San Juan del Sur

Eile veetsin terve päeva oma Nicaragua viimases peatuspaigas ehk San Juan del Sur's. Sain Granadas hommikul kell 9.30 bussiga Rivasesse ja seal vahetasin kohe suht hoo pealt bussi San Juani. Kogu reis kestis ehk 2 tundi tänu peatustele ja maksis 1.50€. Kuna mul polnud hostelit broneeritud, kuid paar tükki välja vaadatud, siis hakkasin neid otsima. No kuna ma jõudsin laupäeval ehk pidudeajal, siis oli üsna raske endale hostelit mõistliku hinna eest leida. Eriti just dorm'i ehk naridega tubasid. San Juan del Sur on ülipopulaarne rändurite seas. Seda isegi nimetatakse Nicaragua Miamiks. No päris Miami ta ei olnud, aga kindlasti rohkem peolembene kui ülejäänud linnad on olnud. Ja seal oli rand ning populaarsed surfirannad ka lähedal. Ilmselgelt oli San Juan del Sur ka seepärast palju kallim. See oli ka üks põhjustest, miks ma kauemaks sinna ei jäänud. Kuna ma ei saanud endale dormi, siis pidin maksma kaheinimese toa eest. Reisides nagu mina, siis tekib väga kiiresti arusaam, mis on normaalne maksta ja mis kallis, seega kui järsku hinnad hüppavad pea kolmekordseks, siis kohe hakkan analüüsima, et kas see on seda väärt. San Juan del Sur oleks absoluutselt taskukohane koht kellegiga koos reisides. Ilmselgelt on mugavam privaatruumis olla aga ühe inimesega poleks olnud ka seda keeruline jagada + hind oleks kohe palju asjalikum olnud. Ma panin tegelt seal tähele, et enamus ongi paarikesed või sõbrannad/sõbrad. Minusuguseid üksikuid hulkujaid oli vähe. Minu hostelis olid aint paarid, seega ilmselgelt see raskendas ka uute tutvuste sobitamise...pole eriti tore üleliigne seltskonnas olla. Ma tegelt tutvusin inimestega kui ringi kõndisin, aga need olid sellised kanepisuitsetajatest surfikutid, kes sinna end olid elama unustanud 😂
Mu hostel tegelt oli ülikorralik ja mõnus oli üle nädala eraldatud olla. Hostelites tavaliselt on ikka pigem selline vaoshoitus, kuna enamus juhtudel on poisid-tüdrukud segamini ning vähemalt mina ise olen hullult arvestav, et näiteks mis riietega ma magan (usu, on nii kutte kui eitesid, keda see ûldse ei heiduta, et toas veel 9 inimest magab ning magavad alasti) ja vahetan riideid alati vannitoas. Seega vähe rohkem privaatsust üheks päevaks oli täitsa hea vaheldus. Pealegi mu hosteli omanik oli selline vanaema-tüüpi 60ndates naine, kes mulle kohe saabudes süüa pakkus ja terve aja mind tütrekeseks kutsus.  Kodune! San Juan oli muidu ka tãnu rohketele turistidele palju turvalisem. Ma käisin ûksi ringi kella 20 ajal õhtul ning kedagi ei huvitanud. No üldiselt oli Nicaragua palju turvalisem kuigi pealinn tekitas mul kõhedust. Lemmik koht Nicaraguas oli mul Leon.  Paljud internetiblogid/foorumid räägivad Nicaraguas reisides ka palju sealsetest saartest, aga nii palju kui ma teistelt kuulsin, kes sealt olid naasnud, on need saared väga ülepakutud ja mitte seljakotirändurite-sõbralikud ehk ülikallid. Juba kallis on sinna saada. Kindlasti midagi seal siiski vaadata on, kuna Corni saared on Kariibi meres, seega eksootiline, aga mul on veel tuhat võimalust helesinist vett näha. Pealegi ma olen siiski rohkem huvitatud kultuurist ja eluoludest, mida neis turstilõksudes kuigi palju ei koge.

Igatahes ma ikkagi otsustasin, et sätin end Costa Rica poole täna hommikul ning seda ma ka tegin. Sain kergelt 2 bussiga ja umbes tunniga piirile.  Uus nädal, uus riik!

Paar pilti San Juan del Surist..

Kuna siinsetes riikides on veel viimaseid nädalaid vihmaperiood, siis on ka pildid jube pilvised üsna tihti. Samas on temperatuurid alati +30°C või isegi rohkem ning vihma tegelt sajab harvadel juhtudel. 

Kui mõni mõtleb, et miks ma nii kiiresti igast riigist läbi käin ja kas ma plaanin ka veel vabatahtlikutööd teha, siis mul on ka selleks selgitused. Kuna ma Guatemalas olin tänu pikenenud vabatahtlikutööle palju kauem kui ma esialgu plaanisin, siis hetkel üritan ma pigem ainult edasiliikumisele keskenduda. Veetes igas riigis nädala on piisav aeg. Pealegi kui Kesk-Ameerikas reisida, siis saab üsna ruttu selgeks, et need riigid on oma arhitektuurilt üsna sarnased ning linnad ja vahemaad väikesed. Ma eelistaks küll pigem väiksemaid kohti külastada, aga neis on raske ja peaaegu ehk isegi võimatu majutust leida. Peale selle ma olen iseloomult suht rahutu ning hakkab kergesti igav, seega ma pean pidevalt liikumises olema. Pealegi on mul vaja 2.detsembriks jõuda Panamasse, sest sealt läheb mul lend Kolumbiasse. Ma olin ka niimoodi arvestanud, et mul oleks tunduvalt kauem aega Lõuna-Ameerikas reisida (umbes 4 kuud), sest riigid ja vahemaad on seal ikka kordades pikemad. Lõuna-Ameerika pidi ka rohkem köitvam olema ehk riikide vahel on märgatavad erinevused. Seal ma ikka päris nädalaga ei reisi ühte riiki läbi. Vabatahtlikutööd ma plaanin vähemalt ühes riigis paar nädalat teha. Mul on päris palju pakkumisi (üle 10) erinevast riikidest, aga kaldun arvama, et ise eelistan jääda pikemaks Kolumbiasse või Ecuadori. Aga eks ma otsustan seda järgneva paari nädala jooksul.

Costa Rica esimesed muljed juba järgnevate päevade jooksul.

Kuulmiseni

K.