Igatahes ma alustan algusest ehk viimasest päevast El Salvadoris ja piiride ületamisest, kuna need on alati üsna sündmusterohked...
Pühapäeva õhtul käisin oma El Salvadori võõrustaja Guillermo ja tema sõbrannaga pupusasid söömas Las Planeses, mis asub San Salvadori lähedal aga täiesti mägedes, kust avaneb vaade üle terve San Salvadori. Pupusad on El Salvadori kohalik toit ehk nagu täidetud maisi- või riisitortillad. Need on ülihead ning serveeritakse värskelt tehtud tomatikastmega.
Pupusad
San Salvador
Koju jõudsime tagasi kell 23 ning mul hakkas kiire pakkimine, sest järgmine hommik oli vaja juba kell 6 teele asuda. Siinsetes riikides on "mida varem, seda parem" kui su päev sõltub liiklusest. Guillermo viis mu bussijaama, jätsin hüvasti ning läksin taaskord ärevus hinges bussi otsima. Nimelt puudub enamuses neis riikides kindel kellaajaline bussisüsteem. Igaûks võib endale kanabussi osta ja hakata sõitma mingit trajektoori, mis ta arvab, et toob rohkem raha sisse. Aga see süsteem töötab, kuna alati on busse igalepoole ülitihti. Ka mul joppas ning sain kohe Santa Rosa bussile. Ma algul eeldasin, et mul tuleb 2 kanabussi võtta ehk üks San Migueli ja siis sealt Santa Rosasse (piirilähedane linn) aga läks palju lihtsamalt ning see polnud mingi kanabuss, vaid üsna korralik pikamaa buss. No mitte päris Lux Expess aga ikka konditsioneer oli ja mugavad istmed. Sõit San Salvadorist Santa Rosasse kestis 4 tundi ja maksis $5. Santa Rosas pandi meid lihtsalt ühel tihedal tãnaval maha. Mul muidugi tekkis kohe kûsimärk, et kuidas siit edasi nüüd siis saab. Veits aega olin segduses kui sinnasamasse tuli buss number 330, mille kohta ma olin eelnevalt lugenud erinevatest blogidest ning see läks umbes tunniga täiesti piirile. Muidugi piirile jõudes olid mul kohe taksojuhid kallal, kuna ilmselgelt on piirini alati "väga pikk maa". Tollipunkt oli suht ûmber nurga...võibolla 300m sellest kohast, kus buss peatus. Igatahes mittemidagi sellist, mille jaoks taksot oleks vaja olnud (need olid tuktuk-taksod).
Esimesena tuli mul El Salvadori piirist lãbi minna ehk lahkuda riigist. Ma ei tea küll miks, kuna Guatemala, El Salvador, Honduras ja Nicaragua kuuluvad ühe Kesk-Ameerka kokkuleppe alla ehk ma sain templi passi ainult Guatemalas ning see lubatud 90 päeva kehtib kõigi nende 4 riigi peale kokku. Seega praegu nende riikide vahel reisides ma olen ainult passi näidanud, aga mingeid templeid pole saanud enam. Kahjuks! Templid passis on hea suveniir, eriti kuna ma ei ole eriline külmkapimagneti-koguja. Minu loodetavast lihtsast piiriületusest sai paras ebamugavus. Mitte sellepärast, et mu passist keegi aru ei saa (nagu tavaliselt),vaid pigem oli seal kohalike isiklik huvi mängus. Nimelt kohe El Salvadorist väljudes võttis mind esimesena maha üks meestöötaja ja palus mul endaga kaasa minna küsitluseks. No mis mul üle jäi. Sisenesime ühte väikesesse kontoriruumi, kus oli teine samasugune mundris mees. Need kahekesi jummala õhinas. Üks hakkas mu dokumente läbi vaatama ja küsis palju mul raha on ning vaatas kõik läbi. Teine tuhnis mu kotis veits. No ma eeldasin, et ehk see pigem narkootikumide pärast, kuna ma reisin ûksi ju väga problemaatilistes riikides. Küsisid ka kas mul on mingeid ravimeid ja ütlesin, et ainult valuvaigistid, mida nad ka nägid. Aga ega nad kaua ei suutnud asjalikud olla. Hakkas tulema jube rodu küsimusi mu isikliku elu kohta ja kui ilus ma ikka olen. No mida perset! Muidugi oli see ebamugav ûksinda kahe tiirase vennaga kusagil eraldatud ruumis viibida, aga ma sundisin end rahulikuks ja ajasin neile kägu, et mul on juba pikaajaline suhe Inglismaal ning ma peagi lähen tagasi. Nad omaarust üritasid mulle nalja teha, et nad on kuulnud, et eestis on enamus naised vallalised. Kûsisid ka, et kas kõik naised on blondid ja siniste silmadega ja rinnakad? Joppaidiiii! Sellepeale ma ütlesin, et ka teil siin on ilusaid naisi, seega pole vahet kust keegi pärit on. Aga jah, enamus kûsimused olid mu suhte kohta mu "kutiga", kes Inglismaal elab. Lihtsalt selgituseks, mul pole ühtegi kutti Inglismaal ootamas, kuid siinsetes riikides on parem jätta mulje, et sa pole saadaval. Seda respekteeritakse üllataval kombel üsna palju, kuigi see ei takista neid siiski vahtimast ja vilistamast. Lõpuks kui neil kahel kiimasel piiritöötajal rohkem küsimusi polnud, siis lasid mul minna, kuigi mind ja iga mu liigutust väga tähelepanelikult ülevalt-alla jälgides. Mul olid taaskord kinnised mustad spordiriided seljas, aga no kui ikka isu on suur, siis teeb kujutlusvõime oma töö. Peale neid kahte (mis ma arvan ei olnud tegelikult ettenähtud ametlik küsitlus/kotiotsing) tuli mul taaskord passi näidata, aga seekord ametlikult läbi väikese akna ja ma sain mingi riigist lahkumise tõendi, mis mul teel Hondurase piirile ära võeti. Kahe piiri vahe oli ehk selline 100m ehk oli vaja üle silla kõndida. Muidugi ka seal vahepeal olid kohe jalgrattataksod, sest ega keegi ju ometi ei jõua kõndida seda 3 minutit. Ûks selline kohalik üritas mind terve tee blokkida oma kolmerattalise jalgrattaga, aga selleks, et minuga abielluda. Romantika iga nurga peal 😂 Tegemist oli poolpurjus vana ja lühikese pässakaga. Ta isegi tuli mulle järele Hondurase piiripunkti kui ma seal järjekorras ootasin. Lihtsalt seisis mu kõrval ja pomises miskit, millest ma sain aint nii palju aru, et ta tahab mind õnnelikuks teha ja et ta armastab mind 😂 Ausalt, see oli lihtsalt halenaljakas, kuna seal järjekorras oli veel inimesi ja nad kõik pööritasid silmi. Lõpuks ikka ta andis alla ja ütles suht solvunult "kohalikud mehed pole piisavalt head sinu jaoks, jah!?" ning lohistas end minema. Mõnda aega ta ikka piidles mind veel aga lõpuks kadus ära. Õnneks! Ta oli mulle vaevalt lõuani pikk, räpane, purjus ja vähemalt 2 korda minust vanem....saak missugune! 😂
Hondurase piiri formaalused olid lihtsad: pidin $3 turistimaksu maksma (legaalne!), sain sissesaamisloa (mida ei tohi ära kaotada, sest seda on riigist väljumisel vaja) ning andsin sõrmejäljed ja tehti pilti mu ilusast higistavast näost ja sorakil juustest. Peale seda fotosessiooni ma sammusin bussi otsima Tegucigalpasse, kuna olin lugenud, et suht sealtsamast peaks minema bussid. Ja ei pidanud pettuma. Muidugi see lühike teeots oli taaskord täis vilistamisi ja "heyy sexi" hüüdeid, kuid õnneks üks kohalik joodik aitas mul leida lihtsama tee bussideni. Ta oli ka vana ja igati räbalates, kuid ta üllataval kombel rääkis inglise keelt ning pakkus end vabatahtlikult mulle "piirigiidiks", kuna ta tahtis inglise keelt praktiseerida. Sain tänu tema teadmistele peidetud wc käia ja kiirelt bussile. Tegemist oli autobussiga. Maksin 90 lempirat (1€ = 25,5 lempirat) taaskord pea 4-tunnise sõidu eest läbi mitmete külade, linnade ja mägede. Vahepeal käis sealt väiksest bussist taaskord läbi igasuguseid toidukraami müüjaid ja isegi ma sain kilekotist mahla juua (siinsetes riikides müüakse kõiki kohalikke jooke kilekotis,kust kõrrega juua). Hea ja odav!
Tegucigalpasse jõudes avanes korralik linnavaade ehk suured kaubamajad ja tihe sigin-sagin. Päris kesklinnast ma pole veel aimu saanud, kuna ma pole veel jõudnud ringi käia. Jõudsin eile enne kella 17 siia ja siis oli juba pimenemas. Mu Couchsurfingu võõrustaja tuli mulle koos oma sõbraga järele sinna, kus ma otsustasin maha minna bussist (pole bussisûsteemi, pole jaamu). Mõlemad kutid on kohalikud aga räägivad puhtalt inglise keelt. Väga hea, kuna siinne hispaania keel on mingi eriti arusaamatu mulin. Mul ikka täiega vedas nende kahega, kuna ma sain ju kontaktid läbi oma Norra sõbranna. Järgmises postituses valgustan, mis tingimustes ma elan.
Miks ma ei plaani Hondurases kaua olla? Just sellepärast, et Honduras ohutud kohad on täis turiste. Mitte pealinn, aga kui Hondurase kohta lugeda, siis ainult soovitatakse saartel (Utila ja Roatan) käia. Jah, need on täielikud paradiisisaared ja ohutud, aga ka sitaks kallid ja pole otseselt kohaliku elu kajastavad. Roatanil näiteks peatuvad USA kruiisilaevad. Väga lihtne matemaatika on ära arvata, mis hinnad sellistes kohtades on. Juba praamipilet Utilale on $35. See on väga suur raha kui arvestada kui odavad siinsed riigid ja riikidevahelised reisimised on. Ma ju tulin põhimõtteliselt $10 ühest riigist teise. Oleks isegi odavamalt saanud kanabussidega aga rohkem aeganõudvam. Pealegi seal on ainult turistid! Mulle ei paku see huvi. Minu reisi mõte ei ole turistirikastes kohtades käia, vaid ikka kohalikku elu näha. Ja seda ma näen pealinnas. Pealegi, et neile saartele saada, ei saa ei üle ega ümber San Pedro Sula'st, mis on väga ohtlik linn. Alles täna uudistest kuulsin, et üks 20-aastane vägistas ja tappis seal oma pooleteise aastase täditütre. Muidugi ma tean teisi omasuguseid, kes on sealt läbi tulnud, aga siis ka aint selleks, et bussi vahetanud. Muideks, mu praegune võõrustaja on sealt pärit ja kutsus mind kaasa neljapäeval, kuna ta peab sinna tööasjus minema. Ma mõtlen veel. Muidugi veits huvitav on ja kohalikuga koos oleks ohutum, aga ma vaatan ja mõtlen, kuidas mul Nicaraguasse sõiduplaanid edenevad, sest tegelikult ma plaanisin juba neljapäeval Nicaraguasse minna.
Hondurase kohe kindlasti pole ohutu riik ja ta oli pikka aega kuritegevuse edetabelis esikohal ning seega ka siin sisemaal on turism suht olematu. Ma juba tegelt piiril tundsin end suht ebamugavalt ja ebakindlalt tänu nii intensiivsele tähelepanule, aga praeguseks on see tunne kadunud. Ma sattusin õnneks väga normaalsete kohalike otsa, kes mind veidi on valgustanud ja juhtnööre andnud, kuidas ohutult siit riigist läbi käia. Nad isegi ütlesid naljatledes "Kui tahad narkootikume, küsi meilt ja me leiame sulle need. Ära mine ise otsima" 😂 Teen listi hetkel, mida proovida tahaks 😂😂 Nali nali!!
Ma järgmises postituses annan ülevaate oma võõrustajatest ja oma Couchsurfingu elukohast, mis pole midagi tüüpilist, mida minusugune loota võiks, aga mis teeb sellise reisimise igati põnevamaks ja üllatusterohkemaks.
Kuulmiseni
K.
No comments:
Post a Comment