Jõudsin Liberiasse pühapäeval ja mõttega, et jään ainult üheks päevaks ja järgmisel päeval edasi. Aga no ilmselgelt see nii ei läinud. Juba sellepärast, et mu 6-inimesega toas juhtus olema ka üks 60ndates mees, kes terve öö rämedalt norskas! No MIKS sellised inimesed hostelites ööbivad? Ei saa ju olla, et ta ise ei tea, et ta ei ole just vaikne magaja? Võtku vähemalt privaattuba siis. Aga ei! Ja hommikul ta pakkis oma kohvrit juba kella 6 ajal ning tundus, et kõik ta asjad olid eraldi kilekottides. Johhaijaaa! Igatahes siis ma otsustasingi, et ma ei viitsi kuhugi tormata. Sain tuttvavaks ka ühe Kanada kutiga, kes siin peatus enne Nicaraguat ning koos otsustasime päevase reisi ühe kose juurde teha kus ujuda sai ja niisama chill oli. Palju tulid sinna tervete perekondadega pikniku pidama. Kuna Liberia on siinse Põhja-Costa Rica transpordikeskus, siis polnud raske sinna bussi leida. Liberia on ise suht väike linn..suht selline, kus saab süüa-juua, aga otseselt midagi teha ei ole. Siin ongi ainult 2 hostelit ka. Mu hostel tegelt oli lahe...omanikud olid Ameerika-Costa Rica geipaar. Hullult puhas oli seal ja polnud asjade turvalisuse pärast ûldse muret, kuna kuna pidevalt on keegi olemas ning aiast sisse-välja saab aint siis kui üks omanikest tuleb ja võtmega raudvärava avab. Kõik toad on ka hiljuti uuendatud ning enamus dormides on oma vannituba-wc (max 6 inimest ühes dormis). Hosteli nimi oli Hospedaje Dodero. Nad isegi lubasid mul kauem sees olla ja oma bussi oodata, kuna kell 11 oli check-out aga mu buss läheb kell 13. Seega ei pea ma kusagil tänaval istuma. No bussijaam on aga seal vahepeal nii kahtlaseid inimesi. Kãisin oma bussipiletit eelnevalt ostmas ja üks mees seisis mul oma kopsikuga kõrval (kerjas) ning aint oskas öelda "your money your money" (sinu raha) ning siis kobises aint hispaania keeles midagi. Kui ma ülesin, et ma ei saa temast aru ning panin oma rahakoti ära, siis aint üles Puta (tõlkes: mõrd) ja kõndis minema 😂 no hästi! Kusjuures ta ei nänud üldse kodutu vãlja. Jummala korralikud riided olid seljas. Aga mulle ei meeldi kui mulle kuklasse hingatakse. Siinsed kodutud/vaesed on nii jultunud ka...väga üleoleva suhumisega. Ja kavalad! Suht tihti tulevad nukrakutsusilmadega, et "kas sa saaksid mulle ühe jahutava joogi kinkida?" Just nimelt kinkida! Ja nad ei taha kunagi vett, vaid limonaadi ja ikka kallimat kraami ning niimoodi, et sa annaksid neile ise raha, et nad saavad siis selle kusiganes tegelikult raisata. Õudne! Eriti hull on kui saadetakse lapsi. Just Nicaraguas panin seda rohkem tähele, et ema lamab kusagil põõsa all ja samas jälgib kui edukalt ta 4a poeg kãib kerjamas. Õudne! No samas ma ei saa kritiseerida, sest võibolla see ema on samamoodi ûles kasvanud ning ei oska muudmoodi, aga ma emana üritaks oma lapsi säästa. Samas ju on näha, et inimesed töötavad ja teistsugune elu on võimalik, aga ju ikka enda laiskus ja mugavus ka mängivad suurt rolli.
Tagasi Liberia juurde...seal kose juures ma nägin esimest korda vabas looduses ahve ja papagoisid! Nii lahe! Kuna see kosk asus džunglis, siis oli ahve ikka päris palju ümberringi. Terve õhtupooliku ma olin nii sooda eelmise öö magamatusest ja ujumisest, et ega pikka pidu polnudki. Õnneks viimane öö oli meid toas ainult 3 ja kõik normaalsed vaiksed magajad.
Täna siirdun Playa Tamarindosse 2 päevaks. See on rohkem lõunas ja ookeani ääres. Hostelit mul pole broneeritud, aga välja on vaadatud üks, et loodetavasti neil on vabu voodeid. Tavaliselt on.
Pilte kosest ja ahvidest (kui leiate)..
Kuuldavuseni
K
No comments:
Post a Comment