Granadast

La Merced kiriku torn, kus otsas ma ka käisin

Vaade tornist

Nicaragua suurim võrkkiik asub Granadas

Peaväljak

Kohviku siseaed

Kaarik-taksod

Kuuldavuseni

K