Mu Hondurase peatumine venis veidi pikemaks algselt plaanitust. Lõpuks oli juba üsna naljakas, et algul plaanisin minna kolmapäeval, siis reedel, siis pühapäeval 😂 lõpuks täna ehk esmaspäeval ehk täpselt nädal hiljem ikka võtsin end kokku, et aitab küll. Pealegi mu võõrustajatel hakkas taaskordne töönädal ja mul poleks seal olnud miskit teha. Ma ikka olin tegelt reedel juba valmis minema, kuna ma otsustasin mitte San Pedro Sulasse minna oma ühe võõrustajaga. Lihtsalt tal oli see ikkagi pigem tööreis ja ma oleks veel ohtlikumas kohas ûksinda olnud enamuse ajast. Aga ma ei kahetse. See kutt, kelle juures ma peatusin, hakkas siis ikka veenma mind, et ma jääks vähemalt pühapäevani, kuna ta ei taha, et mul Hondurasest halb mulje jääb. Reedel tal lõppeski tööpäev varem ning ta viis mu mägedesse ehk ühte väiksemasse külla nimega Valle de Angeles. Seal juba ma nägin turiste, kuigi imestama pani, sest see asus nii eraldatud kohas. Ma poleks elusees ise sellist kohta osanud Googeldada. Muidugi ilm ei soosinud meid väga ehk hakkas sadama. Ka siin on hetkel vihmaperiood, kuid sajab hooti. Terve nädal oli kuiv aga just reedest hakkas õhtupoolikuti sadama. No me ikka jõudsime seal veidi süüa ja ringi käia enne kui sadama hakkas. Otsustasime, et läheme laupäeva hommikul tagasi, kuna seal oli täiega lahedaid kohvikuid ja selline mõnus atmosfäär. Kui Tegucigalpasse tagasi jõudsime, siis läksime mu võõrustaja sõbra juurde veidikeseks istuma. Kusjuures see ta sõber on täielik mina...aint selle vahega, et ta on kutt. Me ei jõudnud ära imestada kui palju sarnasusi meil oli. Ka ta oli sündinud 9.märts, ta armastas koeri, vihkas inimesi ja oli täielik OCD (korra-ja puhtusearmastaja). No mida veel vaja!!?? 😂 kõik koos käisime me taaskord söömas (siin süüakse ülihilja õhtust ka) ning ühes baaris istumas. Alates reedest oli mul palju parem mulje Hondurasest ja Tefucigalpast. Kuna kõik mu uued sõbrad on haritud ja hea elutasemaga, siis liikusime ka me ringi sarnastes massides ja piirkondades. Kõik rääkisid puhtalt inglise keelt ning ei vahtinud mind ila tilkudes justkui värskelt ahjust tulnud präänikut. Tegucigalpas on tõesti nagu 2 maailma ning see vahe on nii kergesti silmale nähtav. Ma päris priiskavat luksust ei näinud, kuid väga head elutaset küll. Kahjuks muidugi see erinevus on 1:5 ehk rohkem on siiski favela'sid (vaeseid piirkondi). Aga Honduras areneb jõudsalt ning enamus mõjutused tulevad USAst.
Laupäev....kuna reedel jõudsime alles veidi enne keskööd baaris koju, siis laupäeval hakkasime end alles kella 11 ajal liigutama. Muidugi nalja sai ka ehk taaskord panin end ise idiootsesse olukorda. Ninelt suutsin end aeda lukustada tunniks ajaks 😂 Kuna ma tõusin varem kui mu võõrustaja, siis läksin aeda, kuna ta hoidis seal oma noort Peagle koera (jahikoer), kes oli megahüperaktiivne. Iga kord kui ta mind läbi klaasukse nägi, siis tegi kaheksaid ja pidi end lolliks hüppama 😂 no ma siis läksingi teda tervitama ja muidugi lõin ukse automaatselt enda järel kinni, et ta tuppa ei jookseks. Kui uks juba kinni oli, siis avastasin, et ega seda väljast avada ei saagi. No tubli tüdruk! No ma algul ikka mängisin selle koeraga nii kaua kui ta täiesti läbi oli omadega ning peale seda üritasin koputada uksele, lootes, et need majahoidjad kuulevad, kuid asjatult. Isegi üks naabrimees küsis mult üle aia, et kas ma ei saa sisse ning läks maja teiselt poolt peaväravani, et seal kella lasta ja teavitada. Taaskord null! Tuli välja, et sel ajal kui ma seal aias selle koeraga ringi jooksin, siis olid mõlemad majahoidjad kodust ära läinud. Kuidas mul ikka joppab!?? No ega mul muud üle ei jäänud kui oodata. No tegelikult mu võõrustaja oli kodus aga magas sügavalt. Lõpuks ma ikka suutsin ta oma hõikamise ja aknale koputamisega üles ajada. Vähemalt oli õues soe, kuigi jah, ei olnud üldse tore tunne teadmatuses olla, et kas saan sisse või ei. Ma polnud söönud-joonud ka midagi ning see koeraga möllamine võttis täiega energiat. Aga no sain ikka sisse ja jäin elama 😥 teinekord targem!
Peale seda "seiklust" ajasime spordiriided selga ja algas tee tagasi Valle de Angelesse. Muidugi Chuy'l (mu võõrustaja) tuli idee, et läheks käiks matkaks veidi mägedes ka, kuna sealt ilus vaade ja saab end liigutada. Haarasimegi teepealt hilise hommikusöögi ning sõitsime San Juancitosse, mis oli veel veidi Valle de Angelesest edasi, kuid kõrgemal mägedes. Parkisime oma auto sinna, ostsime veepudelid ning läksime seiklema. See seiklemine kestis meil pea 4 tundi! Mul ei olnud ühtegi mittevalusat kohta. No lühidalt öeldes me eksisime ära. Mitte otseselt, aga me tegime ülipika tiiru teadmata, millal lõpp tuleb ning kas see lõpp tuleb üldse San Juancitos. Meil sai tegelt täiega nalja, kuna me enamus aja seiklesime kusagil dzunglis, kus pidime palju igast kärestikest, mis mägedest alla voolasid, üle hüppama. Seal oli ka rahvuspark La Tigra, aga me tegime terve tiiru ümber selle. Ja kuna me olime ikkagi mägedes, siis enamasti oli tee ülesmäge. Mu jalalihased pole enne nii valusad olnud. Tunne oli nagu maratonijooksjal, kellel ühel hetkel jalad krampi löövad, aga peab läbi valu jooksma, kuna muidu on veel hullem. Me vahepeal kõndisime tagurpidi (allamäge),et lihaseid venitada. Aga ma nägin korralikku troopilist loodust: kohviistandusi mägedes (kuidas nad kurat neid kohvioad sealt kätte saavad??), banaane ja mandariine. Kõik olid toored aga ma ikka ühe pooltoore mandariini koorisin ära. Oibläää kui hapu see asi oli, aga no lisaenergia. Me mõlemad saime ka korraliku päevituse peale. Õnneks ei põlenud ära. Leidsime tee autoni tagasi kell 17 kui juba pimenema hakkas. Õnneks! Meie mõlema jalad olid nagu makaronid all. Ma pole enne füüsiliselt nii läbi olnud. Peale seda läksime tagasi Valle de Angelesse sööma ning peale seda koju. Kui juba duši all sai käidud, siis oli täitsa inimese tunne, aga ma siiski välja ei kippunud. Mind kutsuti küll baari, aga ma lihtsalt ei suutnud sotsiaalne olla. Vaatasin Netflixist filmi ja läksin magama.
Eile ehk pühapäev oli lihtsalt chill Chuy ja ta sõpradega. Chuy jalad muidugi olid eile nii valusad. Õnneks mul polnud midagi, kuna ma olin eelnevatel päevadel toas trenni teinud kui mul igav oli. Käisime taaskord väljas söömas ning peale seda ta sõprade juures jalkat vaatamas. Õhtupoolikul käisime kinos Dr.Strange vaatamas ning ülejäänud õhtu ma pakkisin. Oli väga sündmusterohke nädalavahetus ja nägin palju rohkem Hondurase elu ja olu kui ma oleks näiteks neil saartel näinud, kuhu soovitati minna Hondurases. Ma ei kogenud ühtegi ohtlikku olukorda kuigi ausalt öeldes Tegucigalpa kesklinn oli ebamugav mu jaoks...lihtsalt väga intensiivne tähelepanu. Aga muidu üldiselt on pealinn (teatud piirkonnad kesklinnast väljas) väga modernsed ja asjalikud: palju kaubamaju, kinod, kohvikud, restoranid jne. Samuti ülipalju Ameerika kiirtoidukette. Hondurasel otseselt pole väga oma erilist toitu. Honduras on banaanivabariik, seega banaane on igalpool saada. Üldiselt kohalikud söövad siin palju riisi, ube ja platanot (nagu banaan, aga kasutatakse soolastes roogades). Peale narkootikumide ja banaanide on Honduras veel kuulus oma kohvi, väärismetallikaevanduste ja sigaritootmisega (ka ma sain käsitöösigari suveniiriks, mida ma ilmselgelt ei suitseta, aga no tasuta sai 😂). Honduras ei ole väga odav (eriti just väljas söömine) aga mitte siiski laastav. Nicaragua pidavat olema Kesk-Ameerika kõige odavamaid riike aga eks seda ma saan selle nãdala jooksul kinnitada.
Igatahes ma ei kahetse, et olen tänaseks läbi käinud mõlemast Kesk-Ameerika "ohtlikust" gängiriigist (El Salvador ja Honduras) ning sõidan ühegi kriimuta ja kõikide oma asjadega hetkel Nicaragua poole. Mul vedas vãga oma võõrustajatega. Järgmine kord kasutan Couchsurfingut Managuas (Nicaragua pealinn) ja seekord naisterahva juures. Eks sellest ma muljetan juba nädala teises pooles.
Pilte ka..
Banaanid
Kohvi
No comments:
Post a Comment