Sattusin suht otseses mõttes häärberisse. Mul jäi suu imestuses ammuli kui kuhugi kõrvaltãnavasse keerasime ning suurtest raudväravatest sisse lasti. No tõsine seebikamaja! Kõik on sellist suursugust stiili, palju pilte seintel ning muidugi ei puudu ka kõiksugused lühtrid, küünlad ja usuteemalised meened. Mulle anti oma tuba suure voodi ja oma vannitoaga. Neil on siin 2 n.ö majahoidjat, kes koristavad, hoiavad aeda korras ja teevad süüa. Minu jaoks on see ikka väga uus, et keegi pidevalt ootab käsklusi. Eile ka mul oli nii ebamugav, kuna ma olen enamus aega üksi siin olnud, seega igakord kui kööki lähen, on need kohe krapsti kohal ja valmis mulle kõik ette-taha ära tegema. No ma oskan ise ka oma muna praadida ja nõud pesta. Aga ei, ei lasta. Mulle valmistati õhtusöök eile ja ka hommikusöök tãna hommikul. Täitsa lõpp! Ma arvan, et sellise asjaga ma ei suudaks harjuda. Pole ju mingit privaatsust. Aga no mu võõrustajad saavad seda endale lubada, kuna mõlemad on pärit üsna rikastest peredest ning nad ka ise on haritud ja elanud erinevates maailmapaikades. Tegemist on kahe omavahel parima sõbraga. Nad on minust paar aastat vanemad ning üks on advokaat ja teine mingi asjapulk valitsuses. Nad on mõlemad hullult asjalikud ja vaatamata oma luksuslikule elule väga kahe jalaga maapeal ning majandavad end ise. Seega jah, ma olen enamasti siin häärberis üksi koos 2 majahoidjaga. Pilte..
Käisin eile ka omapead päeval kesklinnas kõndimas, kuna me ei ela kesklinnast kaugel ning mulle anti list kohtadega, mida külastada. Ausalt öeldes ma polnud eriliselt vaimustunud + mul oli taaskord terve aeg nii ebamugav üksinda ringi liikuda ja nii palju tähelepanu saada. Nagu ka piiripunktis, on siinsed mehed väga agressiivsed, et tähelepanu saada. Mulle ei meeldi see. See ei tundu turvaline. Muidugi kesklinn ise on siin nagu linnad ikka...suur kirik peaväljakul, poed, söögikohad ja tänavakaubitsejad. Suuremad kaubamajad ja Ameerika kiirtoidukohad jäävad kesklinnast veidi välja. Jube kuidas siin riikides on USA-kultus. Iga teise autopesula nimi on San Francisco või Nueva York (New York). Sama seis oli El Salvadoris. Neil on justkui mingi ettekujutus, et USA on täielik paradiis, kuhu püüelda ning mille moodi olla. Aga jah, USA kiirtoiduketid (McDonalds, Pizza Hut, Wendy's jne) on siin ikka korralikult juurdunud. Jube! Ma ikka eelistan kohaliku toitu kui seda fritüüritud rämpsu. Tegelikult ma pole otseselt kohalikust toidust aimu saanud, kuna ma pole väljas söömas käinud, sest mind on siin kodus ju poputatud. Aga ehk ma ikka jõuan veel. Ma siiani pole otsustanud, millal ma Nicaraguasse lähen. Kui ma homme lähen ühe oma võõrustajaga San Pedro Sula'sse 2 päevaks, siis arvatavasti jään ma Hondurasesse siiski kuni esmaspäevani. Kui ei, siis reedeni. Pean täna õhtul otsustama. Igatahes muidu olen ma siin täielik printsess herneteral olnud, kuigi tãnu nendele majahoidjatele ei tunne ma end üldse väga vabalt. Neil mõlemil on nii jube hispaania keel ka, et ma ei saa 90% aru mida nad räägivad. Õnneks nad räägivad üldiselt vähe. Honduras hispaania keel on ikka väga õudne aru saada.
Tegucigalpa..
Kuulmiseni
K
No comments:
Post a Comment