Jõudmine Panamasse

Nagu arvatavasti paljud kuulnud on, siis siin Kariibidel on möllanud orkaan Otto. Õnneks mina suurte tuulte kätte ei jäänud, kuna suurem osa selle orkaani teekonnast suundus Nicaraguasse, kuid ega ka Costa Rica ja Panama ilma ei jäänud üleujutavatest vihmadest. Kuna siinne maismaa on mägine, siis eriti hullu kahju oli näha madalamates piirkondades, kuhu kõik see vesi kogunes. Suured põllumaad ja majad olid poolenisti vee all. Inimesed olid puusadeni vees. Ja ikka sadas ja sadas ja sadas...
Sellele vaatamata otsustasin ma eile Costa Ricast Panama poole teele asuda, kuna ega see ilm väga paremaks ilmateate kohaselt ei läheks veel niipea. Eile ärkasin küll oma hostelis üles suure paduka saatel ja juba harjusin mõttega, et ega ma ei saa sealt liikuma veel niipea. Aga siis õnnestus mul üleöö leida endale Couchsurfing, seega pikemalt mõtlemata pakkisin oma koti kiirelt kokku ja sain hostelist veidi enne checkout aega välja. Õnneks selleks ajaks oli vihmast paus ja sain kuiva jalaga bussijaama. Bussijaam mu hostelist oli 10 minuti kaugusel...oleks sellel ajal vihma sadanud, oleks ma läbimärg olnud. Aga hakkas sadama uuesti alles siis kui buss ette tuli ning sadas terve aja kui ma bussiga Panama piirile sõitsin (poolteist tundi rohkete peatustega). Õnneks bussist maha astudes oli suure vihm selleks korraks jälle möödas ja sain oma piiritoimetused kuivalt tehtud. Muidugi nii Costa Ricast lahkumine kui Panamasse saabumine oli paras edasi-tagasi jooksmine. Ma ei tea miks nad nii keeruliseks need protseduurid ajavad. Astusin Costa Rica piiripunktiputkasse sisse, et sealt lahkumistempel saada. Seal küsiti, kas ma olen lahkumismaksu maksnud kusagil apteegis või restoranis, mis sinna 50m peale jäi kui ma bussist maha sain. No ilmselgelt  mitte ju. Kust ma peaks teadma, et ma pean kusagile apteeki $8 maksma, et tempel saada? Mitte mingeid silte ega selgitusi kusagil pole. Leidsin siis kahelt kohalikult teejuhiseid küsides tee mingisse restorani, kus tädi istus väikses kabiinis ja tegi neid protseduure. Taaskord ei mingeid silte, et see putka kuidagi migratsiooniametiga seotud oleks. Nagu R-Kiosk! Sain siis oma templi kätte, mingi ankeedi täitmiseks ja tagasi Costa Rica tollipunkti, kus täiesti emotsioonitud kujud töötavad. Vaatas mu passi läbi, lõi templi ja tsaupakaa. Siis tuli mul ületada sild, mis oli paras katsumus, kuna suurem osa silda oli uuendatud metalliga, kuid kolmveerand vana pehkinud puit..seal olid suured vahed ja oli libe. Tegelt oli üks teine sild seal kõrval (autodele mõedud), kust ka inimesed võisid käia, aga no miks lihtsaks endale asi teha, kui saab tsirkust teha 😂 vähemalt oli tunne, et ma olen oma tee Panamasse välja teeninud selle ellujäämiskursusega. Politseinikud jälgisid mind Panama poolel suure huviga ja ma ikka tegin kniksu uhkelt kui selle takistusteraja läbi tegin. Said naerda vähemalt. No kust ma pidin teadma, et mingi osa sellest sillast ikka veel vana puit on, sest see oli Panama poolel ja seda ei olnud näha Costa Rica piirilt. Nii ma siis uhkelt läksingi, ise samal ajal mõeldes, miks ma ainuke olen ja kõik Panama poolt tulevad inimesed kasutasid teist silda 😂
Nii, jõudes Panamasse, taaskord ei mingeid silte, kus on migratsiooniamet. Onukesed näitasid näpuga. Oli taaskord üks tädike kusagil väikses ruumis. Pidin talle $4 maksma sissepääsumaksu ja ütles, et seletusi pean andma minema kusagile mujale. Juhatas, et trepist alla tänavale ja ümber nurga. Seal olid mingid laoruumid ja taaskord ei ühtegi silti. Siis ikka üks kohalik onuke viis mu kohale..oligi mingi nurgatagune koht, kus migratsiooniametnikud igavlesid. Andsin siis oma passi, tehtid pilti, võeti sõrmejäljed ning küsiti lennupiletit tõestuseks, et riigist plaanin lahkuda. Sama nali mis Costa Ricas. Mäletate, kirjutasin, et mul oli võltspilet. Seekord mul oli ikka õige asi, kuna lendan siit Kolumbiasse järgmine reede. Aga jah, kes iganes Panamasse reisib, nad ainult aksepteerivad lennupileteid tõestuseks. Olgu või võlts, aga parem see kui hakata ostma kiirkorras ning siis see raha raisku lasta. Sellega said mu piiriprotseduurid tehtud. Muidugi peale seda olid mul kallal kohe taksojuhid oma valedega, et sealt piirilt pole enam busse ja nad viivad mu "megaodavalt" kuhugi, kus bussid on. Selgituseks veel...Panama ametlik rahaühik on USA Dollar! Ma ei lasknud end sellest kõigutada, kuigi Panamasse jõudes kell liikus tund edasi ning kuna ma hakkasin Puerto Viejost nii hilja liikuma (11 ajal hommikul), siis kella 15ks olin ikka veel Panama piiril. Veits ikka oli nii, et mis kuradi kell ma sinna Davidi üldse jõuan (6h kaugusel bussiga), kus mul oli kokku lepitud oma võõrustajaga kokkusaamine. Peale selle oli mu telefoni aku peaaegu tühi, kuna ûks eit mu hostelitoas tõmbas mu laadiva telefoni seinast välja öösel, et enda oma asemele panna aga ma märkasin seda alles hommikul asju kokku pannes, et mu aku oli ainult mingi 28%. Ja siis veel polnud kusagil wifit, et ma saaks oma Couchsurfingu võõrustajale teada anda, et ma nüüd olen bussis ja peaks umbes kella 21 ajal jõudma. Ma kuidagi sain nii sujuvalt bussidele, vaatamata taksojuhtide jutule, et busse pole ja kui on, siis võtavad kaua aega. Teel Davidi ma siis juba mõtlesin Plaan B, et mis saab, kui seal bussijaamas ka wifit pole. Ma ju ei tea täpselt, kus ma olen ja pime ka. Tutvusin bussis ühe Saksa tüdrukuga,kes hostelisse suundus. Mõtlesin, et lähen temaga kaasa ja olen ühe öö seal ning järgmine päev hea päevavalges otsida, kuhu minna, kuna mu sihtkoht oli tegelt plaanitud Boquete (Davidist bussiga tunni kaugusel, autoga 30min). Ma eelmises postituses kirjutasin, et plaanisin Bocas del Toro saartele minna, mis Kariibi meres olid, aga tänu orkaanile paadid sinna ei sõitnud ja pealegi poleks seal ka tore olnud selliste vihmaste ilmadega, sest vihma tuleb siin vahelduva eduga siiamaani.
Nagu kiuste polnud bussijaamas wifit, seega võtsime sakslannaga koos takso (õnneks oli odav) tema hostelisse. Seal tuli välja, et ûhtegi vaba tuba pole. Ainult võrkkiiged on vabad. Jah, siinsetes noortehostelistes saab ka võrkkiikedes magada (õues) üliodavalt. Ma isiklikult pole seda teinud ja ka seekord ei tundnud, et tahaks teha. Seega mul lasti seal hosteli fuajees olla ja oma võõrustajaga ühendust võtta, kes oli mulle nõus kohe järele tulema. Ootasin teda ehk mingi pool tundi ning asusime Boquete poole teele kusagil kell 22. Lõpp hea- kõik hea! Tegemist on hilistes 30ndates mehega,kes siin tuure korraldab turistidele ja oma magistrit turunduses teeb. Sain endale ta majas katusealuse toa suure voodiga..mõnna! Ta pakkus ka välja, et me võiks nädalavahetusel ehk täna koos minna ta sõpra külastama, kellel on siit 6-tunni kaugusel rannas maja ja restoran. Miks mitte!? Muidugi veits tagasilöök oli, kuna eile kui me siia ta koju jõudsime, siis ta 20a sugulane võttis ta maaturi, et sööma minna, aga kuna ta oli terve päev õppinud ja näljas, siis kaotas ta juba esimese paari minutiga juhitavuse ja keeras selle auto katusele. Arvatavasti liiga suur kiirus vihmase ilmaga ja ehk oli telefonis ka ninapidi, seega palju vaja polnud. Õnneks õnnelik õnnetus ja kutt ise viga ei saanud, kuigi see auto oli kuristikust allakukkumise äärel. Siin ju mägised teed ja ma ei kujuta ette kuidas see auto niimoodi üle teepiirde lendas. Igatahes jah, autot meil pole aga õnneks mu võõrustaja ülirahulik ja ütles kohe, et see on vaid materiaalne kahju, et peaasi, et ta sugulane terve ning pigem süüdistas ennast, et miks ta lasi väsinud ja näljasel poisil üksi minna. Igatahes autot meil enam pole aga juba on leitud alternatiiv bussiga minna. Mul vahet pole tegelt. Peaasi, et teisipäeval Panama Citysse saan minna, kus mind järgmine Couchsurfing ootab enne mu lendu. Hommikul kostitati mind siin suht 3-käigulise hommikusöögiga...printsess! 😋😂
Aga OK, lõpetan praguseks. Nõme on antisotsiaalne olla ja iga mu blogistamine võtab alati nii palju aega, kuna ma kirjutan neid oma telefoniga. Jah, hull naine olen, aga see on kiirem variant kui tahvelarvuti.

Pilt Costa Rica - Panama piiri "tsirkuse" sillast..

Kuulmiseni

K.